Friday, July 29, 2011

And just in case you're wondering, I'm not a monster.

Ma nägin Tanel Padarit unes. Tal oli üleni liiga palju edvistavaid üle-kostümeerivaid ülemeelikuid tüdrukuid ümber ja siis ta lõi hoopis mulle külge. Niimoodi cheesy'lt. Ja lapsikute naljadega. Kusjuures mina olin sel ajal umbes nagu ma selle une jaoks magama läksin. Laiguti päiksest põlenud, värvimata silmadega ja väljakasvanud soenguga, kuhu ma polnud viitsinud pärast eelmist pesu vaha panna, mis on selle lõikuse juures ilmselgelt kuritegelik. Ja mulle tundus kõik pidevalt üleni naljakas ja naeruväärne. Sellest hoolimata. Seal ta oli. Täiesti varjamatult minuga flirtimas.
Aga siis vahepeal oli ta kujumuutja ja loomulikult sellega seoses aegajalt alasti. Millele nüüd mõeldes meenus mulle, et ma olin ju esmaspäeval linnast ära ja True Blood ju ometigi!



Mis Rock Rampi puutub, siis seal oli tore. Kuigi eks ma alguses ikka vingusin. Näiteks kusagil poole reede pealt, pärast juba umbes kolmandalt võõralt sõbraliku pöördumise peale segaduses tõrjuva pilgu saamist, leidsin ma, et konverentsidel on ka inimesed avatumad kui sellel neetud festivalil. Õhtu poole olid kõik avatud. Sest alkohol. Aga osaliselt selle pärast ka, et inimesed soojenevad üles erineva kiirusega ja lõpuks ikkagi.
Esinejatest mai viitsi eriti kirjutada. Ega siis rokkfestidel esinejate pärast ei käida. Päevased esinejad on selle poolest toredamad, et nad peavad päriselt ka vaeva nägema laval, et keegi neid üldse kuulaks. Võiks ju heki varjus magada oopis. Birgiti pool rummi juua. Järves olla.
Vinni Puhh ajab mul jätkuvalt südame pahaks. Mitte nad ise, sest nad ise peavad (minu maailmapildi säilitamiseks vähemalt) olema üleni satiir. Aga nende publik. Mõju massidele. Sest pool kirsimäe platsi on üleni massid. Aga Kosmikud seevastu on jätkuvalt maaaagiline.
Alkoennetuse putkast sai kleepse. Ühed olid niisugused tiibadega, keskel tekst "Sõidan kaine peaga." Tiibadega, saad sa aru. Nagu ülaselja tätokad või tikandid motikameeste tagidel. Mulle tuli kohe meelde, et 'why drink and drive when you can smoke and fly' ja et need reklaami-inimesed on ikka humoorikad tõprad küll (vaata ka: Lõunakeskuse buss nr 69 ja kaubamaja reklaamplakat valget vahtu pritsivast pifist tekstiga 'Lõpeta stiilselt').
Panin ühe suurema tiibadega kleepsu endale selja peale ja üsna varsti tuli minu juurde võõras õlletopsiga mees ja ütles kuldsed sõnad: kas sa minul ka sõidad?
Üldiselt olen ma selles vanuses (välimuses?), et omaalgatuslikult pöörduvad minu poole mehed nende kolmekümnendates. Lahutus ja kaks väikest last. Taanduv juuksepiir ja võimetus rätsepistes istuda.
Ahjaa. Tanel Padar on nii ilus mees. Tegelt ka. Tavaliselt nad lähevad kiiresti hukka. Paksuks või karvaseks või väljapoole paistvalt narkomaaniks. Need laval kitarriga kõva kisa tegevad mehed, kellest Kroonikas ka teinekord. Aga mitte Tanel, tema on ikka veel üleni nummikas, kuigi juba päris kaua olemas ja omg-nii-kuulus. Hääl on tal ka üleni seks. Tema muusika peale mul ei tõuse ja isegi kui Aapo talle teinekord sõnu kirjutab, on need kuidagi simmani-maigulised enamasti. Võib-olla peavadki, maitea. Aga nii ilus mees, saad sa aru.


Haapsalu. Tegelt pidin ma sinna oma lapsega ära minema juba kohe pärast lõpetamist. Aga siis läks kõik paigast ära järsku. Niiet käisime siis nüüd. Ja tead kui ilus ja hea. Tõeline lasteraamatu linn. Pisikesed kitsad tänavad ja meri on konkreetselt igal pool. Mis teeb muidugi orienteerumise ropp-keeruliseks. Nii palju erinevat sorti liblikaid ja värvilisi putu-mutukaid ja lilli.
Saime kahepeale ühe igatpidi koliseva nagiseva jalgratta ja tegime sellega linna peal tiire. Külastasime kõiki tee peale jäävaid mänguväljakuid. Natuke ujusime. Vaatasime merd ja purskkaeve ja inimesi. Mina lugesin kohutavalt palju. Esialgne idee oli, et kui meil ole arvutit ega telekat, kukub laps ka lõpuks lugema, aga kussa sellega. Ju siis ei ole veel aeg. Mul oli kaasas poolikud Palahniuk ja Gaiman ja üks alustamata Palahniuk. Nüüd on need kõik läbi loetud ja nii hea. Mul on juba rehkendus sassis, mitu semestrit ma olen mõelnud, et tahaks hoopis kusagile ära ja lissalt hommikust õhtuni ohjeldamatult lugeda ja lugeda. Tead, see ongi umbes nii hea, kui ma ette kujutasin.

