Tuesday, April 10, 2012

meil ei olegi külm meil on jumalaid küll

Vallikraavi tänaval on ühed aiapostid.


Kui päev otsa arvutiga töötada, ei viitsi õhtul üldse seda vaadata. Aga imelik ka midagi muud teha. Mõtlesin, et peaks selle valge korstnajala peale midagi maalima. Musta värviga. Mingit loodusest inspireeritud ulmet. Pärast kleebin jõulutuled eriti kavalasti peale ja äge. Ja peaks proovima värvilist PVA sisse kastetud lõnga ümber õhupalli kerida ja siis pärast kuivamist pall välja võtta ja lambivari. Mõtlesin päeval magada ja raamatut lugeda. Mõtlesin lastega paberist linde meisterdada ja need niidiga lae alla riputada.
Mõeldud – mõeldud.
Kütsin ahju. Söötsin lapsi. Vaatasin arvutit.

Lugesin tudengite tagasisidet ja mõtlesin, et huvitav kumba pidi see on. Kas mina ei tea, mis neile hea on. Või nemad ei tea, mis neile hea on. Või mõlemad variandid samaaegselt. Vabalt võib olla, et neile on hoopis midagi kolmandat hea, millest meil kummalgi aimugi pole.
Päris piitsa ja sõna otseses mõttes präänikut pole proovind ju näiteks veel.
Ei midagi.

Juuksed on nõmedad ja tüütud ja käivad üleni pinda ja võtavad liiga palju aega ja vaeva ja raha. Ja juuksekarvad riiete peal või vaiba peal või dušširuumis või kus iganes on väkk. Aga inimestele ei meeldi kiilakad naised ja inimesed ei ole lahked ja head nendega, kes neile ei meeldi, seega juuksed.
Henna teema jätkuvalt rokib. Mõned naiivsemad on peaaegu valmis uskuma, et see on päriselt punapea olemine. Mulle sobib. Mõtlen, et äkki laseks omale mingid püsilokid keerata, oleks sellega ka ühel pool.

"Üksindus on hirmutav vabadus."


Ma ükspäev mõtsin, kuidas täiega efektiivne on vahetada lause 'anna siia, ma teen ise' lause vastu 'mul on üks mõte, aga ma ise ei julge/jõua/saa seda teha, proovi sina.' Vähemalt mehed pooled inimesed petab ära.

Vanaema tahab mu e-maili kellelegi anda. Ütlen talle seda telefoni teel, kirjutab üles.
M: ja siis tuleb @. Kas sa oskad seda kirjutada?
V: oskan ikka. see on see, mis kirjutatakse at ja loetakse ätt, onju.

Laps tuli ükspäev koolist ja ütles, et ta sai kehalises kiituse, sest nad pidid seal tantsima ja tema tantsis roboti tantsu.


Mh, ma kohe ei saa, kui jõgi nii teeb. Tõesti ei tea, kuidas teised inimesed end vaos hoida suudavad.


Kassil on müstiline suhtlusstiil. Ei saa ju otsekohene ja üheseltmõistetav olla. Ikka peab igapäevasesse rutiinsesse suhtlusse veits särtsu ja salapära lisama. Seega, selle asemel, et ennast pärast uinakut ukseni vedada ja selle juures 'mäu' teha või tähendusrikast nägugi, tuleb ta minu selja taha ja hakkab vaipa küüntega kiskuma. Või sirutab end paljutähenduslikul ilmel, küüned õieli, seina peale ainult selleks, et minu märkuse peale täiega šokeeritult õhku hüpata, karvad turri ajada ja mind punnsilmselt jõllitada. Tulen püsti, astun sammu kassi suunas ja juba ta ongi äraootaval ilmel ukse juures. Tahab välja. Ei saanud kohe öelda. Peab keerutama.


Mul ei ole tegelt midagi öelda.

  • Pane hakitud päikesekuivatatud tomateid koos nende oma õliga ahju-, paja-, ja panniroogadesse.
  • Kui sul on kellelegi väga raske andestada, siis temale andestamisest sa peaksidki alustama.
  • Lase ennast pildistada madala päikese valguses.
  • Mine, vaata Hunger Games ära.


"Ei me loojuvast loojangust hooli, kui tõmbab meid tõeline tõus."

1 comment:

  1. Heh, "Mh, ma kohe ei saa, kui jõgi nii teeb. Tõesti ei tea, kuidas teised inimesed end vaos hoida suudavad."

    Teistel inimestel ei ole nii laia vagu nagu sellel kes siin nii teeb.

    ReplyDelete

There was an error in this gadget