Friday, December 02, 2011

Surfing on a rocket



Ma panin ahju liiga hilja kütte ja nüüd ma pean sellega poole ööni üleval vahtima. Mis on natuke nagu 'oh ni raske on väikeste lihtsate tüdrukute elu.' Ja natuke nagu 'nä-nä-nä, ma istun siin elava tule paistel ja mul on mõnus, vingun aint moe pärast.'
Ei saanud seda esimest ja üldse seda kõike facebooki panna, sest keda kotib. Niiet ma panen blogisse.

Blogisse tohib kedagi mittekottivaid ja mittekedagi kottivaid asju panna, sest stiil.

Mul on tegelt üleni järg käest ära, mitu blogi mul on. Tegin täna ühe veel. Viskan sinna mobiiliga pildistatud pilte. Sest mu mobiil pildistab. Ja see on lahe. Ja kõik peavad teadma.

Vahel mulle tundub, et osa isikliku elu ja lähedastesse inimestesse puutuvaid asju on natuke juba ok blogis lahata, sest need olid nii ammu. Sest mul on neile juba mingi põnev teooria peale ehitatud. Niiet nendest rääkimine pole enam oma aktuaalse igapäevase tingeltangeli igale poole arutu laiali määrimine. Vaid on pigem juba niisugune arukuse väljendus. Tagantjäreletarkus. Aga nagu selles heas mõttes.

You slept in my bed, and if I kept quiet I could hear all the voices in your head.

Mul kogunevad peas loetelud. Näiteks on olemas üks loetelu erialadest, mida ma võiksin kunagi õppida, kui ma peaksin kunagi tahtma veel bakaõppesse ronida. Ja ma mõtlen nagu päriselt õppida, kõik kolm aastat intensiivselt kogu värk kaasa teha ja kõik erialaga kaasnevad tüütud kohustuslikud asjad ka ära teha. Ma olen üleni tüdinud inimestest, kes paistavad endale ette kujutavat, et iga nõrgalt põhjendatud aine nende õppekavas võtab neilt konkreetselt tüki küljest ära ja nad üleni surevad, kui nad peavad tegema midagi, mille vahetut kasu ja mõttekust nad Kohe Täna Pärastlõunal ei hooma.
Kasvatage endale paar ja händlige ära, ma mõtlen. Inimene elab umbes 70 aastat, üks kahtlase väärtusega õppeaine korra nädalas ühel semestril sinu väkesel haridusteel tegelt ei ole nii suur ajaraiskamine, kui see paistab. Jättes praegu veel välja variandi, et äkki see ikka on kasulik, sa lissalt ei saa veel aru, sest sa oled alles pisike.
Aganoh, haridusse puutuvalt on paljusid asju ja inimesi, kellest ma üleni tüdinud olen.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma. Vaid see loetelu. Niisiis.
Keeleteadus on üks kindlasti. Keeled on äge. Vahel ma mõtlen, et võiks õppida mingit niisugust keelt erialana, mida ma sugugi ei oska. Siis saaks selgeks. Näiteks vene keel. Keeleteaduse poolt räägib see ka, et kõik filoloogid on lahedad inimesed. Lissalt siuke värk. Eesti keelt õpiks ka vabalt. Tuleks võibolla rohkem rahvuslust peale. Üldiselt ma üleni naudin keelt ja selle sees olevaid mustreid ja seaduspärasusi ja misiganes seal sees ja taga veel ennast varjab. Tähendus vb.
Mingit robotiehitust või elektroonikat üleni õpiks. Kuigi ma saan aru, et praktilise asja õppimine on mõttekas ainult siis, kui mul on täpselt selle praktilise asja hobi seal kõrval. Sest muidu ei hakka külge. Asjaga tegelemine tekitab nagu mingid konksud. Sinna saab siis õppimise käigus teoreetilisi teadmisi riputada. Konkse ei ole, jookseb kõik mööda külgi maha. Hobidega on jälle see häda, et need on kulukad ja mul on neid juba päris mitu.
(Ükskord oli lasteaias emadepäev ja minu laps kirjutas, et tema ema hobi on söögitegemine.)
Eripedagoogikat võiks vaadata. Kuigi mul on natuke tõrge nende pedagoogikatega. Seda on raske seletada. Võib-olla jääb sellesse loetelupunkti hoopis mingi hüpoteetiline haridusteaduste doktor, mille võib-olla ettevõtmisele ma aegajalt viitan ilma midagi erilist selle suhtes tegemata.
Semiootika ka on natuke seal. Kuigi ma millegipärast selle kohta kipun uskuma, et ma võiks vajaliku laksu kätte saada lissalt õigeid raamatuid õiges järjekorras lugedes ja vahel mõne arukama inimesega kohvi juues.

Korraks nende õppekavavingatsitest uuesti. Sest üldsegi. Aeg ongi raiskamiseks. Mida sa siis ikka sellega peale hakkad? Kogud? Sama lugu rahaga. See on lissalt vahend. Mitte eesmärk.

Kui ma oleksin veits rohkem tubli olnud, siis ma oleksin pajatanud TEDxTartul käimisest selle aktuaalsuse ajahetkel. Aga nüüd on liiga hilja. Pigem meeldis.

Mis värk on meestega nagu? (khm, hea teemapüstitus, ma tean)
Miks on nii, et kui mees teeb midagi veits piinlikku või kohatut, siis tema naisel on ka häbi. Isegi siis, kui mehel endal pole õrna aimugi. Justkui mees oleks osa naisest, keda naine ise kontrollida ei saa, aga vastutust ikka kannab. Mainet ikka kujundab. Muljet ikka jätab. Ja isegi siis, kui teised ümberringi ei saa aru, et seal midagi valesti oleks. Nagu mingi ebatervelt kõrgendatud isikliku maine taju järsku. Sõpradega seda ei ole. Sõbrannadega ka mitte. Aint meestega.
Samas jällegi, kui keegi tuleb ütlema: sinu see-ja-see tegi seda-ja-seda, tundub nagu just see küsija oleks sitapea. Õpi inimestel enne vahet tegema ja siis mölise, eksole. Iga inimene vastutab ise oma tegude eest, mis see minu asi on, mis teised tegid või tegemata jätsid. Räägi sellega, kellega sul probleem on, sa igavene argpüks.
Kehkenpüks.
Kergats, kehkadivei, kekard, kõlkapüks, hilbakas, lõkats, hampelmann, impamp, untsantsakas.
ei midagi


Ma tahan uut printsessikleiti endale õmmelda. See peab olema ruoosa ja kohev ja pitsiline. Aga ma pole veel leidnud ühtegi kasutatud kleiti, mis toorikuks sobib. Peaks ühe pikema kaltsukatuuri tegema. Sest taaskasutus rokib.
Kusjuures, seoses TEDiga. Mul on üleni kopp ees inimestest, kes teevad prügist riideid kõva seisukohaga, et prügist saab riideid teha, aga nende riided näevad välja nagu prügi. Täpselt milliseid paradigmasid sa siin praegu nihutada üritad? Kes hakkab uskuma, et prügist on võimalik väärtuslikku kraami luua, kui su enda loodud kraam ei paista sihtgrupile sugugi väärtuslike asjade kategoorias?
Okei, okei, seal tuleb natuke arvesse võtta, et disainerid ongi veits kummalise ilumeelega.
Aga ikkagi.
See peaks käima nii. Ilmun stseeni ja mul on üleni fäb kostüüm, mis üleni pöörab päid ja pilke ja kõik on totaalselt lummatud. Siis ma vastan juba umbes sajandale komplimendile: muide, see on üleni kaltsukast. Või: muide, ma leidsin selle prügikasti kõrvalt ja natuke tegin ise ümber.
Aga mitte nii. Pärast seda, kui ma olen juba mõnda aega ringi kekutanud, taipab keegi viisakam(?) küsida: 'mis... mis khm... huvitav riietus sul täna seljas on?' Ja siis ma hakkan üeni: kastead, see on üleni väärtusetu kunagi olnud, aga ma tegin sellest midagi, näe, niisugust ja eksole sa hakkad ka nüüd niimoodi elama, sest tegelt ju õigem ja täitsa saab ilus ka olla.


Mõrd olemisest ja lastest.
Lastega on nii, et kui nad tulevad, siis nad hakkavad kohe õppima. Maailma kohta. Enda kohta. Teevad kippelt järeldusi vahetu kogemuse pealt. Tegelevad püüetega aru saada, kuidas värk on. Selgitavad välja, mis reeglid ja seaduspärasused on, kuidas maailm toimib.
Puhas üldtunnustatud teooria on, et kui lapse esimestel eluaastatel on tema keskkond stabiilne, vähemuutuv, siis kasvab enesekindel rahulik laps. Sest maailm paistab olevat suht oodatav. On teada, mis võib ja mis ei või juhtuda. Aga kui keskkonnas toimuvad ootamatused ja kunagi pole selge, mis juhtuda võib, tuleb sealt hirmunud rahutu ebakindel laps. Sest maailm on talle andnud sõnumi, et tegemist on ootamatusi täis kohaga. Miski pole kindel. Kõik võib juhtuda. Raamid puuduvad. Mõni händlib seda mööda seinaääri käimise ja kirikus ka peksa saamisega. Mõni agressiivsuse ja paras jobu olemisega. Ja seal on erinevaid variante.
Minu mitte-nii-üldtunnustatud teooria räägib mõrd olemisest.
Kiire valem
emadele tasakaalutu üleni ärahirmutatud ebakindla lapse saavutamiseks on olla aeg-ajalt mõrd. Näiteks teisipäeviti. Või iga kord, kui päevad on. Või iga kolmas kord, kui mees sõprade nähes midagi piinlikku teeb. Suht rumal on ette kujutada, et mingi kaheaastane välja nuputab, mis keerulistel põhjustel ema parajasti hullub. Tema jaoks on see lissalt maailma ulme. Sellele omane. Ohtlikkus. "Just ta oli minu vastu hea ja nüüd on ta minu vastu halb, maailm on seletamatu ja ettearvamatu." "Eile ajasin piima maha, pühkisime koos üksmeelselt selle ära ja tegime naljagi. Täna ajasin piima maha ja hetkeks olin ma kõigis maailma hädades süüdi."
Siit küsimused. Millist praktilist rakendust see teooria endaga kaasa toob? Ja – kas see siis tähendab, et on õigem lissalt olla kogu aeg vahetpidamata eranditult konstantselt mõrd? Viimane võib kusjuures vabalt tõsi olla. See laps ei tule sealt välja küll väga tore inimene, tõenäoliselt samuti mõrd, aga vähemalt on tegemist enesekindla rahuliku julge mõrraga. Mingitel headel tasakaalukatel põhjustel nagu.
Teine praktiline rakendus, ma leian, on tegelt see: kui sa vahepeal oled ilgelt kena, ei tee see mitte mitte kuidagipidi seda heaks, et sa vahepeal mõrd oled. Lissalt. Sellega ei õigusta. Ei vabanda. Ei leevenda. Tõenäoliselt teeb aint hullemaks.
Seega. Meil on valida. Üks. Olla üleni koguaeg mõrd. Kaks. Olla (vähemalt lapse suhtes) alati normaalne ja pidevalt samu reaktsioone ilmutada. Kolm. Mitte lapsi saada.

Õu-õu-õu. Mul on nüüd ju uus telefon. See on üleni tark ja suudab seda kõike. Oma hinge müüsin mobiilside pakkujale kaheks aastaks maha ja üldsegi. Aga samas – milleks mulle hing, eksole. Valmistab aint piinasid. Seega. Telefon yay. See päriselt töötab ka nagu. Püsib internetis ja igale poole ekraani peal saab klikkida ja kõik programmid on päriselt kättesaadavad ja otse telefonisse pandavad.
Mudeli poolest on see see Samsungi kõikseuuem. Ilge jurakas on küll. Aga see-eest kaalub vähe ja piiksub nummilt. Tule teinekord külla, ma näitan, kuidas ma kogu aja silmad krõllis oma telefoni imestan ja sinu jaoks üldse aega ei leia.

1 comment:

  1. Mul on olnud talumatult piinlik isegi siis, kui üks mu sõber ütles teise sõbra kuuldes midagi, millest ma teadsin, et see teine sõber peab väljakannatamatult piinlikuks. Ma oleks tahtnud neile kuulmistõkkeekraani vahele panna, et seda ähvardavat piinlikkust ära hoida, aga vaatasin ainult õudusest halvatuna pealt nagu liiklusõnnetust, mida ei suuda takistada.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget