Wednesday, March 09, 2011

under your curse now

Tead, millest ma mõtlen.

Ma mõtlen sellest, et enne juuksuri juurde minekut ei pesta juukseid. Mina näiteks ei pese. Sest ma tean, et esimese asjana saadetakse mind niikuinii kraanikausi juurde. Pealegi, peseb juuksur palju põhjalikumalt, sest ta pääseb palju paremini ligi ja on koolitatud seda tegema. Seega täiesti normaalne minna juuksurisse musta peaga.
Aga ei ole normaalne minna hambaarsti juurde pesemata hammastega. Kuigi esimene asi, mida hambaarst teeb, on hammaste puhastamine. Ja hambaarst pääseb ka paremini ligi ja on koolitatud hammastega ümber käima. Aga ei minda mustade hammastega.
Asi pole selles, et hambaarst osutab mulle isiklikku või tasuta teenet. Mõlemale ma maksan.
Asi pole selles, et hammaste pesemine oleks rohkem hea kasvatuse märk kui juuste pesemine. Mõlemad on elementaarsed normaalsete inimeste tegevused.
Või selles, et hammaste pikemaajalisel pesemata jätmisel on koledamad tagajärjed. 
Lissalt mingi siuke vahet tegemine.


Teine asi, millest ma mõtlen, on lause 'ma ei ole üksi.'
See on üks romantiline komöödia. Ühest noorest ilusast suurlinna tibist, kes on alati natuke tundnud, et tema elus on midagi puudu. Kedagi puudu. Ta on justkui alati selle otsingutel olnud. Kuigi tal on haridus ja sõbrad ja töökoht ja kodu, ikka ohkab ta teinekord kurvalt kuu poole. Kuni ühel kenal päiksepaistelisel päeval kohtab ta mingis raudteejaamas või pesumajas või pargis ühte noort ilusat suurlinna kutti, kes on alati natuke tundnud, et tema elus on midagi puudu. Leiavad teineteist. Armuvad ja armastavad, kuni surm. Nad ei ole üksi. Oh, rõõmu.
See on üks kinnituslausete tihe eneseabiõpik. Nendele inimestele, kes on väheseltsivad edule orienteeritud madala enesehinnanguga üksikud hundid. Sellistele, kes teevad oma elu ise raskeks ja ei võta vastu abi. Arvates, et nad pole seda väärt või et keegi ei taha neid aidata. See raamat õpetab neid inimesi enda jaoks üles ehitama ja töösse panema sõprade võrgustikku. Õpetab neile kuulumise ja toetamise kohta. Julgustab neid kätt välja sirutama ja abi vastu võtma, sest on okei olla nõrk. Sa ei ole üksi.
See on üks täiesti verd tarretama panev õudus-põnevik psühholoogiline triller umbes oma kolmekümnendates kirjanikust või kunstnikust, kes läheb rahulikult oma koera või sekspartneriga linnast välja metsavahele tšillima ja kohutavad asjad hakkavad juhtuma. Majaga ja koduloomadega ja loodusega ja öödega. Keegid hirmsad ähvardavad igal pool. Unedes ja metsavahel ja tormistel õhtutel. Terve loo jooksul jääb segaseks, mis või kes neid jahib ja kas üldse keegi sellest eluga pääseb. Saad sa aru, nad ei olegi seal üksi!!!
See on üks hämarat päritolu ulmelugu ühest kummalisest kutist, kes ühel päeval saab aru, et tema eluaegne parim sõber on lihtsalt tema teine isiksus. Ta pole üksi. Selles peas nagu. Seal on mingi teine kutt nagu. Brr...

Või siis niisugune võrdlus.
Pöörad öösel ennast voodis ja kuuled/tunned rahulolevalt, et sinu kõrval on keegi. Lähemale pugemine ja soe snuggle-snuggle.
Pöörad öösel ennast voodis ja kuuled/tunned õudusega, et sinu kõrval on keegi. Võpatades kaugemale taganemine ja kõrvulukustavad karjed.


Noorte õpetajate arutlus teemal, kas kaamerad klassiruumides on privaatsuse rikkumine või mitte. Argument, et põhjaliku ülevaate omamine annab lapsevanemale kinnitust, et klassiruum on tema lapse jaoks ohutu turvaline koht.
„Ma mõtlen, et kui ma väga tahaks kellelegi kuhugi oma kätt toppida, siis ma teeks seda ikka tagaruumis“ ütleb üks tulevastest meesõpetajatest mõtlikult oma hiigelsuuri kämblaid silmitsedes.

Julmad naljad teil, mr Batman.


Päev otsa on mind ähvardatud peavaluga. Tõenäoliselt ülepeapatsid ja kõrvarõngad jälle süüdi. Või need neli (4) paksu ülesannetekogu, mis mul koos läpakaga seljakotis oli.


Temaga rääkides on suht tore olla. Teinekord veits imelik.
Aga kui ma hiljem meie vestlustele tagasi vaatan, on mul umbes niisugune tunne, nagu ta oleks just mu seeliku alla vaadanud, vaatepildi heaks kiitnud ja mina olen selle peale edevalt itsitanud. Nagu mingi plikake.
Siuke mõju. Teeb mind ühtekokku veits paranoiliseks.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget