Peaks blogima. Et pärast saaks lugeda ja nii.
Hmm. Huvitav, millal ma viimati... oh sa kurat. Terve üle nädala tagasi ju. Nii võib lõpuks lugejatest ilma jääda ja kus siis selle häda ots.
Elu on ilus. Minu isiklik vähetähtis elunatuke. Üldiselt. Parajalt kauguselt vaadates. Sest vaata – elu peale saab vaadata mitmest kaugusest.
Eriti lähedalt praegu vaadates on suht enamvähem. Tuba on soe ja kõht on peaaegu täis ja silmad küll ähvardavad valutama hakata, aga ei ole veel hakanud. Kuigi jah. Võiks olla rohkem sooritanud tunne. Aga see on juba seotud natuke kaugemalt vaatamisega.
Natuke kaugemalt vaadates on niipalju ilus, et olen olnud terve nädalavahe täpselt oma naudinguahnuse ja kärsitute impulsside ori. Hea söök ja hea seltskond ja keskpärased kerged filmid ja nõrkemiseni palju mõnusat muusikat. Korda saatnud pole midagi. Kui me nüüd vaatame asjadele niisuguse saavutusnäljase ambitsioonika noore pilgu läbi. Sest ma pole lillegi liigutanud. Pool tuba koristasin ära. Pool tundi tagasi panin kitarri häälde. Kõik.
Kauguselt umbes viimane nädal või nii elule vaadates, on elu täiesti lill. Ma olen end leidnud. Mingi uskumatult hämmastav tegutsemis-isu on peal. Ja mitte see hüsteeriline enda uputamine igapäevastesse askeldustess. Vaid mõnuga. Muie näus kinni ja puha. Kirjutan lõputööd ja õpiobjekti, õpin kitarri ja näpin klaverit, tantsin ja laulan, hängin sõpradega ja loen lapsele õhtuti muumitrolli, blogin ja pildistan, loen ilu- ja erialakirjandust, kannan ja õmblen ilusaid riideid. Üleni elus nagu. Täiesti uskumatu. Konverentsil käisin ja sain mitut asja. Nagu need konverentsid ikka lähevad. Et saad teadmisi ja kontakte ja kokkuleppeid ja kogemusi ja plaane ja ideid ja süütunnet mingi mai-kujuta-ette-mitmenda ettekande ajal mõtete mujalelaskmise pärast. Mida ma arvan eelmisest ettekandest? Hmm. Hea küsimus... las ma mõtlen... Suht äge protseduur on püüda tagasi tuua kuuldud infot, mida ma tegelt ei kuulanud ja sis veel jooksvalt selle kohta reaktsioone genereerida. Mingi teadvustamatuse prügikastis sobramine nagu.
Oluliselt kaugemalt elule vaadates, on ikka ilge nuss küll. Mul on korraga samal eluperioodil käsil töö otsimine, kooli lõpetamine, elukoha vahetus ja lapse kooli panek. Toimetulekutoetusest äraelamine on jätkuvalt kõikehaaravat meeleheidet toov ja inimesed üleni usutavalt ja usaldavalt mind laikimas ja armastamas tekitab paiguti paanikamaitselist hirmu variandi ees, et ma neile pettumuse valmistan. Kuigi ei pruugi ju üldse.
Saavutusnäljased ambitsioonikad noored. Viimase aja trend. Mitte et minu inimesed oleksid järsku oluliselt ambitsioonikamateks läinud. Vaid see, et ma viimasel ajal (hmm... mingi viimane pool aastat näiteks) kohtun ja tutvun oma vanuserühma inimestega, kes on täiesti uskumatult ambitsioonikad. Visiooniga. Teotahtelised. Julged unistajad ja võimelised teostajad. Vaadetega, mida nad on valmis kirglikult kaitsma ja suurte maailmavallutusplaanidega, mille ellu viimist nad on juba alustanud ja ma isegi ei kahtle, et nad neid lõpuni viivad. Ja see on nii ilus. Noh. Naiivne ja lapsik ja mõnikord ausõna veits tüütuks kiskuv. Aga ilus ka. Kena inspireeriv vaheldus maksimum-küünilistele passiivsetele ükskõiksetele osavõtmatutele hädaldajatele.
Kui osa inimesi on nagu katastroof ootamas juhtumist, sis mina olen crush ootamas juhtumist (ja sis muidugi sellest vahetult tulenevalt ka katastroof). Mul on peaaegu selline tunne, et suudan ära tabada selle momendi, kui too neetud paljas tillukese vibuga ingel mulle noole kannikasse laseb. Sest mingist hetkest on justkui ainult aja ja tõenäosuse ja üldise kaoosi küsimus, kes on esimene õigest soost, vanusest ja välimusest olevus, kes mulle ette jääb. Niisugune pinge ja ootusäravus ja paratamatuse tunnetamine on õhus. Ja siis ongi kohe jälle kõik see, mis sellega kaasneb. Õitsvad kirsid, lõputud ööd ja üleääre keev ajukeemia koos naeruväärse sõjaga Ratsionaalse Murca ja Emotsionaalse Murca vahel.
Või oota... see viimane on tegelt umbes kogu aeg.
Õu jeaah.
Laulu tahad ka? Kuula seda. Alguses on müra, seda tuleb ignoreerida.
Ahjaa. Ma olen täna ka produktiivne olnud. Pesin oma mantli ära ja leppisin Mikiga sünnipäeva kohta kokku. Et peaks hoopistükkis järgmine nädal seda jõe ääres (t)rummeldamist ja kartulisalatit tegema. Mitte see nädal, kui õigemad kuupäevad on. Sest külm ja pime.
Comments
Post a Comment