Monday, September 05, 2011

Gay marry my hot self

Oh issver sussver. Taevas hoidku. Mul on homme esimene praks. Nagu siuke koolitund, mida ma ülikoolis annan. Õpetamine nagu. Mäletad? Ma olen õpetaja ja nii.
Aga nii hirmus ju. Mõtle, kui midagi juhtub või juhtumata jääb. Või minaeitea, mida täpselt sel puhul paanitseda.
Tegelt teeb mulle praegu muret rohkem see, et ma nii rahulik olen. Olukord on tegelt sünge. Mitmel suunal. Ahjaa, õigejah, peaks sellest oma privaatsesse õpetajablogisse hoopis kaebama. Kohe. Kohe-kohe.

Normaalne white balance on mömmidele.


Sina loe parem seda värki, mis ma reedel rongis kirjutasin. Ajamasin, minu eesel.



Paula, sul on poisipea. Ja punapea Meeri kah veel.
Mul on uus soeng. See on punane. See on piinlikult lühike. Mulle üleni meeldib. Loomulikult. Aww... ja siis nunnusid tibi-elu paralleele luues: kui mr Durden ütles, et sa ei ole su töökoht, sa ei ole su kontojääk, sa ei ole su uhke korter ja nii edasi, siis tegelikult ei ole sa ka su juukselõikus, sa ei ole su ripsmepikendused, sa ei ole su riietusstiil.
Aga sealt edasi tõmban ma juba mingit uuemat pointi mingist enesest teadlik olemisest ja identiteedist ja isiksusest, sel teemal ma parem Palahniukile ei viita.
Aga mingit tiipi teemat peab ajama, kui osa soengut on masinaga paljaks aetud ja neiu Oksana juuksurisalongis tuleb küll kenasti ideega kaasa, aga on suuremalt jaolt hämmingus, miks keegi endaga nii tahab teha. Ja seega küsimused, millele ma ei oska vastata. Seega tuhat erinevat suvalist vastust.

Seoses paulade ja meeridega, mis ma mõtsin. Naistel ei ole tundeid. Sest mehed on need, kes on tõelised romantikud[1]. Mehed laulavad laule, kus nad lõputult oigavad Suzanna, Maria, Rosanna või kesiganes. Mitut romantilist armastavat igavikulist laulu sa tead mõnest Jackist, Paulist või Aleksandrist?
(Jäääär ei loe.)
(Võinoh, muidu loeb, aga mitte sellesse argumenti praegu.)

Women feel that way about shoes.

Mis kingadesse puutub, siis tule taevas appi.
Kingad on nõmedad. Mitte iseenesest ja täielikult, aga lissalt määrav osa selle liigi esindajatest. Jälle oleme selle sama asja juures tagasi. Tahaks jalanõusid, mis on normaalseed. Mustad matid mugavad vastupidavad ümara ninaga tagasihoidliku disainiga ilma üleliigsete detailideta kingad. Soovitatavalt keskmise kontsaga ja mitte hinnaklassist väljas. Kuigi hinnaklassi kohta on praegu vara öelda – ma pole veel näinud kingi, mis mulle meeldiksid. Võinoh, olen peaaegu näinud mõnda potensiaaliga kingakest. Ma ütlen kingakest, sest mu jalanumber on 41 ja paljud kingad lõppevad 39 juures ära.

Ja natuke tagasi selle teema juurde, et mehed laulavad nimelisi armastuslaule.
Ma just ükspäev Aivile seletasin seda teemat. Et teosed, vaata, on nagu kultuuri peegel. Näitavad, mis värk on. Näiteks filmid või sarjad. Muusikas laulusõnad. Raamatud. Luuletused. Tänavakunst. Kunst üldse. Näitavad midagi selle ühiskonna kohta, milles need loodud on. Aga konks on selles, et need näitavad kahte asja.
Ühe asjana näitavad nad norme. Niisugusi nähtusi, mis esinevad. Mis on normaalsed, igapäevased, tavalised. Kuidas asjad on. Ma kirjutan oma blogi ja mingi kultuuri-uurija tuleb ja teeb: ahhaa, nisuke elu sis neil ongi jah.
Teise asjana näitavad teosed soovi normide muutmise järele. Teose autoril on oma käesolevale ühiskonnale mingi sõnum. Ta tahab midagi öelda. Pole mõtet öelda asju, mida kõik nigunii teavad, mis kõigile selge. Aga asju, mida ühiskond ei kipu väga omaks võtma või mis nagu karjuvalt puudukil on, tuleb neile öelda uuesti ja uuesti.
Pealegi, poole toredam on teha sisuka tugeva ühiskondliku sõnumiga teost kui lihtsalt kuiva kirjeldavat.
(Sarkasmi ja liialdamisega kirjeldamine on juba see teine kategooria.)
Miks see mind üldse natuke kummitama jäi on see põnev teadmatus. Kui ma võtan mingis mulle tundmatus kultuuris loodud teosed, siis ma ei tea, millised seal kajastatud nähtused on norm ja millised nähtused tegelikult viitavad just vastupidisele trendile, mis hädasti vajaks muutmist.
Meestesse puutub see võib-olla nii palju, et äkki mehed laulavad romantilisi armastuslaule, sest üldiselt normina oli meil mingi hetk nagu tavaline, et mehed ei ole romantilised ja laulud üritasid sellele tähelepanu tõmmata. Mõtle – jõle originaalne – romantiliselt armunud mees ja nutab ka veel.

Ma olen rongis ja mulle korraks korraks lekkis ülejärgmise vaguni wifit. Aga see läks üle.



Boonusträkk kingade teemasse. Käisin läbi ühe täiesti arvestatava Tallinna kaubanduskeskuse kõik kingapoed. Plaani pealt tegin kindlaks. Neetult palju oli neid. Leidsin alguses ühed täiesti veatult head kingad. Selle vahega, et nad maksid sadakolmkümmend eurot. Päriselt. Töökoht või mitte, nii palju ei tohiks ühed kingakesed maksta. Pärast leidsin ühed odavamad ka, aga nende nina oli ikka veits vale. See ei ole tragöödia.
A tragedy is three men trapped in a mine
or police dogs used in Birmingham.
Monks burning themselves
in protest.

Õigete kingade mitte leidmine on läänemaailma ärahellitatud plikatirtsu lokaalne isekas nõudlik abitu tähelepanuahnus. Tühine.

Jaa... üks tuhande eelnevaga identne loojang kah lõppu. Põhiliselt selle pärast, et mulle tuleb pildistamine pähe alles õhtul. Ja sest loojangud ja laternavalged ööd ei vudi nii kiiresti eest ära, et pildid peale ei jääks.

3 comments:

  1. Tähendab, Jackist, Paulist ja Aleksandrist hetkel ei meenu, aga üks jõle-jõle romantiline laul on ühest Raphaelist, tead vist küll, mida mõtlen. Ja siis on veel üks ühest Samsonist. Ning üks selline pisut rohkem unisex, mis kõneleb ühest Danny nimelisest poisist. Ja siis on veel näiteid, mis täidavad motiivis "mees laulab naisest" ainult üht soolist kriteeriumi. Kui Sinead O'Connor "Peggy Gordonit" laulab näiteks. Või David Bowie "Lady Stardusti" Tähendab, jah, ma saan aru, et tendentsid ja puha, aga ma tahtsin kontranäiteid tuua lihtsalt.

    ReplyDelete
  2. Mattias10:03

    Raigelt kaua aega läks mul sellepärast, et kontrolltöö oli mul matemaatikas tollal pea et alati suht esimene kord, kus ma tegelikult materjaliga töötama hakkasin. Mulle ei istunud absoluutselt "lahendame seda värki tahvlil" meetod, mis prevaleeris umbes selle ajani, kus ma õhtukooli läksin. "Lahendame seda värki tahvlil" meetod tähendas seda, et ma kirjutan vastuse siis üles, kui see valmis saab ja teen ülesande lahendamise ajal midagi mõistlikku. Õhtukoolis kasutati meetodit "kõik lahendavad ja siis õpetaja käib mööda ridu ja aitab, kui vaja ja lõpuks kirjutatakse vastus tahvlile, mis on igati normaalne, vähem segajaid, kõik nikerdavad omaette ja on rohkem õpetaja osalust. Õhtukooli tuleb üldse kiita tema suhteliselt heade õpetajate eest. Ja selle eest, et ta oli üsnagi paindliku olemisega ja panustati sellele, et vaesed kuradid masinast läbi pääseks.

    ReplyDelete
  3. Ma tahtsin seda paikapidavat klisheed lisada selle hästi vana postituse juurde, et meestel on kalduvus õhata tüdrukute poole, keda nad kätte ei saanud, aga naistel pidada meeles mehi, kellega on ikka värk ka olnud.
    Aga nende poole, kellega on värk reaalne olnud, sa nii haledalt tegelt ei ohi. Need on olemuslikult teistmoodi ohkimised ja neist ei saa nii hingestud laule =)

    ReplyDelete