Sunday, August 21, 2011

Tüdruk ei osanud tunda ja hoida neid



Sellega on, nagu te kõik teate, umbes niimoodi, et kui mul on liiga palju värke teha, jagan ma oma aja värkide tegemise ja nende tegemata olemise pärast stressamise vahel. Õiglaselt jagan. Teades minu kommet veeta mitmeid iseäranis pikki tunde (sest tundide pikkused teatavasti varieeruvad) ühte blogipostitust kirjutades, ma parem ei alustagi, kui mul on targematki teha. Kuigi ma annan endale üleni aru, et tegelt on blogimine üks nendest tarkadest asjadest, mis ma teen. Mul lissalt jätkub enda vastu kirjeldamatult palju andestamist ja armastust, et suurem osa asju, mis ma teen, on mumeelest väärt tegemist.
Aga ikkagi. Blogisemise eest (mulle) palka ei maksta ja üldises internetis kõva häälega oma spellimis-erroritega liputamine just seda kõige paremat reputatsiooni kah ei kogu. Erialaste oskuste arendamisest rääkimata.
Seega siin ma olen. On pühapa. Õhtu. Mul on kohv. Kohvi tegin endale selle jutuga, et ma hakkan nüüd õppematerjali kirjutada vihtuma. Siis istusin arvutisse ja blogin. Selle juttuga, et homme akkab ju nädal ja millal ma siis veel blogin, kui mitte praegu.

Oot. Paneb viiruki kah kärssama.

Mäletad, kui me kõik noored olime ja lubasime oma parimatele sõbrannadele, et võtame nendega kambapeale suure korteri ja elame nagu üks gäng, nagu parimad sõbrad terves maailmas ja üleni äge. Peod ja pannkoogihommikud ja külmkapis oleva viimase jogurtitopsi üle jagelemine ja täiega punkrokk ühine vannituba ja ülbete sloganitega toauksed ja.
Mis sellest sai? Ja kuidas meile ometi pähe ei tulnud, et meile võivad kunagi poisid nii palju meeldima hakata? Või täpselt kuhu me tookord siis oma emadused planeerisime? Või misasja?

Vahel ma satun linna peal tuututamas olles mingite välismaalaste peale, kes on siin reisil või puhkusel või vahetussemestril või ajutisel tööl. Nagu ikka, onju. Noh ja mingihetk tuleb teemaks minu päritolu, et kas ma olen siin kohalik ja kas ma olen alati siin elanud. Siis pöördub kõik korraks ümber. Lugu, milles ma olen, ei ole enam lugu minust – peategelasest ja kangelasest. See on hoopis värvikirev põnev lugu sellest teisest tüübist, kes kogu oma elu on ringi rännanud ja erinevates linnades ja paikades elanud ja töötanud ja minust saab üks helehall täpike tema kirevas kirevas seiklusloos. Kohalik tüdruk, kes on alati elanud tolles väikeses Ida-Euroopa linnakeses, kust peategelane ükskord läbi sattus.

Tibijuttu ka. Reklaami ka.
Ihupiimad on, vaata, siuksed lögad, et mökerdad sellega ennast näiteks pärast liiga põhjalikku dušši kokku ja siis nahk enam ei kisugi nii palju. Annab andeks kogu selle piina ja kareda vee ja liiga seebise pesuvahendi. Talvel on eriti teema, sest sääred kipuvad soomuseid kasvatama kõigest sellest temperatuurijamast ja kuivast õhust. Vahel need ihupiimad töötavad, vahel mitte. Mõnikord nad haisevad või kleepuvad. Mõned tekitavad niisugust sõltuvust, et sugugi enam ilma ei saa. Mõnda kulub nii palju, et pool varandust läeb nende peale.
Aga tead mis tee. Mine suures toidupoes lissalt sinna beebide riiuli juurde ja võta beebiõli. Mitte pihustatavat ja kindlasti mitte geeli, sest need on mõlemad rõ-ve-dad. Võta seda kõige tavalisemat. Johnsoni oma. Kummeliga näiteks. Lõhnab umbes üldse mitte ja teebki naha üleni heaks. Lissalt päikse kätte ei tohi pärast minna, sest teadagi. Küpsed är. Aga muidu täiesti geniaalne. Kohe hakkab üleni ilus olla.
Mul on üks hästi hea lõhnaga ihupiim ka, aga seda ma kasutan aint siis, kui mul on parajasti vaja (poistel) päid segi ajada.

Manipuleeriv kaabakas olemine tõstatab üllatavalt palju paradokse, kas tead. Näiteks kui ükspäev mõtleks, et valiks mõned inimesed, kellega pigem ei manipuleeri. Siis need inimesed arvavad, et sa oled mingi mitte-manipuleeriv loomake, onju. Ja see on justkui veits nagu endast vale mulje jätmine. Ja selle mulje pealt nad ju võivad kukkuda mingil kindlal moel käituma ja mõtlema. Teadagi. Seega nendega oleks justkui manipuleeritud. Ja samas on katseliselt tõestatud, et enamiku inimeste puhul saab üsna meelelahutuslikke tulemusi, kui neid hoiatada oma manipulatiivsete kommete eest. Kasvõi kaudselt. Hakkavad kohe väga lõbustavalt igasuguseid eiteamidasid mõtlema ja igasugune väljateenimata võim kohe sinu valduses. Seega mõlemal juhul ligikaudu sama tulemus.
Mine võta kinni, eksole.

Üks laps tuli külla ja ütles, et see on Murca nägu.

Teksad ja t-särk on kamuflaaž. Taustasse sulandumise rüü. Kui tüdi on peal ja tahaks rahus oma värki teha. Kui kopp on ees ja isiksus on puhkusel. Kui päev ei tõota kohtumisi ega käimisi ega juhtumisi. On lissalt üks nendest päevadest ja kõik läheb niikuinii mööda.
Muudeks puhkudeks on seelikud, mis peaaegu katavadki pepu ära ja pluusid röögatute röögatustega ja kleidid, mis on nagu vahukooretort või nagu Ema Teresa isiklikult ja sssaapad ja sssukad ja rihmad ja kulinadvidinadvärk.

Vanasti oli hästi lihtne. Ma ostsin seda, mille jaoks mul raha oli. Enamasti ei olnud raha, siis ei ostnud ka. Tegin ise. Asendasin leidlikult. Laenasin. Hädasti vajaminevate asjade jaoks kogusin või panin kõrvale. Tundub õige. Kulutamine ongi nõme. Asjad ongi ületähtsustatud. Mõtlematu tarbimine ongi meie planeedi hukk. Aga samas, ega erilist võimalust ka ei ole kulutada või asju ahnitsema kukkuda.
Nüüd on keeruline. Tahaks värke, raha nagu on, aga imelik tundub. Sest mis te tahate öelda, et ma pean nüüd oma aruga suutma oma tarbimist piirata? Kui alati on ressursipuudus seda minu eest teinud. Mismõttes ma pean ise ennast piirama?
Õnneks me lähme homme kooliasju ostma ja mul on üks 'Kui ma raha saan' loetelu siin seinapeal ka. See tõenäoliselt lahendab tükiks ajaks selle harjumatu olukorra, kus külmkapp on täis, kõht on täis, sõpradele on lõunat ostetud, arved on makstud, aga arvel on IKKA mingi raha.
Kui ma mingi jubekalli korteri endale leian ja järelmaksuga nõudepesumasina ja isikliku arvuti ostan, läheb kõik tagasi normaalseks õnneks.

Põis, lollakas. Jääb haigeks kogu aeg. Kõik mõeldavad ja mõeldamatud põhjused muidugi seal ümber. Aga ikkagi. Isekas tõbras. Magada ei lase. Ilutseda ei lase. Valutab kahvel. Kaanin tööstuslikes kogustes jõhvikajooki ja kaisutan kuumaveekotiga täidetud punnsilmset pussakat.

Võib-olla on asi selles, et ma olen emana emade võrgustikus ja seega natuke kallutatud vaatlusandmetega, aga mehed ju ei kasvata lapsi. Kõik teavad. Isegi, kui laste isa elabki oma lastega sama katuse all, on tal lastega seotult pigem niisugune toetav roll. Kõige rohkem kord päevas mingi konkreetne spetsiaalne isa-rituaal. Kõik on sellega harjunud.
Mingit last sünnipäevale kutsudes kontakteerud ju tema emaga.
Leiad wc-st lapse, kes paistab abi vajavat, kutsud tema ema ju. Isegi kui poisslaps.
Mänguväljakule viivad lapsi ju emad.
Tahaks mõne lapse jaoks riideid anda, ei hakka ju tema isa sellega tüütama. Emad panevad lapsi riidesse.
Laste esimene sõna on tavaliselt emme.
Sest naised saavad lapsi ja kasvatavad lapsi ja hoolitsevad laste eest. Mehed on mingiks muuks asjaks. Kui üldse.
Loomulik. See, et mees läheb laste juurest minema oma elu/teisi naisi elama, pole küll tavaline või heakskiidetav, aga seda juhtub, kõik teavad. Kui naine läheb oma laste juurest ära oma elu elama, peab ta vaimselt haige olema, sest miski muu ei seletaks nii ilmvõimatut käitumist.
Siis lõppudelõpuks ei olegi suurt vahet üksikemadel ja nendel emadel, kellel on kusagil mingi lastega geneetiliselt ja allkirjaga seotud tüüp. Võibolla majanduslikult aint. Niikuinii on laps just naise töö ja elu.
Ei ole traagikat. Üüratut sotsiaalset sõnumit. Soovi maailma paremaks muuta. Tohutut üleskutset. Niisama mainin mingeid ilmselgeid asju. Kusjuures peaaegu juba uskuma hakates, et nii ongi kõige parem. Sest nii on alati olnud.

Nii. Nüüd, kes algusest lõpuni kõik ära luges, võib endale medali kuskile panna.

Soovilugu kah:


2 comments:

  1. Lugesin.
    Medal on ka rinnas. Lasin lapsel joonistada.
    Kurb hakkas natuke. Isade pärast. Ja emade. Ja laste ka. Kahjutõsijutt.

    Põie koha pealt - klišeelik "tean, mida tunned". Ma ise tarbin kohe esimese "nüüd-ta-jälle-tuleb"-tunde peale kõigerohtu (nagu tütar ütleb) ibukat 400 ja imekspandavalt on seni aidanud.

    Liiga suure pangaarve koha pealt on teismelised alati abiks :) Pakkusin piigale välja, et hakaku mõnes kaubanduskeskuses elama, saaks pidevalt uusi riideid selga panna. Ei sobinud miskipärast, uus pluus oli vaja ikka koju tassida.

    ReplyDelete
  2. ants18:50

    "Mõtlematu tarbimine ongi meie planeedi hukk."
    Vat see oli küll üks ilus (ainuõige) mõte, mille ma Su seekordsest jutust leidsin.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget