Sunday, November 14, 2010

The last thing I want to do is hurt you. But it’s still on the list.



ajab juuste värvimise isu peale jällegi


Tuba on viirukine ja õues on just niimoodi hämar, et aknast paitsab valgus, aga kui tuled põlema panna, on seal ainult pimedus. Ma ei pane tulesid põlema. Ma kuulan Jason Mrazi mingist arusaamatust asjast laulmas. Joon juba kaks tundi seda kohvi, mille ma endale ettevaatlikult tegin, kui ma ärkasin. Kell on neli õhtul. Eile oli üks sünnipäev. Ma seal käisin. Hommikul oli vend kadunud. Tükk aega nuputasin ja lootsin kusagil mingi kirja otsa komistada. Sest kes läheb ilma midagi ütlemata minema? Sis alles tuli meelde, et me ju rääkisime sellest ja tal oli piletki juba terve igaviku olemas.

Ma võtsin endale täna ainult kaks (2) ülesannet. Referaat ja kaaskiri. Kumbagi ei pea valmis saama, mõlemaga peab homseks mingi järje peale saama. Mulle meeldib ette kujutada, et väike ülesannete hulk loob niisuguse mõnusama õhkkonna. Selle pärast ei olegi tänaste ülesannete hulgas näiteks klaveri harjutamist, kapiesise riidehunniku sorteerimist, lõuna valmistamist, juuste pesemist, blogimist, lapse pesemist, raamatulugemist, internetis tillitamist, UK Office'i vaatamist, legode sorteerimist, kassi kammimist, päeva pildi pildistamist, tuleviku pärast muretsemist ja tillukeste seostamata impulsiivsete otsuste tegemist. Sest need on nii kui nii. Sest sis ma tunneksin end kohustatuna ja teadagimis.

"The first thing you need to know about me is I'm hilarious."

Siis kui mu kõige pisem vend oli alles suht värskelt häälemurdeni jõudnud, oli tal (arvatavasti mitte teadlikult) kombeks esmamulje jätmise mõttes hästi püüdlikult madalat häält teha. Näiteks sisenes ruumi ja ütles eriti mehise 'Tere'. Kuigi tal puuduvad eeldused kunagi võimsa bassihäälega djuudiks saada. Me oleme siuksed suht nääpsukesed. Aganoh, hea tahtmise juures ikka saab natuke reguleerida seda. Minumeelest üleni nunnu komme.
Kui puhkeruumis hakkavad IT poisid oma tavalise kädistamise asemel järsku eriti madalalt ja mahedalt rääkima, sis ma omaette muigan. Sest ni üleni nunnu.

Lõik sellest, et (a) oluline osa mu sotsiaalsest elust käib läbi interneti; (b) mul on värke, millest ma blogin aint vihjamisi, sest ni salapärane pif olengi; (c) ma ootan, et mul mingi sisuka lõigu mõte tuleks.
Kunagi igiammu oli nii, et ühe nime nägemine msnis tähendas midagi. Ma polnud seda nime ammu näinud msnis. Sest seda pole seal olnud, sest see tähendas ja ma kaotasin ta sealt ära. Nüüd on see nimi seal tagasi, sest see enam ei tähenda, seega see võib. Aga iga kord, kui ma seda näen, tekib mul korraks seesama tunne tagasi. Nagu tähendaks. Umbes sekundi murdosaks või vähemakski. (Tead küll, nagu üks poplaul su teismeeast saab selle võpatuse tekitada.) Kuigi see kõik oli umbes üleni ennemuistsel aal ja ma olin äragi unustanud kõik ja ma olen sellest üle saanud ja uuesti üle saanud rohkem kordi, kui üldiselt tervislik oleks. Kummaline.
Õnneks on Pidgin. Pidginis saab kontaktidele ise display nimed määrata.
Õnneks lähevad värgid üle, kui neid piisavalt pika aja jooksul piisavalt paljude erinevate uute asjadega üle kirjutada.

Lugesin internetist selle eriti popi haiguse kohta. ADHD. Eestis nad ütlevad tavaliselt lissalt tähelepanuhäire. Ühes kohas oli loetelu, millega sai huvi pärast vaadata, kas sul vb on see häire. Et kui piisavalt palju jah-vastuseid annad. Mitte et ma endale õhtuhämaruses hobi korras õpiraskusi diagnoosiksin, aga mulle tundus väga hingelähedane üks sümptom:
"My piles of stuff have baby piles."


Laps mul. Ülbitseb. Paistab, et ma olen teda hästi kasvatanud.
K: Kas meil on midagi magusat juua?
M: Ei ole
K: Miks?
M: No mis sa arvad, miks?
K: Sest me pole ostnud. Miks me pole ostnud?
M: Mis sa ise arvad?
K: Sest sul pole raha. Sest sul pole tööd ja sa ei oska otsida tööd.



Mhmh. Nüüd on muidugi juba üleni öö ja ma pole midagi valmis saanud. Referaadi tegemise alguses on see tore etapp, kus saab artikleid igalt poolt otsitud ja neid alla tõmmatud ja kaustadesse organiseeritud. Hästi tore osa. Siis millaski neid sirvides tekib ettekujutus, kuidas referaat olema hakkab. Vb kavapunktid või tsitaadid juba välja lõigatud-kleebitud. Õige font ja korrektne failinimi. Ja siis. Just umbes vahetult enne päriselt kirjutama hakkamist tuleb minna aint korraks vaatama, kas seal mitte polnud veel huvitavaid artikleid. Võib-olla ainult naatukene teise rõhuasetusega. Avastada tonnide kaupa uskumatult häid ja olulisi artikleid, loenguid, raamatuid, uuringuid, lähenemisi... Lükata referaadiga alustamist veel päevake edasi, sest kõik see tuleb ju ka enne läbi töötada.


Kui keegi mind ei armasta, on mul üleni tunne, et nad lissalt ei näe, kui üleni tubli ja hea ja ilus ja osav ma tegelikult olen. Et nad kõik on pimedad ja see on nende endi kaotus, kui nad mind ei tunnusta, endi hulka ei arva või muul moel heaks ei kiida.
Kui kõik mind ootamatult armastama kukuvad, on mul üleni tunne, et nad kannatavad tõsiste pettekujutluste ja minu reaalsuskauge eneseesitluse mõjude all. Et ühel hetkel midagi juhtub ja nad saavad aru ja sis on mul lips läbi.

1 comment:

  1. Võtsin google translate ette ja panin ühe lõigu sinna tõlkimiseks.

    "See oleks veits palju tahetud ka muidugi." = "It would be much wanted in Switzerland, of course."

    Sain kõhutäie naerda :)

    ReplyDelete

There was an error in this gadget