ja pärleid mis pihlakapuust neil

Õujea. Mul on siin ju see dokument lahti ja ma pidin siia värke kirjutama.

Seoses Maa tunniga avastan praegu, et leidub teeküünlaid, mis põlevad neli tundi jutti. Ilmselt kauemgi, sest need ikka veel põlevad.

Idee on siis selles, et võtad korra aastas ette ja tõmbad tunniks ajaks juhtme seinast välja. Mitte selle pärast, et see sinu tund aega sulanud külmkapp ja jahtuv ruuter otseselt kohe maailma ära päästaks. Vaid üldise ja isikliku teadlikkuse huvides. Ei pea kulutama. Saab vähemaga. Ja siis lisaks boonusena pere kokku toomise huvides. Ikka ei istu seljaga toa poole oma rida nokitsedes, kui on pime ja küünlad ja vaikus. Ma muidugi tegin natuke sohki. Avastasin kaks minutit enne poolt üheksat, et mul pole küünlaid. Lülisin kõik välja ja läksin poodi. Pool tundi kulus selle peale. Ei istunudki päriselt päriselt tund aega küünlavalgel.

Aga nüüd on mul küünlaid.

Ma lülitan nii tihti oma telefoni hääletuks. Vaata, mul on see aiföön ju. Sellel on külje peal niisugune kahe asendiga lüliti, millega saab kõik piuksud ja väuksud maha võtta korraga. Ei pea isegi klahve avama ega midagi. Siis ma nii hea meelega panen ta vakka ja viskan koti põhja või diivani alla.

Vahel on niisugusi inimesi, kes saavad vihaseks, kui neile valel ajal helistatakse. Liiga vara või liiga hilja või just sel hetkel, kui neil on tegemist või magamist.

Umbes nagu neil ei käiks telefonid välja. Või nagu nad peaksid kõnedele vastama, kui nad parajasti kuke eest põgenedes küüsi lakivad ja viimase bussi peale jooksevad, paelad lahti ja laps karjumas.

Las ta heliseb. Mul on tegemist. Telefonile vastamine ei ole kohustuslik.

Ma olin kell neli tantsuõhtu pealt koju jõudnud, kavatsesin imetabaselt varajane vapper ennastohverdav olla ja üheteistkümneks vanaisa juurde minna. Kell seitse tuleb telefonikõne, et laps pannakse minu jaoks bussi peale ja ma pean vastu minema. Vot kus lops. Kogu päevaplaan ümber teha.

Millest ma räägin?

Suvikõrvits võta poest. Võta ilus pisike roheline värske. Vaata, et koor terve oleks igalt poolt. Viiluta kodus ära. Nii poole sentimeetri paksusteks. Vaata kui ilusat pastelset värvi sisu on. Heleroheline ja kollane. Kui ligiduses on inimesi, kellepoolne õrn kaastunne ja hellus sulle mingeid benefite võib tuua, nimeta seda ilusat pastelset värvi nunnude rumalate sõnadega.

Klopi paar muna, soola ja võibolla näiteks sidrunipipart sekka. Kuuma õlise panni peale munast läbi käinud suvikõrvitsa viilud, mõlemalt poolt pruuniks. Taldrikule pane vaheldumisi köögipaberi lehega. Imavat rasva vähemaks. Söömiseks kasta otsapidi sojakastme sisse. Või siis ära. Ise tead.

Zukkini ütlevad nad Prismas selle kohta.

Minumeelest on nii gei nimetada köögivilju rahvusvaheliste nimedega. Või toiduaineid üldse.

a confusing and destructive pattern of seduction and rejection  

Mul on suitsetavaid sõpru. Selliseid, kes on pakk päevas režiimi peal ja igapäevaselt. Siis mul on mittesuitsetavaid sõpru. Kes on maha jätnud või polegi alustanud või on mingit pidi põhimõttelised. Seal on suur vahe – polegi alustanud ja põhimõtteline olemine. Põhimõtteline on kuidagi kirglikum ja rohkete steitmentidega. Polegi alustanud on nagu õlakehituse-ükskõikne.

