Saturday, April 07, 2012

don't dream it


Mängib oma telefoniga, et mitte igavusse surra

Ma ei saa aru.

Mismõttes seal on inimesi, kes päriselt usuvad, et meid on ähvardamas zombie apocalypse. Või koguni loodavad. Lapsukesed, kas te pole sõda näinud? Maitea, võibolla on mind vanavanemad ja sõjaraamatud ja filmid ja pildid liiga ära hirmutanud, aga mina küll ei taha, et sõda tuleb. Ükskõik milline. Ma ei taha, et vett, elektrit, süüa ei ole ja ma pean iga päev võitlema oma elu eest ja mulle kallid inimesed lissalt surevad mu ümber nagu kärbsed. Ma eelistan rahu. Rahu on hea.
Ja kust tuleb see lapsik mõte, et ülesärganud lihanäljased laibad saab olema meie lõpp? Tõenäoliselt, kui maailmalõpp tuleb, on seal pommid. Ja kolepaha tehnoloogia. Ja igasugune surm ümberringi. Või, maitea, midagi kosmilist. Põmm! Tõenäoliselt sel päeval, kui kõik hakkab halvasti minema, ei ole sul sittagi peale hakata oma ägeda kapuutsiga dressikaga, mida sa hellitavalt zombietapmisdressikaks kutsud. Mis siis, et see on mugav ja vastupidav ja sellel on taskud. Ja arvatavasti sa ei pääse õigel hetkel oma koju, et voodi alt välja otsida see fiskarsi kirves. Sul veab, kui su kodu alles on. Ja mis sa selle kirvega teed? Viibutad sellele seenekujulisele pilvele, mida sa silmapiiril näed? Või jooksed vastu nendele automaatidega sõjameestele? Või viskad mõne lennuki alla äkki?

Vaikselt süveneb ka üleüldine tüdimus nende inimeste suhtes, kes on täiesti hullud tätoveeringute järele. Mul on kuidagi raske uskuda, et tätoveeringud teevad kedagi erilisemaks, kui ta on. Või kordumatumaks. Muidugi, kui sa nendega kuidagi eriti hullu paned, sis sa jääd suht hästi meelde. Aga ma küll ei tahaks olla kõigi peades kui 'see tätoveeritud pif.' Ma mõtlen, et minus on mingeid teisi asju, mis on tähtsamad, kui mu välimus. Kas teised ei mõtle endast nii?
Ja ma väga ei usu, et kui sa oledki täiesti uskumatult kordumatu, et tätokad on see ainus viis selle väljendamiseks.
See, et sa ilusalongis või sõbra pool end masinaga torkisid, ei tee sind eriti pahaks kurjakuulutavaks. Sa ei hakka minu silmis paistma eriti riskialdis seiklushimulise norme eirava mässajana. Ei tööta nagu.
Ma saan aru, et see on teinekord ilus. Ja ongi. Ma olen näinud imeilusaid tätoveeringuid ja imeilusaid tätoveeritud inimesi. Aga tead mis? Ma olen näinud ka täiesti hingematvalt ilusaid inimesi, kellel ei ole mitte ühtegi tätoveeringut. Täisjoonistatud olemine ei ole tegelt ainus viis äge välja näha.
Mingi paja ja katla asi on ka muidugi. Tegelt on minul ka ninarõngas ja päris mitu kõrvarõngast ja ma lõikan oma juukseid paiguti masinaga. (Juuste asi on rohkem praktilistel põhjustel.) Ja ma tõesti ei suuda meenutada, miks ma selle ninarõnga endale lasin panna. Samas, pärast peaaegu 10 aastat sellega käimist, ma ei leia enam head põhjust selle äravõtmiseks ka.
Tätoveeringu tegemisest olen mõelnud. Olen mõelnud, et teeks midagi väikest ja ilusat kusagile endale. Et sis on ilus. Aga mul õnnestub alati loogikaga selle mõttetuses veenduda. Näiteks. Kui ma teen endale tätoka, siis see võiks siis olla midagi tähtsat ja olulist, kui ma enda peale midagi igavest joonistan. Näiteks võiksin mingi oma pojaga seotud tätoka teha, nii diip ja tõsine. Aga oot... las ma mõtlen, kas on ohtu, et ma unustan kunagi ära, et mul poeg on... hmm... eip. Siis võiks teha mingi asja, mis mulle lissalt täiega meeldib. Näiteks mustad kassid. Samas jällegi, mul on üks lahedam asi, kui musta kassi tätokas – mul on must kass. Mingite diipide lausete kirjutamiseks olen ma liiga arenenud huumorimeelega, et seda iialgi tõsiselt võtta ja hiina keel on juba päris tobe asi, mida enda keha peale igavesest ajast igavesti maalida.
Mulle meeldib Sirla tätokas. Tal on ühe varba peale 'varvas' kirjutatud. Trükitähtedega ja eesti keeles. See on äge. Ja oot kellelgi oli mingi vasaku käega joonistatud jänku kusagil rinna peal ja see oli ka natu muhe.
Agajamh. Üldiselt jätavad mind nagu külmaks. Tätokate peale ei tõuse.


Mul on üks õpilane, kellele ma vahel järeleaitamistunde annan. Saan selle eest veits taskuraha ja koolimata praktikat. Lisaks on see laps ise parajalt äge, et ma hea meelega ajan temaga vahel paar tundi juttu.
Rääkis mulle ükspäev, et nad olid oma õpetaja käest küsinud, mida too arvab ühest tüütust gei-katlustega eesti telekakuulsusest ja õpetaja olevat vastanud: 'Ma ei tea, mind jätab ta küll kuivaks.'
Sis me irvitasime.


Küütri tänav

Tegelikult ma juba mitu päeva mõtlen, et kui ma kirjutama hakkan, siis ma kirjutan ilusatest lihtsatest asjadest. Sest juba mitu päeva on selline tunne. Niisugune aeglane rahulik avanemine ja veidi ootamatu aga üleni tervitatav selgus ja lihtsus.
Ja sis ma ikkagi. Istun arvuti taha ja ikka urisen.

Mis mu viimase aja hobide hulka kuulub, on (eesti) vanasõnade kahtluse alla seadmine. Või õigemini proovimine, kuidas nad kõlavad ja mõjuvad vastupidises sõnastuses. Eriti need vinguvad manitsevad pidurdavad kibestunud vanasõnad, mis, kui neile mõtlema hakata, on nii masendavad, et nutt tuleb peale.
Siis ma võtangi neid ühekaupa ette ja keeran teist pidi. Ja kuulan tähelepanelikult, mis nad teevad. Selline sissepoole vaatav-kuulav protsess. Mis tunde sellise asja ütlemine teeb.
* Hõiska enne õhtut. Hõiska kohe, kui tahtmine tuleb. Misiganes ajal. Seal ei ole mingit põhjust, miks oma hõiskeid tagasi hoida, kui need tulevad. Liiga varajane hõiskamine ei tee midagi halvemaks, hõiskamine on aint hea.
* Õnn ei hüüa tulles. Kujutle nüüd inimest, kes läheb hommikul uksest välja, mõeldes, et õnnetus ei hüüa tulles. Milline päev sellel inimesel saab olema? Ajab ju nutu peale. Lissalt masendav. Nüüd mõtle, milline päev tuleb sellel tüübil, kes mõtleb, et õnn ei hüüa tulles. Üks hoopis teistsugune päev, ma usun.
* Raha kasvab puu otsas.
* Mõistus on enda teha.
* Keegi pole öelnud, et elu peab raske olema.
Ma lissalt istun siin ja mõtlen neid asju ja niisugune vabanemise tunne. Nagu keegi oleks sõlme lahti teinud. Teevad tuju üleni heaks.
Samas, kõik inimesed, kellele ma olen rääkinud avastusest, et mitmed vanasõnad on teistpidi palju tõesemad ja tervislikumad, on jäänud seda kuuldes suhteliselt vaoshoituks rahulikuks ja pole suguni vaimustunult koha peal karglema ja käsi plaksutama ja mind tänama hakanud. See võib tulla näiteks sellest, et nad juba ammu teavad seda. Või sellest, et neil on päris probleemid nii, et eneseteostus või valgustatus on üleni teisejärguline. Või on asi lissalt selles, et ma hakkan vaikselt... kuidas selle kohta öeldakse... ära kammima?
Vabalt võib olla.

