Friday, November 11, 2011

sadul pane ja valjad




Ma olen tegelikult liiga väsinud, et kirjutada.

Korter on neetult külm. Olen seni kütnud iga kahe päeva tagant ühe korvitäie. Nüüd on vist need toredad ajad läbi ja hakkab olema ülepäeviti.
Ahjuga kahekesi öösel üleval olemine on tegelikult üleni hubane. Kui see kõrvale jätta, et magamata öö järel on silmapaistev soorituse langus kohe soolas.

Heh, ühel koolitusel üks tegi huvitava tähelepaneku. Millegipärast peetakse normaalseks, kui humanitaari inimene kõva häälega rohke publiku ees teatab, et ta ei jaga seda matemaatika värki kohe üldse. Kunagi pole jaganud. Kunagi ei hakka ka. Aga samas seda ma pole nagu tähele pannud, et insener või arvutiteadlane kuulutaks kusagil kõva häälega, et talle pole lugemine kunagi meeldinud ja ei hakka kunagi ka.

Moodsa kiirustava ambitsioonika noore poeetiline lähenemine öödele. Haiku unerütm. Viis seitse viis. Ööl vastu teisipäeva viis tundi. Ööl vastu kolmapäeva seitse tundi. Ja siis ööl vastu neljapäeva jälle viis tundi.
Tegelt saaks tervet hulka asja haikurütmis teha. See on hea rütm.

Tead mis kuu teeb? Vaatab mulle aknast sisse. Mul ei ole juba ammu olnud nii avarat vaadet mu magamistoa aknast. Ei ole nagu mingit jama või maju või puid seda piiramas. Ja kuu, rajakas, teeb oma teekonda öösel täpselt mu akna taga. Otse voodi peale paistes.
Ja kuigi ma saan aru, et unesegased inimesed ajavad üldse happejuttu, aga tegelt ka. Tulevad niisugused sõnad. Nagu piimjas ja üle kallama. Ebamaine. Ilmselt. Sest tehniliselt ju kuine.

Ma haigutan.

Üks asi oli veel, mis ma mõtsin tõstatada. See oli kuidagi soorollidega seotud. Aga vot ei tule meelde.

Ghost of relationships past.

Pühapaeval tegelevad kõik endale meelepärase tegevusega. Mina mängin nukkudega. Vend ehitab legodest. Isa vaatab televiisorit. Ema peseb pesu ja valmistab õhtusööki.

Nii paljud noored ilusad inimesed oleksid palju ilusamad, kui nad ei kannaks neid neetud musta raamiga hipsteriprille. JA ma suudaks neil paremini vahet teha.

Lisaks vahel tundub mulle, et ma tahan inimesi aidata ja neile toeks olla ja nende muredele lahendusi aidata leida mitte oma südame headusest. Vaid kontrollivajadusest. Ma tahan neid kõiki omada. Tegelt ei ole sinu mure tingimata minu mure. Ega asi. Aga näe. Tuleb tahtmine. Teeb hea tunde, kui ma saan su teemast osa. Aga selle halva hea tunde. Kontrolli ja ülevaadet ja ninatoppimist ja osalust vajava head tunnet.
Ja nagu. Ma ei topi niisama. Ma tegelt ka teen kõiki neid kõiki õigeid häid asju. Kuulan siiralt. Elan kaasa. Tunnen koos. Ja ma tegelt ka pigem siiski hoolin. Lissalt see, miks ma eelistan palju hoolida ja aidata, tuleneb isust kontrolli järele. Veits intuitsiooniga vastuolus, onju.

Veel tundub mulle, et inimestel on ebaterve probleem alastusega. Teiste inimeste alastusega. Kuidagi mingitel puhkudel on inimestel võimalik saada üleni rüvetatud ja häiritud ja endast välja viidud, kui kusagil on mingit alastust äkitselt. Mis värk sellega on?


Teki alla.
Enne kui midagi veel pähe kargab.

5 comments:

  1. "...muredele lahendusi aidata leida mitte oma südame headusest. Vaid kontrollivajadusest."

    Jah. Võimalik. Aga enne kõike peaks olema sõbralikkus ja kaastunne. Siis ei saa eksida.

    Mis puutub alastusse ja kellegi häiritusse selle nägemisest, siis see on, jah, tema probleem. Millega tuleb muidugi arvestada.

    ReplyDelete
  2. Seda, et insener või arvutiteadlane tuleb aga välja jutuga, et sotsioloogia või filoloogia, eriti aga filosoofia ja psühholoogia võiks ennast põlema panna, juhtub päris palju. Ma olen ise kuulnud.

    Kusjuures mulle tundub, et eriti esindavad seda seisukohta pigem poolkõvade teaduste esindajad, nt bioloogid. Mitte füüsikud.

    Lugemine... seda teevadki kõik. See ei ole humanitaaria. See on osa normaalse inimese normaalse keelepädevuse kasutamisest.

    ReplyDelete
  3. mida notsu ütles.

    Meil koolis (õendus) on päris palju neid "kui ei saa mõtta, pole teadus" tüüpe.
    Ja ürita siis neile seletada, et mida seal kirjandusteaduses täpselt mõõtma peaks, onju.

    Alastus - ma ei tea. See on ikka mingi imelike inimeste mure? Kui inimene ei ole enam teismeline, siis võtab ju paljast ihu ikka rahulikult, kui vähegi normaalne on?
    Ah, ja mingid moraalsed vanainimesed on vist ka olemas, kaugete aegade kajana kuskil?

    Jah, lahterdan praegu täiel raual.

    (Mis siis, et mulle endale ka ei meeldi meestega koos saunas käia eriti. Näiteks.
    Et võin käia, kui vaja, aga see ei ole asi, mis mul kama ja jumalasta loomulik käitumine on, see on asi, milleks ma pean end teadlikult veenma ja plusse-miinuseid kaaluma, et kas ikka tahan seda või on parem kasvõi pesemata olla. Samas alasti päevitamine ei ole probleem. Mine võta kinni, kus see vahe on nüüd...)

    ReplyDelete
  4. Jajaa, see notsu jutt! Teine asi on veel samasse auku, et teatatakse, midagi stiilis, see asi huvitab ju mind ka(no näiteks ilukirjandus või religioon või rahvapärimus), ega ma selle pärast seda õppima ei läinud, see ongi ju selline hobiasi. Ja siis vahid mökk töllakil oma humanitaarharidusega ning mõnikord lähed õnge ja mõtledki, et oled poolik inimene ja kadestad natuke multintellektuaalidest reaal- ja loodusinimesi. Siis aga tuleb mulle meelde, et no tegelikult huvitavad mind ju ka niimoodi niisama bioloogia ja keemia ja füüsika, ma lihtsalt ei läinud hoopis neid õppima.

    Hiljuti avastasin jube kurvalt muide, et matemaatikast ei mäleta ma just kuigi palju midagi ägedamat, kui ruutvõrrandi lahendamine. 5 aastat matemaatikavabadust teeb ilmselgelt oma töö.

    Hipsteriprillid aga on üleni õudsed! Draamafestivali ajal noori ilusaid vabatahtlikke vaadates avastasime, et noored ilusad tüdrukud polegi minu mäletatava aja jooksul kunagi päris niiii ühesugused (ja koledad) olnud. Kõigil oid hipsteriprillid ning kehakujust sõltumata kandsid nad sinna juurde lötakaid särke ja retuuse ning olid üdini "alternatiivsed" nõnna. Natuke nummi oli vaadata, ent esteetiliselt üldse mitte nauditav. Vahet teha oli neil ka tõesti raske.

    Maitse asi, raske juhus:P

    ReplyDelete
  5. Need lötakad t-särgid ja liibukad seal all on muidugi täpselt see mood, mis oleks minu teismelise-eas olnud totaalselt mall. Kõik trendikad tüdrukud käisid siis nii. mina püüdsin ja mõtlesin kurvalt, miks ma nii täiuslikult ilusate riietega nii halb välja näen.

    ReplyDelete