before the machines take over

Üks selline linnavaade avaneb, kui ronida Raatuse tänava lõppu ja siis viiendale korrusele ja siis rõdule välja.

Kodukootud iseenda-psühho-analüütikud. Siuksed tüübid, kelle teadmised inimpsüühikast ulatuvad täpselt nii kaugele, et 'lapsepõlvega pidi mingi värk ju olema' ja toovad siis igapäevaselt hästi kergekäeliselt vestlustesse vabandusi, miks nad oma igapäevaeluga täiskasvanud inimese kombel toime ei tule.
Ma ei saa teatud majapidamistöid teha, sest mind lapsena sunniti.
Ma ei saa püsisuhtes olla, sest mu vanemad lahutasid.
Ma pean päevadläbi videomänge mängima / liiga palju kommi sööma / vett kaanima, sest mul lapsena ei lubatud.
Ma ei taha lapsi, sest ma väiksena pidin neid hoidma.
Ma ei saa matemaatikat, sest mul oli ükskord kuri asendusõpetaja.
Ma pistan ämblikku nähes röökima, sest kui ma olin 4. klassis, räägiti mulle üks hirmus lugu nendest.
Natuke nunnu ka, kui inimesed ise käepäraste vahenditega niimoodi põlveotsas nikerdades oma hingeelu sügavusest traumasid üles kaevavad. Nagu vaataks ahvipärdikut lusikaga auku kaevamas. Kusjuures lusikas on nüri. Ja põrand on betoneeritud. (mida metafoore?!)
Natuke imelik ka, kui inimesed oma hingeelu sügavaid traumasid kõigi ees uhkelt lehvitavad selle asemel, et enda teada hoida ja üritada oma eluga hoopis toime tulla.
Samas ma saan aru, kui tore see võib olla. Et sul on lõpuks ometi olemas mingi hea ettekääne käitumisele, mis sul niikuinii muutmisele ei lähe. Lausa suurepärane ettekääne seejuures. Sisaldab loogikat (kui… siis…), on otsapidi teaduslik (psühholoogia on teadus, ära naera), sisaldab tõsiseltvõetavaid asju (laste väärkohtlemine) ja samas piisavalt kurb-isiklik, et keegi ükski normaalne inimene ei julge seda välja naerda.

I can't do this task... because of my religion.


Tegelt võiks lissalt mitte maurata siin sel teemal, aga näe. Tramaivõi, inimesed ajavad mind ikka nii närvi. Täna näiteks. On koosolek. On teemaväline tort. Koosolek juba käib. Torti juba jagatakse. Ja siis tehakse mulle märkus (tordilabidaga sõbralik-utsitav laksuke kanni pihta), et ma koosolekule hiljaks jään (torti ju jagatakse) ja siis kohe teine märkus, et ma lissalt maha istun, tööasjadest räägin ja ei kuku kohe inimestele torti jagama. Ja samal ajal, täpselt samal ajal istuvad selle neetud tordilaua ümber mehed, käed rüpes ja mokad töllakil. Vahivad. Ootavad, et antaks. Miks keegi neid ei palu appi? Hea, et sa küsisid. Sest kogu aktsiooni juhtiv inimene osutub olema vanem naisterahvas, kes paistab olevat veendunud, et inimesed, kellel on peenis, ei halda mitte mitte kunagi sööki või nõusid või toitlustamist. Ja inimesed, kellel ei ole peenist, ei peagi koosolekust osa võtma või tahtma tööasjadest rahulikult rääkida.
Ma pean koosolekul meestele torti pakkuma, sest ma olen tüdruk.
Kurat ja põrgu.
Istusin seal ja meelega meelega ei liigutanud lillegi.
(Samas – võibolla naine, kes ei oska oma lapsele elektromagnetismi seletada, peakski lissalt sinna köögi poole hoiduma.)

Oot, ma panen ühe kohvi hakkama.

Kostüümipidudega on ikka see värk, et kuusteist korda vaatad peokutse üle, et kindlasti täiesti kindel olla, et oled teema püstitusest õigesti aru saanud.

Ma peaks ühte asja ette valmistama ja ühte teist ka natuke, aga kuna mõlemad on otsapidi esinemisega seotud ja esinemisärevus, olen ma prokrastineerimise voolu peal. Võib-olla peaks ahju ka kütte panema. Või juukseid koolutama. Mul on koolutaja. Vanama andis. Kulub ära.

Kui öösel tööd teha ja hommikul kohe asjalikuks kukkuda ja siis päevotsa ilma kohvita, ainult naturaalsete ergutite peal toimides ringi sahkerdada, võib juhtuda, et trennis tuleb tudi peale. Mis võib veits ohtlik olla näiteks kangiga selili triitsepsit punnitades.

Peaaegu nädal tagasi oli siin üks väike istumine ilusate inimestega ja nii ja ma tegin selleks puhuks playlisti nimega rahulik mitteigav peoõhtu veiniga.m3u
Siiamaani kuulan iga päev. Must märts saab läbi, siis hakkame vaatama seda asja.

Siuke täpiline saab, kui keeta punapeet ära ja lubada tal külmkapis üksildusest hallitama hakata.

Seisame poe ees ja nosime saiakest. On päiksepaisteline ja tuuline laupäevahommik kell pool ükskõik. Linnukesed viuksuvad ja veed vulisevad. Kõnniteel karglevad mõned hakid, nokivad saiapuru ja vaatavad meid, pea viltu. Muuhulgas pargib poe ette üks takso ja sellest ronib välja mees, kes asub kohe meie juurde ja küsib vihaselt süüdistavalt: "Söödate tuvisid, jah? Kas tuvidel on kõht tühi vä?" Vaatan teda üllatunult ja esimene asi, mis mulle pähe kargab on: "Need ei ole tuvid." Ma tean, nii tabav, onjo. Mees jätkab sama vihaselt: "Mis need siis on? Harakad äkki?" - "Um... need on hakid (kestev hämming)." - "Hakid, jah?" röögatab ta veel korra, tammub kohmetult koha peal ja kaob poodi. Pifid jäävad lolli näoga järele vaatama.

Ma olen väikesest kohast pärit, onju. Ja iga kord, kui ma komistan internetis mõne tollest samast kandist pärit tuttava otsa ja selgub, et too on liiga noorelt liiga palju lapsi saanud, mõtlen ma: noh, pole ime, ta oli suht ullike ka.

Kui märtsis on paha ilm ja lund sajab ja külm, on mul kahte sorti suhtumist välja pakkuda.
Esimene on üleni ohvriks kukkumine. Meil on juba kevad ja see ikka veel külmetab. No kaua võib. Milline ebaõiglus. Päev ja tuju ja kõik kohe rikutud.
Teine on üleni ülbe suhtumine. Külmetagu ja tuiskaku palju tahab, meil on juba märts. Me juba juhime, kaotab varem või hiljem niikuinii.





Võibolla ma juba panin seda laulu, aga kuula ikka. See on see parajalt vana tiskolugu, mis on hoopis teistsuguseks tehtud ja natuke viisist mööda ka, aga seda kirglikum ja emotsionaalsem ju