Aga siis on mul veel sõpru, kes mõnikord suitsetavad. Näiteks sessi ajal või siis kui neil parajasti head suitsu on või pidudel või seltskonnas või purjus peaga. Ma olen mõelnud... mulle meeldivad mu vahelsuitsetavad sõbrad rohkem sel ajal, kui nad suitsetavad. Võinoh, asi polegi meeldimises, aga mul on kuidagi hea meel, et nad suitsetavad, kui nad suitsetavad. Ja see pole kuskilt otsast pahatahtlik või mingi mürgine tunne. Niisugune siiras.

See on see meeleolu või seisund, mis kaasneb selle suitsetamisperioodiga. Niisugune rahu. Enesega nõustumises olemine. "Ma teen praegu suitsu, sest ma tahan. Mul on isu. Mulle meeldib."

Mhmh. See kõlab üleni intuitsiooniga vastuolus praegu. Sest võiks arvata, et suitsetamine on kuidagi seotud enesehävitusega või antud lubadustele sülitamisega. Aga ma ei näe seal seda.

Võibolla ma lissalt püüan mitte näha, sest mulle meeldib suitsupausi idee.

Võtad suure suure meeste t-särgi ja laotad laiali. Viskad selle peale ühe oma paraja maika. Joonistad värvipliiatsiga piirjooned. Lõikad välja. Teed küljeõmblused. Nüüd on sul uus maika. Jee.

Just reedel tegin. Üleni äge sai. Väga seks.

Nüüd ma hakkangi kaltsukatest suuri meeste särke kokku ostma. Sest valgeid maikasid pole kunagi liiga palju. Või musti.

Mul on üks kollane hiigelsuur ruuduline pluus. Nööbitav ja pikkade varrukatega. Laenasin selle Tiidu käest mingiks kostüümikaks ja pole ikka veel tagasi viinud. Ma kannan seda, kui mul suva on. Üksi kodus teetassi najal tiksudes. Teinekord magades ka. See on ni mõnus. Avar ja vaba. Soe, aga kerge. Ei ahista sugugi.

Peaks homme küsima, äkki ta ei tahagi seda kunagi tagasi.

Ma korraks ükspäev mõtlesin, millised oleksid üleolevad sallimatud ennasttäis inimesed, kui nad ei oleks sinnajuurde silmapaistvalt ilusad ja andekad. Kas nad oleksid siis leebemad? Kas nad siis möliseksid vähem?

Kas iseenesest juhuslikult mingis mõttes teistest üle olemine teeb üleolevaks?

Täiesti hull. Küünaldel läheb viies tund.

Kusjuures, toa valgustamiseks sobivad kõige paremini need kalmuküünlad. Kaanega plastmasstopsis. Ma ostsin kaanega küünlaid, sest mu kass on natuke lollakas ja kipub oma vurre ära kärsatama.

Ma oskan juba umbes kahte KT Tunstalli laulu kitarri peal saata. Hästi aeglaselt ja kobamisi, aga ikkagi. Ja vähemalt 6 sagelikasutatavat akordi tean kohe ilma piilumata peast. Ni osav.

Kõik, mis barrega on, jäävad esialgu välja, sest isegi selle proovimine paneb mind kohapeal rõvedal kombel vanduma.

Kõik kohad on kitarriõpetajaid täis.

5'nizza ongi öömuusika.

Oliver muudkui jahus sellest piripiri piprast. Ostsingi. Ongi päris tõsiseltvõetav. Panin täna paki sarvekeste ja purgi purustet tomatite kohta poolteist kauna seda. Hea sai.
Vahepeal oli mul tüümiani hullus. Roland ükspäev pakkus, et varsti panen ma tüümiani kohvi sisse ka.
Umbes natuke aega enne seda tegin peaaegu kõiki lihasööke meega. Ainult hakkliha mitte. Aga kana ja siga küll. Ja kala muidugi. Mesi saab varsti otsa.
Jätkuvalt kehtib toiduvalmistamise põhimõte 'you can never have too much butter.' Sest ega see figuur iseenesest ei tule.

Peaks verd andma. Kõrvaauke juurde tegema. Juuksed maha lõikama ja ülejäägi roosaks värvima. Ma juba nii ammu mõtlen, et roosa ju. Ja püüdlikult ignon neid tüüpe, kes must ette jõudsid. Sest minul oli see mõte enne. Nendest sõltumata.