Tuesday, September 28, 2010

“Don't you DARE use party as a verb in my shop”

Ma peaks tegelt teste ja prakse ja kodutöid valmistama. Ja ennast söötma, et ma üleni hulluks ei läheks.

Aga ma siin mõtsin.



Kuidas inimestel see käimine käib? Kas ma olen valesti aru saanud millestki? Sest ma kuulen inimestest, kes peavad asjaolude tõttu oma kallimast 3 päeva eemal olema ja nad jõuavad selle ajaga igatsema hakata. Nagu mismõttes? Kolm päeva. Sul on kolm päeva iseendale ja sa veedad selle igatsedes kedagi. Ma saan aru, et kui ma olen kellegagi 3 päeva ninapidi koos olnud, ma hakkan ennast igatsema. Ja ok veel ma saan aru, et kui olla näiteks hästi noor ja... laetud, siis võib vahel kolm pikka päeva ja ööd ilma olles natuke... rõhuvaks osutuda.
Nojah, eks ma vist olen ise ka kunagi nooruses ammustel aegadel väitnud, et ma kurvastan nendel õhtutel, kui ma oma imetlusobjekti terve päeva jooksul polegi silmanud. Aga see on rohkem ebakindlusest ja teadmatusest laetud igatsus. See ei loe.

You're a little late, I'm already torn.

Tulin läbi vihma ja mind haaras ilge soov ja tahtmine ja janunemine millegi järele. Aga teatavasti on endassesüvenemine nii eelmine nädal. Aga teatavasti on iga asi, mida inimesed tahavad, asenduseks mingile teisele asjale. Kõik teavad. Suitsetamine on asendusaine seksile, mis on asendusaine armastamisele. Armastamine omakorda on asendusaine kuulumistundele, mis on asendusaine sinnakukkunud lapsepõlvele, mis on asendusaine eneseaktsepteerimisele, mis on... noh, saad aru küll. Aga teatavasti sobib ükskõik mille asendamiseks šokolaad. (Võinoh, aju naudingukeskuse otsene surkimine või misiganes droog sobiks vist samahästi.) Tahvel tumedat šokolaadi on kergesti igapäevaselt kättesaadav kõikidele mõnu orjadele, kellel on 15 krooni. Seega. Šokolaad.
Peaks terve kasti ostma.

Muuhulgas tuli mul tahtmine elava tule järele. Ei, mitte see kirglik vastupandamatu tahtmine midagi põletada(!!!). Vaid selline rahulik. Isu väikese taltsutatud leegitsemise järele. Ahjus või lõkkepesas. Las ta praksub. Ma vaatan.
Mul ei ole ahju. Mul on radikad. Need on külmad. Neid ei pea kütma. Nad ise võtavad ennast kokku kunagi.
... kuigi eks ideeliselt saaks ju midagi vastupandamatult ja nii kirrglikult põlema pandut ka rahulikult praksumas vaadata.


Mul on näiteks nii, et ma ükskord ammu rääkisin öösel ühe inimesega ja ta oli ni tore. Eriti võrreldes ülejäänud inimestega. Tähendab – ta polnudki uskumatult nõme. Kui nüüd täpseks jääda. Aga ma pole temaga rohkem rääkinud, kuigi Internet. Kuigi mu väga hämmastav stalkimis-võime. Ja sellest siis:
Variant 1. Ma räägin temaga veel ja ta osutubki ni lahedaks, kui tookord paistis ja üleni awesome.
Variant 2. Ma räägin temaga veel ja siis selgub, et ta on hoopis nõme ja ongi mitte-nõmedaid jälle üks vähem.

Zuko: You're so beautiful when you hate the world.
Mai: I don't hate you.
Zuko: I don't hate you too. 

Ma ei läinud täna neuropsühholoogiat vabakuulama, sest vihm ja nooruse tänav on nii kohutavalt kaugel. Ma ei ole mitu mitu päeva jooksma läinud, sest külm on. Ja ma olen laiskvorst.
Ma müüsin ükskord oma hinge ühele spordiklubile ja praegu nad näiteks arvavad, et ma hakkan oktoobris neile raha andma jälle. Heh. Heh. Rumalukesed. Mul ju pole raha.




Tuba on külm.
Kohv on külm.
Motivatsioon on külm.
Ja varbad on külmad.
Ma olen ni külm.


Ja tead. Ma nii üleni lähen täna programmeerimise loengusse. Nagu täiega. Läpaka võtan ka kaasa ja lissalt jõhkralt istungi täpselt seal loengus ja nii totaalselt programmeerin kogu aja. Täiega.


Tahate laulu ka? Näe, mul praegu see mängib. Ma laulan valesti kaasa


ja kummalised Ukraina kutid vahivad nii.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget