Monday, September 06, 2010

they call me quiet girl but I'm a riot



... sest Alice, naljakas laps, armastas väga kujutleda, et ta on kaks inimest.


You know I love you more when you're cold and heartless.

Tead, kuidas mõnikord saavad igapäevased tegevused muutuda nii automaatseks, et hiljem ei ole mingit mälestust selle kohta, kas sa seda tegid või mitte. Näiteks ukse lukkukeeramine või telefoni klahvide lukustamine. Alguses peab endale meelde tuletama ja tegevus on teadlik, aga hästi palju rutiinse kordamisega muutub automaatseks. Ei pea selle juurde enam mõtlemagi. Nagu iseenesest juhtub. Kuhu ma võtmed panin? Kas pangakaart sai tagasi rahakotti? Kas ma lugesin seda raamatut eesti või inglise keeles? Kas ma hambaid pesin? Tavaline asi.
Põnevamaks läheb siis, kui automaatseks harjumuspäraseks meenutamatuks muutuvad tegevused, mille kohta on arusaam, et neid ei tohiks automaatrežiimil teha. Mitmes kreemikook/õlu see mul on? Kas ma lapse lasteaeda viisin? Või siis saavutatud tulemuse järgi. Mingid filmid on kohale jõudnud, ma ei mäleta, et oleksin neid tõmbama pannud. See slaidiesitlus/töö/ülesanne on valmis, ma ei mäleta, et oleksin seda teinud. Kes selle programmilõigu kirjutas? Kes selles loengus mulle konspekti kirjutas? Kuidas ma jälle Zavoodi kõndisin?
Kasuliku poole pealt jällegi, pärist palju mõtlematuid sisseharjumusi loovad üsna edukalt korraliku inimese muljet. Ratas on lukus, raamatud on pikendatud, raha on kõrvale pandud, pliiatsid on pinalis, püksilukk kinni jne.

Internetis saab vikerraadiot kuulata.

Empaatia. Vastik võime. Konkreetselt needus. No mille kuradi pärast pean mina valutama kellegi teise valu pärast. Võtab ignorantne kaabakas olemisest kogu lõbu välja. Lissalt korraks lasen kaitsed maha ja klõps, ongi päev mokas. Hing haige ja süda valus. Lissalt selle pärast, et kellelgi teisel on valus. Ma olen käsn. Ma ei taha käsn olla. Ma tahan kaabakas olla. Kurat ja põrgu, ma ütlen.

Don't hold yourself like that cause you'll hurt your knees.


Vahel ma mõtlen, kas kõik lapsed ajavad kaks kolmandikku päevast eriti fantastilist ulmejuttu või ainult minu oma.

Kui palju on sellest möödas, kui ma viimati liiga pika ingliskeelse nalja siia kleepisin? Terved igavikud. Seega tohib.
An Italian, a Scotsman, and a Chinese fellow were hired at a construction site. The foreman pointed out a huge pile of sand and told the Italian guy, "You're in charge of sweeping." To the Scotsman he said, "You're in charge of shoveling." And to the Chinese guy, "You're in charge of supplies."
He then said, "Now, I have to leave for a little while. I expect you guys to make a dent in that there pile."
The foreman went away for a of couple hours, and, when he returned, the pile of sand was untouched. He asked the Italian, "Why didn't you sweep any of it?" The Italian replied, "I no hava no broom. You said to the Chinese fella that he a wasa in a charge of supplies, but he hasa disappeared and I no coulda finda him nowhere." Then the foreman turned to the Scotsman and said, "And you, I thought I told you to shovel this pile."
The Scotsman replied, "Aye, ye did lad, boot ah couldnay get meself a shoovel! Ye left th' Chinese gadgie in chairge of supplies, boot ah couldnay fin' him either." The foreman was really angry by now and stormed off toward the pile of sand to look for the Chinese guy.
Just then, the Chinese guy jumped out from behind the pile of sand and yelled...
"SUPPLIES!!"

issver kui maitsekad naljad mul on

Muidu r&b laulud on hea tuksumisega, aga ma üldse ei suuda releitida nende tüdrukutega. Nad on kusagilt mujalt. Või on kõik popmuusikud kusagilt mujalt ja tegelikult leidub mingeid äärealade üligeniaalseid r&b singer-songwritereid, kellega kõik saavad releitida ja keda raadiost kunagi ei kuule. Hmm. (ja mul räpi peale üldiselt ei tõuse)

I can have another you by tomorrow

No comments:

Post a Comment