Tead, millised inimesed mulle närvidele käivad? (Okei, tegelikult päris paljud. Ja seda niimoodi taustal natuke, ilma suurema kärata. Äärmisel juhul ainult silmade pööritamine. Või raske ohe. Mitte midagi päriselt närrrviminemise laadset. Et me siin ikka samal leheküljel oleks, onju.)
...need inimesed, kes igal pool vehivad oma õnneliku suhtega. Seal tekib kahtlus. Kui su paarissuhtes oleks kõik nii õnnelik ja hästi, miks sa peaksid seda üksikasjalikult kogu maailmale igapäevaselt kuulutama? Keda sa siin veenda üritad? Mis valesti on? Kaua sa sellist showd üleval jõuad hoida?
Sama lugu endaga rahul olemisega. Kui sa endaga nii rahul ja üleni nõustumises oled, mis kutsub sind seda teistele nina alla hõõruma? Milleks sulle see? Mis sul puudu on?
Ja see ei ole üldse mingi võõraste privaatses teadvustamatuses ringi nuhkiv hobi-psühholoog minus rääkimas. Täiesti loomulikud kahtlused. Kõigil tekivad.
Mäletad, mis ma olen kindlasti kunagi kusagil kirjutanud või puhkeruumis targutades öelnud, et kevadel on mõttetu armunud olla, sest kevad on niigi ilus? Unusta ära. Kevadel armunud olla on täpselt täiesti üleni wonderfulaarne.
Võibolla umbes nagu pilves olemisega päiksepaistelises pargis või räpases haisvas tagahoovis. Hoopis teine pilv kohe.
Oo. Ma leidsin just oma pooliku kohvi. Tegin selle lõputöö kirjutamise kõrvale. Ju ma siis sattusin mingi hetk nii hoogu, et kohv läks meelest ära.
Kujutad ikka ette, milline hoog see siis olema pidi?
Mmm... külm magus kohv.
Borjomi vesi on nii paksult mineraale täis, et maitseb peaaegu nagu inimene. Nagu suudlused. Või pisarad. Just viimasel ajal tundub. Alguses maitses see vesi nagu kaevupõhi. Niimoodi külmalt kajavalt ja natuke kiviselt.
Mõned kalad maitsevad nagu järv.
Jasmiinitee maitseb mürgiselt.
Ma mäletan selgelt, kuidas ma tahtsin selle piraadifilmi kohta fb-s ahastada midagi stiilis "18. mai?!? Ma ei jõua seda kunagi ära oodata!!" Aeg. See lendab. Lõpp on lähedal.
Ärevus on selles mõttes tore asi, et kui õppida seda suunama, pole see enam ärevus vaid suunatud energia ja teotahe. Iseäranis põhjalik ka veel. Näiteks koristasin ma ükspäev kööki ja mingi teine päev sorteerisin lapse riided ära. Hästi produktiivne. Eriti siis, kui lisaks sellele täitmata närivale tüütule kohustusele, mis ärevust põhjustab, leidub veel terve hulk teis kohustusi, millesse seda rabelemistahet suunata saab. Palju vajalikku saab tehtud.
Tegelikult ma peaks praegu kirjutama, sest homme tuleb jälle hullumeelne. Kui tööpäeva sisse on mahutatud juba rohkem kui kolm kõrvalist ülesannet lisaks 1. mine raamatukokku 2. kirjuta lõputööd, on juba hukas. Siis ei jõua. Siis läheb tavaliselt nii, et hommikul hakkad kõiki neid värke tegema, vahepeal tõmbad hinge ja ootamatult ongi juba südaöö ja süütunne. Kaks ühes. Kombo. Südaöö ja süütunde tango. Selline kirglik. Pilk pilgus kinni. Andunult.
Kass oli korraks kadunud ja ma mõtsin, et äkki sadas jälle aknast alla. Kutsusin kss-kss, ei tulnud. Kutsusin kiisu-kiisu, ka ei tulnud. Krõbistasin söögipakiga, ei tulnud. Vaatasin igale poole, ei olnud. Võtsin lasenpointeri riiulist ja klikkisin seda – kass pistab oma vurruse nina kapist välja. Ütleb 'purrrr.'
Millalgi sügisel lugesin kahte artiklit, tegin kaugusse vaadates vau (hammasrattad käisid peas rinig) ja kirjutasin töölaua kohale märkmepaberi peale GROWTH MINDSET. Lapse maailmapildi ja mõtteviisi suunamist alusta - kolm, neli. Regulaarselt igapäevaste tegevuste kõrvale oodatud hoiakuga teksti. Julgustasin teda uusi asju proovima, väitsin, et raskete asjade tegemine ongi kõige lahedam ja kõik ägedad värgid, mida teised oskavad – nad oskavad, sest nad on palju harjutanud.
Esimesed tulemused paar päeva tagasi.
K: ma saan niimoodi ka pidurdada, et üks jalg on üleval ja teine all
M: aga nii on ju raskem
K: ma tean. ma teengi raskeid asju.
Aa-jeee.
Mhmh, ma vedasin ennast TTÜ kevadballile ka tolles tumepunase korsetiga pikas mustas kleidis. Ja kõik muu, mis sellega kaasneb. Maitea, mis mu huumorimeelel viga on.
...need inimesed, kes igal pool vehivad oma õnneliku suhtega. Seal tekib kahtlus. Kui su paarissuhtes oleks kõik nii õnnelik ja hästi, miks sa peaksid seda üksikasjalikult kogu maailmale igapäevaselt kuulutama? Keda sa siin veenda üritad? Mis valesti on? Kaua sa sellist showd üleval jõuad hoida?
Sama lugu endaga rahul olemisega. Kui sa endaga nii rahul ja üleni nõustumises oled, mis kutsub sind seda teistele nina alla hõõruma? Milleks sulle see? Mis sul puudu on?
Ja see ei ole üldse mingi võõraste privaatses teadvustamatuses ringi nuhkiv hobi-psühholoog minus rääkimas. Täiesti loomulikud kahtlused. Kõigil tekivad.
Mäletad, mis ma olen kindlasti kunagi kusagil kirjutanud või puhkeruumis targutades öelnud, et kevadel on mõttetu armunud olla, sest kevad on niigi ilus? Unusta ära. Kevadel armunud olla on täpselt täiesti üleni wonderfulaarne.
Võibolla umbes nagu pilves olemisega päiksepaistelises pargis või räpases haisvas tagahoovis. Hoopis teine pilv kohe.
Oo. Ma leidsin just oma pooliku kohvi. Tegin selle lõputöö kirjutamise kõrvale. Ju ma siis sattusin mingi hetk nii hoogu, et kohv läks meelest ära.
Kujutad ikka ette, milline hoog see siis olema pidi?
Mmm... külm magus kohv.
Borjomi vesi on nii paksult mineraale täis, et maitseb peaaegu nagu inimene. Nagu suudlused. Või pisarad. Just viimasel ajal tundub. Alguses maitses see vesi nagu kaevupõhi. Niimoodi külmalt kajavalt ja natuke kiviselt.
Mõned kalad maitsevad nagu järv.
Jasmiinitee maitseb mürgiselt.
Ma mäletan selgelt, kuidas ma tahtsin selle piraadifilmi kohta fb-s ahastada midagi stiilis "18. mai?!? Ma ei jõua seda kunagi ära oodata!!" Aeg. See lendab. Lõpp on lähedal.
Ärevus on selles mõttes tore asi, et kui õppida seda suunama, pole see enam ärevus vaid suunatud energia ja teotahe. Iseäranis põhjalik ka veel. Näiteks koristasin ma ükspäev kööki ja mingi teine päev sorteerisin lapse riided ära. Hästi produktiivne. Eriti siis, kui lisaks sellele täitmata närivale tüütule kohustusele, mis ärevust põhjustab, leidub veel terve hulk teis kohustusi, millesse seda rabelemistahet suunata saab. Palju vajalikku saab tehtud.
Tegelikult ma peaks praegu kirjutama, sest homme tuleb jälle hullumeelne. Kui tööpäeva sisse on mahutatud juba rohkem kui kolm kõrvalist ülesannet lisaks 1. mine raamatukokku 2. kirjuta lõputööd, on juba hukas. Siis ei jõua. Siis läheb tavaliselt nii, et hommikul hakkad kõiki neid värke tegema, vahepeal tõmbad hinge ja ootamatult ongi juba südaöö ja süütunne. Kaks ühes. Kombo. Südaöö ja süütunde tango. Selline kirglik. Pilk pilgus kinni. Andunult.
Kass oli korraks kadunud ja ma mõtsin, et äkki sadas jälle aknast alla. Kutsusin kss-kss, ei tulnud. Kutsusin kiisu-kiisu, ka ei tulnud. Krõbistasin söögipakiga, ei tulnud. Vaatasin igale poole, ei olnud. Võtsin lasenpointeri riiulist ja klikkisin seda – kass pistab oma vurruse nina kapist välja. Ütleb 'purrrr.'
Millalgi sügisel lugesin kahte artiklit, tegin kaugusse vaadates vau (hammasrattad käisid peas rinig) ja kirjutasin töölaua kohale märkmepaberi peale GROWTH MINDSET. Lapse maailmapildi ja mõtteviisi suunamist alusta - kolm, neli. Regulaarselt igapäevaste tegevuste kõrvale oodatud hoiakuga teksti. Julgustasin teda uusi asju proovima, väitsin, et raskete asjade tegemine ongi kõige lahedam ja kõik ägedad värgid, mida teised oskavad – nad oskavad, sest nad on palju harjutanud.
Esimesed tulemused paar päeva tagasi.
K: ma saan niimoodi ka pidurdada, et üks jalg on üleval ja teine all
M: aga nii on ju raskem
K: ma tean. ma teengi raskeid asju.
Aa-jeee.
Mhmh, ma vedasin ennast TTÜ kevadballile ka tolles tumepunase korsetiga pikas mustas kleidis. Ja kõik muu, mis sellega kaasneb. Maitea, mis mu huumorimeelel viga on.
Mhmh, ma vedasin ennast TTÜ kevadballile ka tolles tumepunase korsetiga pikas mustas kleidis. Ja kõik muu, mis sellega kaasneb. Maitea, mis mu huumorimeelel viga on.
ReplyDeleteSinu huumorimeelt me juba teame aga täna koitis siit huvitavat alateadvuse kohta...:)