Ma vahel mõtlen asjade omamisest ka imelikke asju. Sest kui ma mõtlen selle nähtuse peale, mis mina olen, siis ma ei tunne, et ma oleksin midagi hästi suurt ja rasket ja palju ruumi võtvat. Ma olen suht pisike ja korraks. Aga kui ma vaatan oma kodus ringi, siis mul on terve hunnik asju minu küljes kinni ja minu omad. Näiteks mul on tugitool. Kuidas mul saab tugitool olla? Einoh, ma saan tegelt aru, ma ostsin selle kaltsukast ja tõin autoga koju ja panin nurka. Aga ikkagi. Mina ei ole ju midagi sellist, mis käib koos tugitooliga. Või külmkapiga. Või terve suuuuuure hunniku igasuguse kilakolaga. Kuidas me äkitselt sellesse kohta jõudsime, et minuga kaasneb terve kahetoalise korteri täis igasuguseid värke? Kas nüüd hakkabki nii olema?
Kuigi ma tegelt kujutan elavalt ette, kuidas ma kunagi lähen kusagile ägedale välismaale üleni ägeda juhendaja pärast üleni ägedat doktorit tegema ja võtan kaasa aint oma lapse ja natuke riideid.
Ja laps võtab kaasa kõik oma legod ja püssikujulised puuoksad ja koomiksiraamatud ja draakonikostüümid ja.

Peaks vist ennast riidesse panema ja naabrite juures kõhu täis sööma ja kohvi ära jooma ja siis kuidagi nii tegema, et mitmed munad saavad värvitud.

Nüüd kuula poola muusikat, sest ni hea:

6 comments:

  1. Mulle ka need kibestunud vanasõnad ei meeldi. "Jagajale jäävad näpud", no ise oled loll.

    ReplyDelete
  2. Kunagi, kui ma ühe kursaõe pool elasin, viskas meil ära sellest ütlusest, et "kuhu on kirjutatud, et elu peab kerge olema" ja me kirjutasime oma majaraamatusse (no nagu salmik, kuhu kõik asju sisse kirjutasid) suurte trükitähtedega "ELU PEAB KERGE OLEMA".

    ReplyDelete
  3. Notsu - väga hea mõte, kui ma järgmine kord Nurgu satun, kirjutan selle Nurupäevikusse.

    ReplyDelete
  4. Nii tore, et sul on "...inimesi, kes päriselt usuvad, et meid on ähvardamas zombie apocalypse."

    See näitab, et sinu tutvusringkondades on väga noori või väga naiivseid inimesi. Mõlemal juhul tuleb vaid õnne soovida. Sest sellised inimesed on tihtipeale ka veel väga ilusad. Tõeliselt põnev on sellistega suhelda. Nad on uudishimulikud, õppimisvõimelised. Nad on võimelised uskuma muudki. Nad elavad paralleelsetes maailmades samaaegselt ja saavad sellega hakkama.

    Tõeline kingitus igale pedofiilile/pedagoogile.

    ReplyDelete
  5. kunagi üks neiu ütles, et tema siin eesti kliimas küll ei hakka tätokat tegema, keegi ju nagunii ei näe neid, sest kogu aeg peab paksult riides käima.
    aga mu enda pildid mulle meeldivad.

    ReplyDelete
  6. Nende vanasõnadega seoses...
    Olen ise end tabanud a la samal teemal mõtlemast, aga need pole päris kõnekäänud, lihtsalt mingid ütlused iidamast-aadamast. Ja tõenäoliselt selle mõttekäiguni ma jõudsin seepärast, et üks sõbranna mul, kellel on alati ja igavesti kõiges õigus (vähemalt enda meelest), põhjendas kõik oma teod ja näod erinevate lollakate teesidegga ära. No need on need eestlaste väljamõeldised - igaks olukorraks midagi, ole ainult meheks ja kasuta.

    Aga nüüd asja juurde. Pean silmas näiteks...
    Kui mingit asja tehakse jõleee kaua, siis, kes tahab asja õigustada ütleb "kaua tehtud kaunikene" ja kes tahab asja teise mätta otsast näha, ütleb "aega võttis, aga asja sai" või "kes kaua sõuab, sel mädanevad aerud ära".
    Jne.
    Praegu ei karga rohkem pähe, aga neid olukordi võib mustmiljon välja mõelda.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget