I certainly haven't been spreading myself around


Nojah. Nii läheb. Kui pikalt ühte rutiini ajada, tuleb varsti rutiinimurd.
Käisin mitu mitu nädalat nii, et iga hommik kaheksapaiku tööle. Sest laps läheb umbes sel ajal kooli ja mida minulgi enam passida seal. Hea distsiplineerija ka. Hoiab lapse motivatsiooni ka üleval, kui ema ei põõnuta poole päevani sellajal, kui tema peab rügama nagu loom.
Täna see siis juhtuski. Saatsin lapse kooli ja jäin koju asjatama (magama). Mõtlesin tunnikese, juhtus kaks. Millest pole sugugi hullu, sest mind oli tegelikult alles 12-ks vaja ja lõppudelõpuks ilmnes, et ka 12-ks pold. Lissalt õppejõud oma silmapaistva mõistuse ja taiplikkuse juures ei olnud tulnud selle peale, et mind informeerida, et ta ei kavatsegi täna loengut teha. Misseal ikka.
igatahes ajasin ennast 10 ajal nii enamvähem vertikaali, pesin pead ja jalutasin raamatukokku. Andsin tagasi.
Pane nüüd tähele mu igaöist loogilist arutluskäiku. Ma peaksin magama. Ma ei saa magada kuni mul see raamat pooleli on. Seega ma peaksin selle raamatu kippelt läbi lugema, et see enam mu magamist ei saaks segada. Seega ma ei saa praegu veel magama minna. Loogiline.


Alati, kui mõni tüdruk tuleb välja oma arutu arutluskäiguga või esitleb mingit lõbusat viga oma järeldustes ja mainib sinna lärmakalt tähelepanuahnelt juurde, et tegemist on ikka Naiste Loogikaga, tekib mul tahtmine teda mingi suure raske asjaga lüüa.

Orientatsiooniga on üldiselt see teema, et kust peaks keegi teadma, kas ta on rangelt hetero või ta pole lihtsalt kunagi ühtegi piisavalt toredat omasoolist kohanud.
Noorte muidu täiesti normaalsete eesti kristlastega on jällegi see teema, et nad vaatavad kellegagi käimist hoopis teist moodi kui meie. Nad mõtlevad, et pole mõtet ennast niimoodi laiali määrida ja vahetpidamata käia ühe või teisega. Vaid hakata käima siis ja ainult siis, kui tõesti paistab, et selle inimesega võiks hiljem ka abielluda ja pere luua. Milline huvitav mõte, kas pole? Säästab päris palju aega ja närve. Et ei peagi käima enne, kui pole seda õiget leidnud. Saab mingit muud värki harrastada. Ennast tundma õppida ja khm… ei midagi.

Sotsiaalsus on muidu suht arusaadav. Või intuitiivne. Ma nagu jagan seda värki üldiselt. Leian enamikule nähtustest mingi põhjenduse. Oskan enamike tegevuste tagajärgi ennustada. Seal on lissalt kaks asja, millest ma ikka veel aru ei saa.
Esiteks. Populaarsus varateismelises eas. Mul pole õrna aimugi. Mis omadused need on, mis ühe lapse teevad naeruväärselt popiks ja teise lissalt naeruväärseks? Tegelt sellest olen ma juba palju jahunud. Aga. Üks teine asi on viimasel ajal.
Korralikud ilusad tüdrukud, kellel on ebamaine külgetõmme meeste seas. Ja muidu ka külgetõmme. Mina näen seda nii. Seltskonnas on see üks müstilise tõmbejõuga tüdruk ja vähemalt kaks mees. Ühe mehega nii hästi ei tööta, peab mitu olema (võistlusmoment? mainekujundus?). Mingil hetkel kaotab kogu seltskonna vestlus igasuguse loogika ja mõistlikkuse, kõik mehed on, keeled ripakil, selle ühe tüdruku ümber ja ajavad tema suunas hästi rumalat juttu. Meestest ma saan natuke aru. Sesmõttes, siuksed pigem primitiivsed loomakesed anyways… Millest ma aru ei saa, on kuidas kuradi moodi need tüdrukud seda teevad?
Siiamaani olen tuvastanud, et pikka või muidu väga suurt kasvu tüdrukutega see ei juhtu. Peab olema pisike ja sale. Siis on veel oluline, et tüdruk ei oleks valjuhäälne ja ei räägiks palju. Paistaks abitu ja õigepisut rumal. Ma ei ütle, et need tüdrukud on rumalad. Ma tean mitut väga tarka naist, kes meestele nii mõjuvad. Aga peab paistma rumal. Kergesti punastamine on üks asi, mis töötab. Aga sellest ei piisa. Üldse peab midagi veel olema. Sest seal on terve kari vaikseid ilusaid pisikesi tüdrukuid, kes paistavad abitud ja veits rumalad, aga ei sõiduta niimoodi katuseid.
Vahel käivitab niisuguse grupikäitumise see, kui tüdruk teatab (minu jaoks) täiesti suvalisel hetkel, et ta enam ei taha ja läheb kohe ära koju. Ohsakurat, kuidas siis mehed lipitsema kukuvad. Ära ikka mine. Ole veel. Me anname sulle jooki. Sööki. Parema koha diivanil. Me sõidutame sind hiljem koju. Me keedame sulle ise kohvi. Me helistame ise su kassile, et ta ei muretseks. Me toome sulle kusagilt süüa. Poeme nahast välja. Kanname sind kätel.
Ja ma olen seal kõrval (väljaspool meeste müüri) ja mõtlen: mida kuradit? Mis mäng see on? Kuidas ta seda teeb? Ja mis kõige põnevam - miks mina nii ei oska? Üleni vahva oleks. Täiega teeks kogu aeg.


Meestest ka sis natuke. Sest seda järgnevat ma olen aint meeste puhul tähele pannud.
Vaata, seal on mingeid niisugusi mehi, kes on veendunud, et kellegi heaks töötamine neile ei sobi. Et nad ei taha kedagi teenida. Ei taha kellestki sõltuda. Tahavad olla vabad ja tööalaselt sidumata. Iseenda tööandjad. Iseenda bossid. Mitte kellegi teise orjad.
Vaata, ma üldiselt mõtlen karjäärivalikutest nii, et igaüks võiks teha seda, mis teda kutsub. Mis on tema kirg. Kutsumus. Midagi, mis teda kütab. Mida ta teeks ja teebki ka siis, kui talle selle eest ei maksta. Ka siis, kui keegi teda selle eest ei kiida ega tasusta. Sest talle endale nii väga meeldib.
Näiteks minu jaoks ei ole äri ega majandus see. Ei kutsu mind. Võin kõrvalt vaadata ja mõnda huvitavat mehhanismi imestada, eksole. Aga äri peale mul üldiselt ei tõuse. Seega mina ei hakka ettevõtjaks. Iseenda tööandjaks. Ma jätan need asjad teha inimestele, kellele siuke värk peale läheb. Selle pärast olen ma palgatööline. Tööori. Kellestki sõltuv. Töötaja kellegi alluvuses. Et ma saaksin iga päev päev otsa teha seda, mis mind kutsub.
Seega. Mul on natuke raske mõista inimesi, keda kutsub mingi asi, mis kohe kindlasti ei ole äri, aga kes seejuures kategooriliselt keelduvad normaalse inimese kombel sellele tööle minemast. Kuidas nad siis aru ei saa? Kui sa tahad rahus ainult oma rida ajada, on üleni tore ja peaaegu isegi vajalik, et keegi teine suurema osa organisatoorse tingeltangeli sinu eest ära korraldab.
Sest see suht tapab motivatsiooni ja loomingulisust, kui pead mõtlema, kuidas seda neetud aruannet teha või mis maksud seal maksta oli, kust endale tööruum ja -vahendid saada või kuidas kuradi moodi ma ennast müüma pean ja kuhu pugema pean, et kellelgi iialgi minu tööd vaja läheks ja et mulle iialgi mingi kopikas kukuks selle eest.

Ega muud midagi poldki. Piltidega on viimasel ajal kitsas. Püüan ennast varsti jälle kokkupoole võtta, siis saab.

Ok, ok. Üks pilt veel. Aga seda ainult selle pärast, et ma olen üleni uhke selle nilbe leopardikostüümi üle, mille ma üheks looma-kostüümi-peoks õmblesin. Sest see püsis koos hoolimata kiiruga tegemisest ja oli nilbe indeed. Ja paistab, et mingi kena inimene on pilti teinud sellest.

Jah, see on sabaga.

Seesama vana laul ka jälle, äkki sai teadnud veel

Comments

  1. milline hurmav hurmurleopard, tõepoolest!
    (mulle meeldib kommenteerida asjalikult. räägin asjast, noh)

    ReplyDelete
  2. ma võin üheks tööasja seletuseks pakkuda, et on terve hulk asju, mis ei ole äri ja mida inimesele meeldib teha, aga mille peale ei ole keegi eriti varmas palgatööd pakkuma.

    Mulle minu eksootiliste keeltega ei ole ükski tõlkebüroo palgatööd pakkunud - ega ma hästi ei tahaks ka, sest mulle ei meeldi üldse vara ärgata - aga fakt on, et keegi pole ka pakkuma tulnud, isegi kui ma mittepalgatöötajana vahepeal pidevalt selle büroo tööotsi tagasi lükkan. nurumistaktika on siis tavaliselt "no aga äkki sulle mahub ikka kuidagi graafikusse", mitte et "aga võtame su täiskohaga tööle, ära enam ühelegi teisele büroole tee".

    tantsimisest pole mõtet rääkidagi - mina ei pea õnneks sellest elama, aga peaaegu kõik need, kes peavad, on nolens volens ettevõtjad. isegi kui see paberite täitmine neile raske on. lihtsalt ei ole muud varianti seda tööd teha.

    aga tüdrukutest niipalju, et ma tean ühte samasuguse mõjuga tüdrukut, kes räägib hästi palju ja jätab endast pika mulje (kuigi ta väga pikk ei ole, aga noh, nagu ma ütlesin, ta räägib palju) - st ei ole väike ja vaikne, aga mehed on ikka keel ripakil.

    ReplyDelete
  3. tänks, triin.

    notsule:
    einoh. mumeelest on meil kõigil teinekord ripakil keeltega mehed ümber. aga ma räägin sellest ühest liigist. kus tüdruk ei tee peaaegu midagi ja mehed on rohkem ja sagedamini ripakil kui tegelikult normaalne oleks.

    ReplyDelete
  4. Sellel (rääkival) tüdrukul oli igatahes kah täiesti ebaproportsionaalselt palju ripakil keelega mehi ümber. Silma ta ju paistis oma energilise lobisemisega, aga ta kindlasti ei läinud selle peale välja, et ohh, kus ma nüüd rebin lobisemisega mehi, ta lihtsalt oli selline.

    Üks teine nähtus, mis ma nägin - hästi tark ja targa näoga, daamilik tüdruk, justkui selline vanaaegne peen intelligentne heade kommetega daam - kõik mehed hakkavad talle hoobilt tähelepanu pöörama ja kõige jämedakoelisemad tüübid muutuvad hoobilt džentelmenideks.

    ReplyDelete

Post a Comment