Saturday, December 10, 2011

a man of little morals - and some persuasion.



Praegu oleks just peaaegu magama läinud. Aga sis mulle tuli meelde, et lapsed on söötmata. Niisiis, naabriplika söödab lapsi ja mina kütan oma pliiti ja teen kirjutades aega parajaks. Kolisin kööki ka arvutiga, muidu unustan pliidi ära jälle.

Kui pliiti ei küta, läheb pool korterit külmaks nagu hundilaut ja selle poole sisse kuuluvad ka pesemis- ja pissimisnurk. Seega. Kütmine. Veits nõme jah. Aga näiteks võrreldes üldse mitte korteris elamisega on siin päris soe. Kui vihma sajab, ei pane peaaegu tähelegi. Ja magamise ajal ei pea keegi tuld üleval hoidma, saab täitsa ahju päeval ära kütta ja siis soojas tudida. Tuul ka ei puhu ja nii. Rääkimata metsloomadest, kes öösel kimbutama ei pääse ja üldse puhta luks elu ju.
Kuulan sittade läpakakõlaritega juutuubist Tom Waitsi ja vilega kannus soojeneb teevesi ja teadküll.

Kui mu kass süüa tahab, seisab ta eriti kiskjaliku näo ja küürus seljaga oma sööginõude juurde ja kraabib küünega kaussidealust põrandat ja kõike, millele küüned taha hakkavad. Sinnapoole vaatan, siis jõllitab mind paljutähenduslikult.

Amigurumi. See on Jaapanist pärit väikeste heegeldatud loomade meisterdamise kunst. Sesmõttes väga jaapan, ma ütleks. Sirlal oli vahepeal selle hoog. Tookord ma ei nakatunud. Vaid hoopis nüüd. Heegeldasin kaks seent, ühe hamstrilaadse ja ühe roti. Rott kadus ära. Ja esimene seen näeb veits välja nagu hiigelajuga stoner tulnukas. Teisel seenel pole veel täppe ega nägu. Osutub, et amigurumi seentel ja kõigil asistel asjadel on näod. Need on pisikesed ja nunnud.
Istun öösiti arvuti taga ja lasen võõrastel jaapani tüdrukutel mulle heegeldamist õpetada.

Semester on peaaegu läbi ja ma võin uhkusega öelda, et ma olen suutnud peaaegu terve semestri käia praksi andmas ilma kohvitasi kaasa võtmata. Ühe erandiga. Peaksid uhke olema mu üle.

Üllas otsirännak silmapaistva printsessikolletsiooni saavutamiseks jätkub. Sain reedel Hotist 3.20-ga, saad sa aru, kolmkahekümnega, helesinise maani kleidi. Üleni disni-tuhkatriinu. Lipsud ja paljad õlad ja niisugune pikk. Rindkerest on liiga kitsas. Jah, ma tean, ma olen mingi umbes miinus A-korviga pif, kuidas see saab võimalik olla. Noh. See on võimalik. Mu ribid ei mahu selle kleidi sisse. Aga see väike asi on parandatav.
Rääkimata ühest teisest kleidist, mille mu väike õde äkki mulle kasutada annab, mis on roosa. Suuur täiesti kahtluse ja varjundita ROOSA kleit. Mis on kohev. Ja suur. Ja puhvis.

Perekonnad.
Need inimesed, kes sind kaitsesid ja katsid, kui sa olid alles väike ja abitu.
Või need inimesed, keda sina kaitsesid ja katsid, kui nad olid alles väiksed ja abitud.
Või hoopis need, kellega sul on ühine lapsepõlvekodu ja kes on teadnud sind kõikidest kõige kauem.
Need inimesed, kellega sa oled geneetiliselt sarnasem kui suvalise jorsiga tänavalt.
Need inimesed, kes võtavad sind oma tiiva ja hoole alla, geenid või mitte.
Need inimesed, kes on sama ilusad, imelikud, musikaalsed, lahedad kui sina, sest te olete geneetiliselt sarnased. Või sest teil on ühine lapsepõlvekodu.
Need inimesed, kes sind täna, homme, järgmine nädal kaitsevad ja katavad, kui sa väike ja abitu oled. Ja kes teavad sind kõikidest kõige paremini.


Ja siis üks teine päev ma mõtlesin eriti süngelt ja selgelt järsku: lõppude lõpuks jätavad kõik mind maha. Maitea, jumalast imelik mõte minu kohta. Ei ole nagu siuke maniakaaldepressiivne tüüp üldiselt. Ja eks see oligi pigem siuke selge arusaam, mitte tähelepanu hoorav röögatus. Nii isekeskis. Sest jätavad ju. Lähevad või surevad ära ja värki. Mis neil minust.
Aga tegelt ma lissalt mõtlesin, et ma peaks oma tugipunktide arvu suurendama. Mitte kõiki mune ühte korvi panema.
Ja seda ka, et kuigi praegu oleme mina ja mu poeg üleni tiim, suure tähega Meie ja rasketel hetkedel on nii mõnus üleni vapralt mõelda, et meie kahekesi kogu maailma vastu, siis tema kasvab ka kunagi suureks. Ja kolib välja. Ja võtab naise. Või mehe. Või koera, õudne mõeldagi. Teeb ja leiab ja otsib juba oma perekondi. Ilma minuta. Ja see on ka kõik väga tore.
Poldki ammu neid asju mõelnud. Tuli nagu meelde jälle.

Teisipäeval tulid puud ja neid sai tassitud ja laotud. Õlad on siiamaani haiged. Eks ma muidugi loen ka eriti värdjates asendites ja teen istuvat tööd. Ei lase ära paraneda sugugi.

Siis üks teine päev ma mõtlesin, et eesti keeles on sõnadel kannatlikkus ja kannatus (nagu piin) sama tüvi. Sest kannatlik olemine on mõnikord nii piinarikas. Ja natuke naljakas, kuidas me kärsitutele lastele ütleme: kannata natuke!
Ja mingi varasem päev ma mõtlesin veel asjade peale, mida me lastele ütleme. Näiteks me treenime neid 'palun' ütlema. "Kuidas hea laps küsib?" "Aga võlusõna?" Mis on ju põhimõtteliselt ütlemine: palu mind alandlikult natuke, eks ma siis vaatan.
Jaajaah, tean tean, viisakus ja kodune kasvatus ja kõik see.

you will discover when the mood takes me I can be quite generous.

Lastega seoses on tegelt ka terve list bullshiti, mida peab nendega ühe katuse all viibiv inimene taluma. Ja ma ei ütle, et see on laste süü. On mingi eraldi koolkond pedagooge, kes põhimõtteliselt on veendunud, et kõik lastega seotu on kellegi teise süü. Mitte lapse. See on kena põhimõte. Sotsiaalselt aktsepteeritav ja nii. Kasutame siin seda.
Üldiselt on enamus selle kultuuri süü. Mingi omg lapsed, hellitame need ära kultuur.
Näiteks. Teen süüa. Tuleb laps: tahan aidata. Annan talle porgandid, ütlen, et hakkigu ära. Ja mis juhtub? Ta ei taha porgandeid hakkida. Ta tahaks midagi muud (maitsvamat, lihtsamat, ohtlikumat, põnevamat) hakkida. Nokurat. Tahad aidata või ei taha? Ja siis kui ta midagi hakibki, teeb ta seda suht sitasti, pistab poole nahka või laua alla ja tahab veel taevani kiitmist iga väiksemagi näpuliigutuse eest. Tunnista seda. Sa oled näinud selliseid lapsi.
Näiteks. Ootamatu obsessiivkompulsiivsus. See on minu koht. See on minu kahvel. See on minu tass. Keegi ei tohi sellest juua. Seda puutuda. Selle poole vaadata. Sa puutusid seda ja nüüd on see rüvetatud ja ma röögin kogu söögiaja, sest maailma lõputu ebaõiglus.
Ja siis nad kukuvad maha ja saavad haiget ja karjuvad ja kõik peavad lohutama. Jooksevad pead laiali otsas ja põrkavad mööblisse ja erinevatesse asjadese ja saavad haiget ja peab lohutama.
Ja siis ei tohi neid silma alt ära lasta. Pisemaid ei tohi põrandale lasta. Peab sunniviisiliselt kinni hoidma süles või ühes kitsas ruumis, kus on ka teisi inimesi, kes tõesti tahaksid oma tervet mõistust säilitada. Viimane osutub muidugi suht keeruliseks, sest kellegi piinatud ahistatud lapsed röögivad ja püüavad konstantselt plehku panna.
Aga võibolla on see lissalt mu emakas tegemas mind kärsituks, sest mai luba tal vastavalt oma suvale tittesid välja pihustada.
Mitte et mulle lapsed ei meeldiks.

Ma igatsen õppimist. Niisugust konkreetsetes raamides mingi vaimset pingutust nõudva asja tegemist, mille tulemust pärast väljaspoolt hinnatakse, aga mis on lõppkokkuvõttes ainult ja ainult minu enda jaoks. Mul ei ole seda enam.
Mul on mõned konkreetsete raamidega asjad, aga need ei nõua nii palju pingutust. Mul on mõned tegevused, mille tulemust väljaspoolt hinnatakse, aga need pole ainult minu enda jaoks. See teistsugune võlts-vastutustunne või -tundetus ja enda hulluks õppimine olid päris mõnus. Tahaks.

5 comments:

  1. Aga sina ei pea sittade läpakakõlaritega juutuubist Tom Waitsi kuulama, sest sul on ju Galaxy. Ja tema hands-free kõrva panemise asjandused teevad ikka siukse kvaliteediga mussi, et lase aga olla. Kusjuures, isegi 13-nda leveli pealt kuulates ei kao välismaailma helid päriselt veel kuskile ära. Tõmba aga oma uhke mobla muusikat ja filme täis ning naudi. Mul, muideks, on RHPS seal statsionaarselt ning ikka hoopis teine tera on toda hea kvaliteediga kuulata...

    ReplyDelete
  2. Selle palumise teema peale mõtlesin mina rootsi keelt õppides - avastasin nimelt ühel hetkel järsku, et neil polegi seal sihukest sõna nagu "palun" ja saavad ka täitsa kenasti hakkama. Ei ulatades ega küsides. Prantslastel ka tegelikult ei ole, nad ju ütlevad "kui teile sobib" ja "olge lahke" jms. Ja hispaanlased ütlevad "aqui tiene" mis on küll nende arust viisakas väljend, aga ma ei saa üle ega ümber sellest, et tähendab see ikkagi põhimõtteliselt ju "sähke", nii et ma paratamatult mõtlen selle koha pealt neist veits nagu matsidest. Huvitav asi selle koduse kasvatusega, mõjutab kogu meie edasist elu ja seda, kuidas teistesse suhtume.

    ReplyDelete
  3. Prantslastel on siiski ka "je vous en prie" täitsa olemas, kuigi pigem vastusena aitähile. Siin on näiteks üks wordreference'i foorum, kus selle üle arutletakse.

    Ja itaallastel on kah täitsa normaalne öelda nii tänamise peale kui kellelegi midagi pakkudes "prego!"

    ungarlased ütlevad seevastu pakkudes pigem "sähke" ("tessék", umbes "võtke").

    ReplyDelete
  4. No hispaanlastel on ka tegelikult ju por favor olemas, aga just midagi ulatades öeldakse "säh".

    ReplyDelete
  5. "por favor" ei ole nagunii otseses mõttes "palun", see on nagu itaallaste "per favore". wordreference'i foorumist paistis, et itaallastel on normaalne "palun"-sõna (kui kelleltki midagi tahetakse või talle midagi pakutakse) "prego", st kõige otsesemas mõttes "palun", aga selle asemel võib öelda ka "per favore" ja siis olevat varjund teine. et "palun istuge" on lihtsalt viisakas, aga "istuge, per favore" andvat mõista, et ega sul tegelikult valikut ei ole, nii et istu aga.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget