Wake up a stranger to yourself

Tahtsin tegelt midagi öelda, aga läks meelest.


sillake

Käisin ükspäev ju Uebanda kontserdil. Eks ma olin neist varem ka kuulnud, inimesed ikka räägivad ju. Aga ma üldse ei kujutanud ette, et see kontsert ni hea saaks olla. Kohe selline mõnus nagu. Mõtsin, et äkki sa tahad teada.

Inimesed, kes nimetavad oma pikaajalist partnerit nii tema poole pöördudes kui temast rääkides 'musiks,' panevad mind kahtlema nende arukuses. Inimesed, kes kasutavad 'musi' asemel 'muska' ei pane mind kahtlema. Need ongi lollid.


Ma peaksin ühte kohta ühte artiklit kirjutama. Aga ma tegin seda klassikalist trikki. Saavutasin hästi kiiresti rahulolu ja tunnustuse selle ülesandega seoses ja siis tänu sellele ei tundnud end piisavalt süüdi, et sellega päriselt tegeleda.
Kiire rahulolutunde annab näiteks juba esimesel päeval sellega natuke tegelemine. Näiteks vastavanimelise dokumendi loomine või esimese pooleteise idee kirjapanek sinna. Ma ni tubli, kohe asun asja kallale, selle asja tähtajaks lõpetamine pole mingi probeleem. Kiire tunnustuse saamine käib nii, et poetad igapäevavestlusse nagu muuseas oma ülesannete suurust ja raskust. Soovitatavalt vinguvas toonis. 'Mul on nii raske elu, sest kõik arvavad, et ma olen äge ja tean palju ja siis ma pean neile kogu aeg mingeid artikleid kirjutama, mida nad avaldada tahavad igal pool. Oh...' Selle peale hakkavad inimesed kohe õhku ahmima ja imetlevalt su poole piidlema ja ongi päevane annus tunnustust käes.


See on ka nõme, kuidas ma ei tohi oma kaalu pärast vinguda, sest ma olen kõhn. Nagu see oleks ainult paksude inimeste privileeg. Eraldi neile broneeritud vingumisteema. Parajad kadekopsud.

Kasside juures on see tore, et kui kass halvasti käitub, ei ole seal tavaliselt alust väita, et tema omanik ei ole teda hästi kasvatanud. Erinevalt koertest, meestest või lastest. Sest kõik teavad, et kassid ongi kasvatamatud.
Ma tegelt ikka natuke kardan, et loomaarst teeb mingit professionaalselt levelilt hukkamõistu nägu mulle, kui mu kass talle hambad sisse lööb.


Okei okei.
Õpetamine on nagu seks.
Ükskord üks mu meestuttav rääkis, kuidas ta on üleni tüdinud nendest tüdrukutest, kes, saades aru, et nüüd ongi seks, panevad silmad kinni ja pööravad pea kõrvale. Õpetamisega selles mõttes sama lugu. Ma olen üleni tüdind inimestest, kes, kohe, kui aru saavad, et neid õpetatakse, lülitavad oma aju välja ja vedelevad seal niisama. Ei mingit endapoolset aktiivsust, lissalt passib seal. Vastu ei tõuka. Ootab, et talle imekombel õpetatus peale tuleks.
Noh ja kui ühelt poolt on ilge nuss halb õpetada inimest, kes passiivselt seal lissalt vedeleb, umbes sama raske (igatahes väsitavam) on õpetada inimest, kes vastu punnib. No kurat, ma tõesti ei taha sind, pisikest, siin klassis ära vägistada. Palun, proovi hetkeks ette kujutada, et sulle meeldib sellest asjast aru saada. Ava end natuke. Ära jonni. Sa isegi ei tea, kui tore ja lihtne see on, kui sa kogu aja lissalt keeldud kaasa tegemast ja mõtlemast.

Aga samas jällegi, mida mina ka tean. Kuulsin täna Selveris mingit neetud reklaami niipalju valesti, et tipikastmetest said kuidagi kepikastmed.
Same same.

Tead seda asja, kus sul peab olema ühe asja jaoks julgust ja teise asja jaoks leppimist, aga põhiliselt ikka seda tarkust, et neil vahet teha. Ma arvan, et see tarkuse koht on kõige hullem koht. Sest kuidas kuradi moodi ma peaksin teadma, kas see on üks nendest asjadest, mida ma saan muuta? Noh, mulle seni pole pähe tulnud ühtegi viisi selle muutmiseks. Kas see tähendabki, et ei saa? Aga võib-olla, kui ma natuke rohkem mõtlen selle üle. Aga võib-olla, kui ma proovin veel umbes n+1 erineval meetodil seda muuta. Mine sa tea. Äkki ikka saan muuta.
Aga samas. Teiselt poolt võib see vabalt olla üks nendest teistest asjadest. Ja ma peaks hoopis oma energia sinna leppimise suunda panema ja sellega võimalikult kiiresti algust tegema. Aga kuidas ma saan rahulikult leppida, kui ma pole veel täiesti veendunud, et see ikka kindlasti-kindlasti on üks nendest leppimise asjadest. Äkki ma peaks veel innukamalt proovima ikka seda muuta. Äkki ikka saab. Peaks saama. Aga samas jällegi mark ka surkida mingit asja, mis niikuinii ei muutu. Nagu mingi ärpleja. 'Saa siis rahulikult olla v? Lasta asjadel minna oma rada ja nad rahule jätta. mh.
Vastik vastik vastik.


hoia mind

Aga ei. Sesmõttes, et kevad tuleb ja kõik sulab ära ja väikeseks ja tühiseks ja voolab jõe poole minema.
Usu mind.
Eelmine kord oli ka.
Nii hakkabki nüüd olema.

Comments

  1. Armastuskiri

    (Sest on ööaeg ja ma kuulasin sellist muusikat ka ja nii.)

    Üldiselt ma ei pea meid (sind ja mind siis) mingiteks hingekaksikuteks üldsegi. Vahel ma ei ole suga üldse nõus. Ja loen ma seda päevikut eeskätt kahe asja pärast.
    Et noh, ühest küljest ongi tark ja hea jutt. Ja ilus.
    Ja teisest küljest - haa, ta on matemaatik ja tark ja lõpetanud (ja igast järgmisi tasemeid ka), ja ikka ma saan kõigist asjadest aru, mis ta kirjutab!
    Vahel saan suisa mõelda, et aga näe, ma olen isegi nagu targem natuke selle koha pealt!

    Ühesõnaga, sinu lugemine meelitab mu intelligentsi, sest matemaatika endaga on mul raske - mitte et ma ei suudaks põhimõtetest aru saada kunagi, aga ma automaatselt teen siukest asja, et miski suurema ja keerulisema tehte sees saan aeg-ajalt 6 kahega korrutades 16 või lahutan 45-st 25 ja siis veel 7 ja saan vastuseks 18 ja imestan, miks see valem üldsegi ei tööta ja miks mul miski välja ei tule. Ja meeleheide.
    Nojah, aga vahel ma loen sind nii nagu täna öösel ja näen neid lihtsalt ära tabatud tõdesid, mida ma pole taibanud ise sõnadesse panna või on mul kulunud selleks viis korda rohkem sõnu ja siis ma mõtlen, et ah, see murca-inimene, see on imeline naine ja poeedi unistus.

    Ja et küll meie ajal on inimestel vedanud, et vesiselget ja prohvetlikult ausat juttu tuleb ilma rahata ja ilma kuskilt poest ostmata otse koju kätte. Kell 00 öösel. Oo magusat elu ja õnne!

    ReplyDelete
  2. Selle seksi ja õpetamise võrdlusega seoses.

    Nad ju arvavad, et see meile hirmsasti korda läheb, et meile see jubedalt meeldib, et me iga hinna eest neid panna tahame. Ja mida suurema innu ja õhinaga me seda teeme, seda enam neil seesugune arvamus süveneb.

    Seepärast oleks võibolla õigem mõnikord just kõige põnevamal hetkel hoopis pooleli jätta, ükskõikseks muutuda, jahedaks tõmbuda. Lihtsalt vait jääda ja aknast välja põrnitseda.

    Nautida vaikselt, kuidas teine ebalema hakkab ja võibolla tõesti ka asja vastu kerget huvi tundma juba. Ning siis teha midagi sellist, midagi absoluutselt ootamatut, mis tõesti mõjub.

    Nagu zeni värk, eks ole. Ehmata teda, aja ta nutma, anna laks.

    Mõjub. Töötab. Kontrollitud, korduvalt.

    ReplyDelete

Post a Comment