Mul oli just issver-kui-äge nädal. Sestvaata, see oli niimoodi. Mingid hullud kutid mõtlesid, et teeks rahvusvahelise suvekooli simulatsiooni- ja mudelmängudest. Ja teeks selle Viljandis. Ja siis ühed teised kutid mõtsid, et maksaks suuremalt jaolt oma taskust mõnede lahedamate inimese hiiiiigelsuure osalemistasu. Järelikult.
Noh ja siis nii läkski. Ma olin veel eile ja hooti täna kah üleni emotsioone täis, sest üleni toredad inimesed ja sooritus ja palju uut tarkust ja nali ja naer.
Lost in translation
Niisiis. Siin ma olen. Arvutil on 20 minutit akut ja ma olen kultuuriakadeemia ees. Ootamas oma rühma pooltteist hollandlast, kes pidid lõunalt tagasi jõudes kaks mu kolmest õllest ära jooma ja nii. Nagu kõik teavad, hollandlased söövad palju ja tihti. Lisaks tekivad neil täiesti seletamatutel seostamata hetkedel ideed, nagu nad ei saaks lissalt näksida või piirduda võileibadega. Ja täpselt sama seletamatutel hetkedel idee, et just seda nad peaksidki tegema. Seega. Just.
Me disainime mängu. Mingi julma nalja mõttes on meid jagatud umbes 7-liikmelisteks gruppideks ja me peame 3 päeva jooksul looma ühe mängu. Ilma, et meil oleks mingeid eeltingimusi või piire või ettekirjutusi. Just niisugune mäng, nagu me ise tahame. Lisaks puudub pooltel meist täielikult mängudisaini kogemus. "Me" tähendab praegu meie gruppi. See on mina, üks natuke vanem täiskasvanud eestlane, üks umbes minuealine eestlane, üks poola-itaallane, üks päris-itaallane, üks hollandlane ja üks poolhollandlanepoolbritt. Seega. Suht äge. Suht väsitav. Mingi tundmatu suurus läheb tõlkes kaduma. Oma peast võõrkeelde tõlkides, ärevusest osa sõnu kaotades. Teiste veidratest aktsentidest tihedat kõnet kuulata püüdes ja enda maailma tõlkides. Ja igasugused kultuurilised erinevused.
Mitte et ma kurdaksin – aga. Mis värk on kohvipausidega konverentsidel ja siukestes kohtades. See on nagu: hommikusöök, loeng, kohvipaus saiakestega, loeng, lõuna, rühmatöö, kohvipaus saiakestega, rühmatöö, õhtusöök, õlu, öö. Ja nii iga päev. Normaalsel tööajal ei ole inimesed iga paari tunni tagant peadpidi kohvikraani all ja iga õhtu veits purjakil. Võinoh minesatea muidugi.
Aga samasjällegi. Kui ma olen oma kabinetist või kodust väljas ja pean päevotsa asjalikku nägu tegema ja (ahastus) mitttte keeegi ei anna mulle tasuta kohvi vahepeal, tundub, nagu mu inimõigusi oleks rikutud. Mulle on kohvi vaja. Ja pause. Ja kohvipause. Saiakestega kusjuures.
Õpi keeli. Mul on tugev tunne, et itaalia keeles on sõnad õpetama ja õppima sama tüvega. Nagu eesti keeleski. Sest itaallased vahetavad sõnad learn ja teach ära koguaeg.
too sexy for my pants
Ja tagasi.
Niimoodi kokkuvõtmise mõttes oli mul ikka nii uskumatult täiesti üleni taevalikult lahe nädal. Tutvusin ja sain headeks sõpradeks mitme väga laheda inimesega. Õppisin jubedalt palju enda kohta, mängude kohta, inimeste kohta, õpetamise ja maailma ja üldsemiljoniasja kohta. Sain korraliku treeningu oma keelemootorile, sest kogu asja ametlik keel oli inglise keel. Mis tähendab, et osa aega räägid eestlastega ka inglise keeles, et igaüks saaks vabalt valitud hetkel vestlusega liituda ja üldse viisakam. Aga lõpupoole oli rohkem lülitusi eesti keele peale tagasi ja ingliskeele peale ja siis uuesti eesti keele peale. Ja nagu sellest vähe oleks, ilmus varsti sinna soome tüdruk, kellega me pidime muidugi saunalaval istudes arutama põhiliselt ingliskeelt kasutades oma emakeelte erinevusi.
