Is she perverted like me



Mul on näiteks sellega nii. Ärkan mingis pahas tujus. Isutuna. Lihtsalt vahel läheb nii. Tuleb mingi peavalu või põletikud kahvel seltsi ja… Siis ma ei taha tööle minna. Kooli minna. Ei taha süüa. Ei taha magada. Ei taha üksi olla. Ei taha inimesi näha. Ei taha olla ema ega naine ega perekonnapea ega midagi. Lissalt ei taha ja kõik. Mitte ühtegi asja.
Mis teha mis teha? Noh, väga lihtne. Söön midagi natuke. Püüan inimeste vastu kena olla, krõbistan valuvaigisteid ja lähen tööle. Istun oma hämaras kabinetikoopas ja teen tööd.
Sest loogiline ju. Kui niikuinii ükskõik, mida ma teen, on mulle vastu tahtmist, võiksin ma samahästi teha neid asju, mida ma nigunii pean tegema.

Ma sulle räägin. Vaata. i-föönil on äratusega nii, et kui sa tahad, et see vait jääks, pead libistama sõrmega üle ekraani eriti sirgelt nagu, ühes kindlas piirkonnas. Ja äratuse edasilükkamiseks pead klikkima mingi kindla koha peale. Üleni loogiline. Edasilükkamine on tehtav läbi une (toksid suvalt mööda ekraani ringi, küll pihta läheb) ja äratuse peatamiseks peab natuke rohkem ärkvel olema.
Galaxyga on jällegi see mure, et äratuse peatamiseks pead libistama üle ekraani. Ja äratuse edasilükkamiseks pead ka libistama. Samas piirkonnas, sama sirgelt. Lissalt teises suunas ja teist värvi nuppu. Kusjuures need värvid on punane ja oranz. Maitea, võib-olla galaxy tüübid kaotasid mingi kihlveo, et nad olid sunnitud niiiii sita äratuskella muidu nii heale telefonile andma. Sest mina näiteks ei tee läbi une värvidel vahet. Rääkimata vasakust ja paremast poolest või märkidel x ja z. Mitu hommikut selle pärast sisse maganud.
Igatahes. Tasuta aplikatsioonid for the win. Mul on nüüd äratuskell, mis käseb mul äratuse edasilükkamiseks teha lihtsaid või raskenevaid arvutustehteid. Ja peatamiseks sisestada etteantud märgirea. Valesti teed, siis lõugab edasi. Valjenevalt.
Ma ärkasin täna jube vara. Jube ärkvele.


Mul on mälukaart ja ma panen selle muusikat täis ja siis ongi.


Vabanduste-seletuste tõhususest.
A: Sul on see tegemata!
B: Mul ei olnud raha.
A: Siis küll, muidugi. Näete, tal ei olnud raha. Ta on ju nii vaene ja meil on temast kahju. Poleks pidanudki ootama, et ta seda teha saab. Novot, tegime talle jälle ülekohut.
A: Sul on see tegemata!
B: Ma ei oska.
A: Siis küll, muidugi sa ei oska. Kuidas sa saaksidki osata, keegi pole seda sulle ju õpetanud. Anna andeks, et ma sulle üle jõu käiva ülesande andsin.
A: Sul on see tegemata!
B: Mul polnud vajalikke vahendeid.
A: Siis küll. Vahendeid on muidugi vaja, kuidas sa siis ilma teha saaksid. Arusaadav.
A: Sul on see tegemata!
B: Mul polnud aega.
A: Mis Mõttes sul polnud aega? Kas see ei olegi siis sinu jaoks tähtis? Peaksid oma prioriteedid ümber hindama. Oleksid pidanud aega võtma selle jaoks. Mille peale su aeg siis kulus?
Ehk siis. Miks on nii, et aeg on see ressurss, mida me peame oskama juhtida, aga teisi asju mitte. Raha oleks ka võind ju paremini kokku hoida või oskusi iseseisvalt omandada või vahendeid kusagilt sebida. Aga ei. See on arusaadav. Aga kui sa aega ei suuda leida… hoidku selle eest, eksole.
Näiteks kuidas sõprade peale raha mitte kulutamine on normaalne (jätad kingitused tegemata, kunagi välja ei tee ja raha ei laena), aga kui sul sõprade jaoks aega ei ole, oled ikka paras kaabakas küll.
Tegelt samas… seal on veel asju, mille kehva haldamist me liiga kergesti andeks anname. Näiteks tahtmised. Sa ei tahtnud ja seega sa ei teinud ja kõik mõistavad. Aga kellest tulenevad sinu tahtmised? Ah? Mis? Oleks pidanud paremini arvestama, hoolikamalt ette planeerima oma tujusid ja isusid. Sa isekas tõbras. Või mis vabandus on, et sul on depressioon? Teadsid küll, et värke tuleb teha, oleks võind siis oma depressiooni kusagile mujale planeerida.


[kujuteldav ebaprofessionaalne lõik siia vahele]


Ööraamatukogu tuleb ja ma mõtlesin, et peaks minema sinna niisama logelema ja raamatut lugema ja kohvitama. Ja vaatama, kuidas teised kõik.
Veel mõtlesin, et äkki peaks võtma endale mingid ebainimlikud eesmärgid ja üritama neid sessi jooksul saavutada. Näiteks mingi hästi paksu raamatu läbilugemine. Või mingi hästi keerulise nähtuse kohta kõikvõimalike artiklite ja peatükkide ettekandevääriliselt selgeksõppimine.
Nagu juuresoleval pildil näha, mitte-tudeng olemine mõjub mulle halvasti.

Muusika kopeerimine telefonisse võtab aega 7 tundi. Windows ütles just.

Liiga kesklinna ja kõrtside lähedal elamine on nagu jäätisemasina omamine. Sest jäätisemasina omamine viib teatavasti selleni, et sa ei söö enam kunagi jäätist. Sa ei osta jäätist, sest sul on ju kodus jäätisemasin. Ja sa ei tee kunagi jäätist, sest sa saaksid seda ju iga kell teha. Miks siis teha praegu? Võiks samahästi hiljem. Või homme.
Et siis. Kõrtsiminemist ei tule plaani, sest seda ei pea võtma plaani, sest need on ju siinsamas. Aga kõrtsi ei saa ka väga tihti mindud, sest iga kell võib ju minna. Näiteks praegu. Või samahästi veits hiljem. Homme.


Inglise keelt emakeelena rääkimine on nagu supervõime. Normaalsed inimesed veedavad kogu elu seda omandada püüdes ja treenides ja õppides ja siis on mingid kutid, kellel on lissalt niisugune kultuur ja kodune kasvatus, et nad sünnist saati lissalt räägivadki nii.

Teine asi on kakskeelne olemine. Täiesti äge nagu. Võinoh, äge minu jaoks on näiteks üritada ette kujutada, mis tunne oleks sünnist saati kahes keeles mõelda ja suhelda ja mõista. Selle ühegagi on suht ulme ju.
Ma tean ühte kutti, kes on kakskeelne ja üks tema keeltest on inglise keel. Teine on hollandi. Eriti hästi saadud, mumeelest. Mida muud veel tahta. Ja ta on lahe ka.


Kolm korda võid arvata, kas ma olen üleni liiga väsinud, aga ei saa magama minna, sest ahi köeb.


Nii palju kordi kuulasin inimesi jahumas sellest, kuidas Tartus pole kusagil tantsimas käia. Ja ongi käes. Jõudis mulle ka kohale. Polegi kusagil tantsimas käia.
Ööklubis ei saa ju jive'i vihtuda. Sest esiteks ööklubides mängitakse halba muusikat. Ja üldsegi need on millegi muu jaoks.
Päris balle on umbes kaks korda aastas. Ja nende pärast minnakse alati liigselt arust ära. Kõik kostüümid ja kingad ja partnerid ja piletid ja uhke värk.
Tahaks niisama tantsida. Mitte trennis. Vaid inimeste hulgas. Tahaks minna retuuside ja suure t-särgiga. Et oleks vahva. Et ei oleks paralleelülesandeid nagu söömine. Joomine. Enda estitlemine. Esinejate vaatamine. Vaid lissalt hea muusika ja tantsivad inimesed. Et poleks pime või umbne või sotsiaalne surve öökaaslase leidmiseks. Nisama.


Üks ütles täna kellegi teise kohta, et tollel on päris hea blog. Tahtsin öelda, et ta pole ilmselt siis minu oma lugenud. Aga sain ikka sõnasabast kinni. Napikas.


Comments

  1. Kui sa peaks ka tangotantsimise vastu huvi tundma, siis ma tean, et need, kes Tartus tangotrennis käivad, teevad vahel ülikooli kohvikus tantsuõhtuid. Kas on huvi?

    ReplyDelete
  2. Kakskeelsusega on selline lugu et inimesd oskavad teist keelt ainult siis kui tõesti midagi muud üle ei jää. Näiteks kui mingid hispaaniakeelsed elavad meerikas ja kodus räägivad hispaaniat. Aga tiinekas räägib sõpradega inglist. Kohe kui ta saab aru, et vanemad saavad inglisest ka aru, keeldub ta hispaaniat rääkimast ja unustab ära. Sest pole mõtet vaeva näha.
    Omaette huvitav on see idee, et lapsed ilgelt kergesti keeli õpivad. Sittagi. Lastel lihtsalt on ilge vajadus aru saada nendest multikatest või teistest lastest jne, ja neil on aega sellesse kasvõi iga päev 16 tundi investeerida. Loomulikult läheb kiiremini kui mingil suurel kes vbl nädalas paar tundi. Aga ikkagi on nõme ja raske ja esimesel võimalusel unustab ta selle teise keele ikkagi ära. Sest keel (ka kõik muu?) ei ole mingi asi mida sa oskad õppimise tagajärjel, vaid vältimatust vajadusest tuleneva kasutamise tagajärjel. Habe lernen, habe vergessen; eines Döner bitte.

    ReplyDelete
  3. Räägivad need lapsed ikka lihtsalt hirmust ja austusest kah. Kui nädalakese Rootsis Iraani peres veetsin, üritasid pifid küll emaga rootsi keelt rääkida, seda külalise juuresolekuga välja vabandades (mis on iseenesest totter, sest tollal ei rääkinud ma sõnagi rootsi keelt), aga ei läinud läbi ja rääkisid ikka emakeeles. Muudest asjadest, mis kodust ja ema valvsa pilgu alt välja jäid, hiilisid ikka eemale, jah.

    ReplyDelete
  4. Jäätisemasina lõik meenutas kohe teisigi sarnaseid olukordi või olekuid.

    Abiellumine või üldse kellegagi "voodi jagamine" viib teatavasti selleni, et sa ei seksi enam üldse. Sa ei sebi enam igasugustes kohtades, sest sul on ju kodus kaaslane olemas. Aga sa ei seksi ka temaga, sest te võiksite seda ju iga kell teha. Miks just praegu? Võiks samahästi hiljem. Või homme.

    ReplyDelete

Post a Comment