Turistilõksudest ka. Sest kindlasti on seal terve ports inimesi, kes kunagi puhkusele ei lähe või käivad ainult aeg-ajalt oma sugulaste suvilas kusagil pärapees või lissalt keset mingit riigimetsa puid jõllitamas, sest turistilõksud on ju väkkväkk. Haapsalu on üks sellistest turistikohtadest ja luba ma räägin, miks see on hoopis hea.
Igal pool on kohvikud. Suured ja väikesed. Avarad ja hubased. Need on lissalt igal pool. Ma ei pea kõndima pool kilomeetrit lähima kaubamajani, et jäätist või juua või pissile saada. Ma olen siinsamas tänavanurgal oodatud. Tegelikult olen ma igal pool oodatud. Pisikestes poekestes ja käsitööhoovides ja. Ma ei sega oma tulekuga kellegi elu või toimetusi, sest minu suvituse mõnusaks ja mugavaks tegemine ongi nende töö. Ja ma ei pea kartma, et ma valesti lähen, sest kuhu mul pole mõeldud sattuda, ma ei saagi minna. Kui kõik kohad on ekslevaid hajameelseid turiste täis, on neile sobimatud kohad lukus või peidus. Kui kõik kohad on ekslevaid hajameelseid turiste täis, on kõik harjunud teed juhatama või nõu andma või abi pakkuma. Igal pool on sildid ja juhendid ja infotahvlid neljas keeles. Lisaks on inimesed üleni tšill. Pooled selle pärast, et nad on teenindav personal ja see on nende töö. Pooled selle pärast, et nad on puhkusel ja neil on kõik hästi ja lõputult aega ja huvi. Kui see väike linnake ei oleks tehtud usskumatult paljusid suvitajaid vastu võtma, poleks seal seda tõenäoliselt kõige lahedamat mänguväljakut, mida ma Eestis näinud olen. Või kõiki neid lilli ja purskkaeve ja teeradasid ja veepealseid katusealuseid. Ja need teevad kõik selle linna nii üleni mõõõõnusaks. Lissalt vänta oma nagisevat jalgratast, naerata inimestele ja majadele ja lase vilet.
Nii. Ja nüüd lõplik loetelu vingatustest:

  • kõik maksab. Juba tasulised wd-d oleksid meid pankrotti ajanud ja Ilona imedemaad vaatasime üle aia, sest kui nelja päeva toitlustamise eelarve on 20 eurot, ei ole viimasel päeval kümnekat enam välja käia.
  • millegipärast tundub, et turistide lapsed on sagedamini lärmakad ebaviisakad jonnis. Siis tahaks nende vanemaid lüüa.
Mh. midagi oli veel, aga ei tule enam meelde.



Lähipäevade kaks suuremat plaani.
Esimene on organiseerida oma lapsele sünnipäevapidu. See tähendab muuhulgas, et ma pean kokku vedama piisavalt ägedaid atraktsioone, et pidu oleks vähemalt sama äge kui mõnes ülehinnatud sünnipäevamajas. Veel tähendab see, et ma pean ostma tooraineid ja kokku keerama suuuure koguse kartulisalatit, banaanitordi ja mingeid tipitavaid asju. Vanaema lubas asju anda, peab sealt läbi käima. Bassein on esialgu kusagil Ihastes. Batuudi osas peaks helistama. Limonaadimasina kohta peab ka üle uurima, pidin ma sellele midagi ostma või misse. Mullimasinat peab küsima ja sellele sisu ostma. Mingitele külalistele peab võibolla üle helistama. Mingi eelarve peab kokku panema. Kusagilt peab kaasfinantseeringut sebima. Kusagilt peab aega näppama. Last peab tänulikuks koolitama. Lapsed ei ole vaikimisi tänulikud. Õnneks on see treenitav.
Teine suurplaan on homse täika jaoks värke meisterdada ja kuivatada värvida küpsetada. Sest laps tahtis täikale minna. Muuhulgas võiksin ma ise ka midagi teha. Mõned kõrvarõngad ära parandada ja oma suvekleitide kollektsioonis inventuuri teha. Kusagilt peab vist värve ka ostma ja võibolla tuleb savist puudus. Ja mis värk seal regamisega on ja üldsegi.

Nii. Ja nüüd kuula raadiot, sest mina soovitasin.



Hmm. Peaks siis vist raamatud kokku tagasi viima ja uued võtma.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget