Thursday, November 03, 2011

No hidden catch No strings attached



Ahh. Idüll.
Väike viiruk, väike öölambike. Vana igiaeglase arvuti mingist hämarast pleierist kostab vaikselt Air. Kass pikutab punutud puudekorvis. Natuke jogurtit natukese banaaniga.
Air kostab selle pärast, et ma pole suutnud ennast nii kaugele viia, et tegelikult kogu muusikakaust sellele värki importida. Sest see värk kipub kokku jooksma ja ennast vahepeal ära unustama. Siuke hajameelne tüüp nagu.

Armastusega on nagu kõigi teiste sõnadega – tähendus on kokkuleppeline. Ja nagu sa võid selle vabalt isekeskis iseendaga kokku leppida. Seega sa võid öelda need kolm kaunist sõna 'ma armastan sind' ühel hoolikalt valitud udusel päiksetõusul higise ja hingetuna kellegi embuses värisedes sosinal talle kõrva sisse ja see ongi see ainus kord ja see on neetult eriline ja uskumatult ilus.
Või.
Sa võid armastada kõiki. Oma sõpru. Perekonda. Koduloomi. Üleni armastust täis olla oma töökaaslaste ja kursaõdede vastu. Armastada oma kingi ja seda päiksetõusu. Kõiki oma mehi ja naisi ja lapsi ja vanemaid. Üheaegselt. Armastada oma ülemust ja alluvaid. Oma arvutit. Igal järgmisel nädalal või tunnil uuesti täiesti kõrvuni ära armuda mingisse teejooki või riietusstiili või süütusse kõrvalseisjasse. Ja seda julgelt kuulutada igaühele, kes kuulata viitsib. Sest nii tore ju.
Ja see pole nagu see esimeses variandis kirjeldatud armastus oleks kuidagi armastusem.

Vihkamisega sama lugu. See on kas liiga tugev sõna, mida peaks kasutama ettevaatusega ja ainult siis, kui sa seda tõeliselt mõtled. Või siis lissalt täiesti ettevaatamatult iga kord, kui sa seda mõtled.
Sest need on aint sõnad.

Meta.
1. Ma tahan.
2. Ma ei peaks tahtma.
3. Mul on hea meel, et ma saan aru, et ma ei peaks tahtma.
4. Mind teeb murelikuks, et mul on hea meel, et ma enda tahtmisi piirata püüan.
Ja sealt tagurpidi tagasi. Et mitte murelik olla, otsustan, et mul tegelt ei ole hea meel, et ma aru saan, et ma ei peaks tahtma. Ja üldsegi keeldun arvamast, et ma ei peaks tahtma. Vaid hoopis ütlen endale: taha pealegi.

Psühhopatoloogiat lugenud? Kes? Minavä? Kuidas sa aru said?

Lohetätoveeringuga tüdruk tuli ka. Ma ei mäletagi, millal ma viimati midagi raamatust eesti keeles lugesin. Kuidagi kummaline. Jaapani ilukirjandus tuli ka, aga ma kogemata jätsin töö juurde. Nüüd on mul siin käepärast ainult umbes 5 raamatut, mis mul pooleli on. Kuigi võiks üks rohkem olla.
Maitea, mingi lugemisnälg nagu.

Doktorantuur. Peaks minema. Sest inimesed ütlevad, et ma peaks minema. Sest minusugune helge peaga neiu ei tohiks oma annet niimoodi raisku lasta. Sest doktorantuuris olemise eest saab häbematult palju pappi. Sest tahaks mingit värki korda saata ja naiivsus veel lubab uskuda, et teadusega saab. Sest ja nii edasi.
Aga mul on see haridusteaduste magister. Sellega saan ma aint mingeid pehmeid doktoreid teha. Peaks ikka enne ühe pärismagistri tegema, siis saab päris doktorit ka. Või tegema lissalt välismaal. Või tegema lissalt revolutsiooniliselt ägeda selle, et peaaegu nagu päris.
Sest see on see lollakas maailm, kus sul peab olema doktorikraad ja peenis, et keegi sind iial tõsiselt võtaks.

Sest see on see lollakas maailm, kus sa kujutad endale ette, et üks su vaheesmärkidest on olla tõsiselt võetud. Pfft. Kellele seda veel tarvis on?


Issver kui noor ma olen. Õppejõudude täienduskoolitusel kogu aeg räägitakse, kuidas tänapäeva tudeng on sellest 'klikkijate põlvkonnast.' Kuidas nad on täiesti täiesti erinevad sellest, mis meie vanasti olime. Õpivad teist moodi. Loevad teist moodi. Saavad infot teist moodi. Suhtlevad kuidagi teisiti. Mõtlevad teisiti. Nagu mingid müstilised salapärased tulnukrassi esindajad.
Noh, ma kujutan ette küll. Mida sa ei tea, seda sa ei tea, eksole. Ja kui sa ei tea, mida inimesed facebookis teevad ja paistab, et nad teevad seda sinu loengus... suht ärevaks võib niisugune asi muuta.
Siis ma haigutan.

Mu naabritüdruku 4-aastasel tütrel on printsessikleidid. Helelillad ja roosad. Läikivast gaasikangast pealisseelikuga. Liblikatega. Satsidega. Kohevad. Ilusad.
Tahan ka iga päev igale poole printsessikleidiga minna. Nii nunnu oleks. Aga mul on aint üks printsessikleit. Oleks mul mitu, ma käiks nendega igal pool. Puid toomas. Poes. Mänguväljakul. Jalutamas. Loengus. Raamatukogus. Lehti riisumas. Sest appi kui lahe ju.

Mul on üks pruudikleit, millega ma käin linna peal tekiilat joomas ja muidu ka.

Nojah. Igatahes. Peaks magama minema.

Täiesti ilma mingi ilmse põhjuseta kummitas mul enne Depeche Mode – Free Love. Aga mai saa seda kuulata, sest mul pole flashi ja maisaa flashi panna, sest mu arvuti/ubuntu/firefox on lollpea.

2 comments:

  1. Mul on viimasel ajal just selline anarhistlik mõte, et ehk peaks mõnda aega päriselt antropoloogina TÖÖTAMA, enne kui seda ala edasi õpin. Et ehk see annaks juurde midagi sellist, mida ülikoolist kuidagi ei saa, vähemalt kultuurilist antropoloogiat õppides. Aga eks see kõik tahab veidi mõtlemist ja seedimist.

    P.S. Su postitus jäi natuke hiljaks, ma viskasin hiljuti ära ühe printsessikleidi, sest olin seda paari aasta jooksul ainult korra kandnud. Oleks teadnud, oleks sulle andnud.

    ReplyDelete
  2. mattias01:24

    1. kui teised õppejõud ei tea, mida õpilased loengus facebookis teevad, siis on sul moraalne kohustus neile seda seletada. et nende pedagoogiline pädevus ajaga kaasas käiks jne, mida nad siis seal täiendkoolitusel muud otsivad ju.

    2. sa võid siis igalpool pruudikleidis käia, kultuurisemiootiliselt/psühholoogiliselt on mõlemal kleidil-käimisel üks ja seesama mehhanism.

    3. kas ubuntu-restricted-extras on installitud?

    ReplyDelete