Magada sain jube vähe ja kuna ma endale korralikku eelarvet ei koostanud ja lõunad ei olnud hinna sees, läks päris mitu raha mõtlematult mitmele Viljandi restoranile ja pubile. Ja kesklinnast kaugel olevasse hotelli ei lähe ma enam kunagi. Täiesti õudne. Ma ei mõista, kuidas ma sain kaardi pealt välja lugeda, et 1.5 km, kui on üle kolme.
Ma peaksin ingliskeelset blogi ja facebooki ja kõike pidama tegelt. Vajadus selle järele kasvab iga aastaga. Lissalt paratamatu asjade käik. Ja mulle üldse ei meeldi oma välismaalastest sõpradega kontakti kaotada. Ma üleni armastan oma välismaalastest sõpru. Vähemalt selle aja, kui nad mul veel meeles on ja meil millestki rääkida on.
Aga mulle meeldib eesti keeles kirjutada. Üleni mõnus on. Mitte, et mulle ingliskeel ei meeldiks. Üleni lasen sel oma ilusat emakeelt risustada. Aga tervenisti ingliskeelset blogi pidada tundub liiga palju. Kahte paralleelset pidada ka. Oh ni raske ni raske.
Ja näiteks ühe-kahe piiritaguse sõbra pärast tervet oma eestikeelset lugejaskonda oma pooltoore ingliskeelega piinama hakata on ka natuke julm. Vähe imelik ju.
Kõik on mingi versioon millestki muust. Ma kohtan nii vähe uusi inimesi. Peaaegu kahtlustan, et ma olen viimased vähemalt kümme aastat maganud ja loon ise mingite 'päriselt' eksisteerinud inimeste ideede peale uusi karaktereid. Lissalt mitte väga hästi ja originaal paistab välja. Tead küll, nagu vahel on mingite ulmeraamatute ja -filmide sees see iseloodud reaalsuse teema. Miski sellest pole tõeline.
Just kohtasin kolme inimest, kes on mul juba olemasolevate inimeste alternatiivsed versioonid. Austraalia versioon mu ristiemast. Veel üks Marje. Ja veel mõned. Kummaline.
Nagu mu keskkoli geograafia õpetaja oli nii üleni sarnane mu põhikooliaegse eestikeele õpetajaga. Sama pisike, sama hall, sama saamatu. Aga hea süda.
Üldiselt on parem selliste asjade peale mitte väga palju mõelda. Paranoilised inimesed on mumeelest üleni tüütud.
Mis sa arvad, kui veeta nädal aega peaaegu ööpäevaringselt inimestega, kes tegelevad mängude loomisega, kas siis saab palju mänge mängitud?
Tule Taevas Appi, kui palju mänge me mängisime. Organiseeritult ja organiseerimise väliselt. Kui paljusid käitumismustreid me mänguks nimetasime. Kui palju mänge oli meil kõikide muude tegevuste kõrval paralleelselt käimas. Kui paljudes kohtades me mänge ära tundsime. Ja kui palju lihtsamaks ja lõbusamaks niisugune asjadele vaatamise viis seda kõike tegi. Ohh.
Igatahes. Olen ilusti kodus. Homme lähen ilusti tööle. Köögis olid mitmed asjad ilusti kasvama ja karvaseks läinud. Need väljakaevamised on nüüdseks suuremalt jaolt edukalt lõpuni viidud. Pilti ei teinud. Mingeid päris minu inimesi sai kah silmatud ja natuke makarone ühiselt ära söödud. Kass hakkab vaikselt maha rahunema. Hommikupoole ta lissalt kräunus lohutamatult iga natukese aja tagant.
Niiet põhimõtteliselt võib vist tuttu minna.
imparare- õppima
ReplyDeleteinsegnare- õpetama
vb vahetavad niisama suurest ähmist :)