Saturday, June 02, 2012

I can't leave things well alone understand I'm accident prone

Oi, tere. Sina kah siin. Kuidas läheb?

pilved
lähevad
mööda
(statiivi kasutamine on liiga peavool)


A phoenix is a majestic and magical bird. While it appears healthy and happy most of the time, every so often it must renew itself by shedding all of its feathers and bursting into flame.
Rather melodramatic, if you ask me.

Sai ükspäev läbi Supilinna mindud

Hakkab jälle absoluute pilduma ja pärast mingid inimesed võtavad kõik südamesse ja hinge ja mauravad ja popkorn.
  • Peo lõpu poole enne teisi ära väsivaid ja tüdivaid inimesi on kahte sorti. Ühed on need, kes avastavad äkitselt, et nende kaaslased on lollid igavad arutlusvõimetud koledad paksud joodikud, keda parandab ainult haud või äärmisel juhul paar õelat sõna ja/või altkulmu põrnitsemine. Ja teised on need, kes avastades, et nende kaaslased on kuidagi lollid igavad arutlusvõimetud koledad paksud joodikud, mõistavad, et ilmselt on paras aeg lissalt ise veits jalutada või koguni magama ära minna.
  • Ööklubidesse harva või üldse mitte sattuvaid inimesi on kahte sorti. Ühed on need, kes on mõned korrad ööklubis käinud või omavad häid andmeid sealse eluolu kohta ja teavad, et tegemist ei ole nende eelistatud ajaveetmise viisiga. Teised on need, kes arvavad, et ööklubides mittekäimine või nende mittearmastamine või võimalusel ka vihkamine on märk silmapaistvast mõistusest ja taiplikkusest, mis muidu välja ei paista. Ja seega kasutavad nad ära igat võimalust, et oma kaaslastele selgitada, kuidas neile küll ööklubid ei meeldi ja kuidas ööklubides käivad ju aint nõmedad ja kuna neile ööklubid ei meeldi, siis nemad ei ole küll nõmedad ja see on ilmselt just niisugune mittenõmedus, mis väärib rohket austust ja imetlust ja tähelepanu, aga samas ei kandu üle teistele aladele peale ööklubide nõmeduse üle arutlemise seega võimalust ei saa käest lasta.
  • Inimesi, kes usuvad, et maailm ja kõik see on kunagi mingi kõrgema teadvuse poolt meelega valmis meisterdatud, on kahte sorti. Ühed on need, kelle sellise uskumuse kohta sa ei pruugi kogu pika tutvuse jooksul midagi teada ja kelle kohta see asjaolu võiks selgida kõige tõenäolisemalt siis, kui keegi mingil müstilisel põhjusel neilt otse siirast vastust oodates küsib: mis sa arvad, kuidas juhtus, et sai olema maailm ja kõik see? Teised on need, kellele on hädasti vaja, et sa teaksid nende positsiooni selles küsimuses ja kes on Alati Valmis (nagu pioneer või kanapihv) asuma täitma oma isevalitud kohustust sellest saamise loost pajatada ja selle alternatiive kavalasti või jõuliselt või armastusega ümber lükkama. Maitea, võib-olla nad usuvad ka muuhulgas, et uskumise-asjad on paremini usutavad, kui neid usub rohkem inimesi. Või nad arvavad päriselt, et mõne täiskasvanud inimese veendumusi maailma ja selle õige saamisloo kohta võiks muuta ühe vestlusega.
    Analoogiline inimestega, kes usuvad, et puhas kaos ja juhuslikkus ilma igasususe teadliku meisterdamiseta.
    Tegelikult analoogne iga elustiili asjaga. Näiteks muusika. Või loomade söömine või söömata jätmine. Või raamatud või teater või ülikool või misiganes.
  • Õpilasi, kes kursuse alguses väga paljudest asjadest mitte muffigi aru ei saa, on kahte sorti. Ühed on need, kes hoiavad selle asjaolu hoolikalt endateada ja kellest selle info väljapigistamine vajab palju inimestemõistmist ja usaldust ja märkimisväärseid koguseid (umbes 3 kilo) telepaatiat. Teised on need, kes küsivad igal võimalusel palju (rumalaid) küsimusi ja täpsustusi ja tuletavad klassile ja õpetajale igal kohtumisel meelde, kui paljust nad aru saavad või ei saa. Need pole üldiselt pärast paari kuud enam selles grupis, kes paljudest asjadest muffigi aru ei saa.
  • Tüdrukud, kes käivad avalikus kohas, (ülemine) pool tissidest paljas, võib jagada kahte gruppi. Ühed, kes tunnevad end kohe väärkoheldute ja ahistatute ja alandatutena, kui keegi nende tisse vaatab või, taevas hoidku, kommenteerib. Ja teised, kes sellisest reaktsioonist end kõigutada ei lase või selle üle ainult muigavad. Viimaste hulgas on minumeelest ka märkimisväärne kogus neid, kelle enda tähelepanu saab aeg-ajalt hajutatud, sest nad unustavad end oma tisse vaatama.

Kuradi fondid oma neetud toetustega, millega pole võimalik väljamaal endale ööbimiskohta osta. Võinoh, oleks, kui näiteks loobuda puhastest linadest või käterätist ja jagada pesemisnurka paljude võõraste inimestega. Viimase vastu mul suurt polegi, aga voodipesu tundub küll selline asi, mis võiks voodi ja katusega kaasa tulla, kui ma selle eest omaenda higi ja vaevaga taodeldud võõrast raha maksan.





Laps sai endale jalgratta. Sai tegelt juba paar kuud tagasi, mu vennaraasuke tegi ühe Ereliukase korda. Napilt-napilt ulatub jalg maast üle pulga ja sadul on kõige madalamas asendis peaaegu et piisavalt madal. Alguses me otsisime jumalast pikalt rattatöökoda, kus seda veel remontida saab, sest pidur oli nigu tallesaba. Siuke lõtv ja hädine. Nüüd kui piduri saime korda (Side tn rattapood) ja igasuguseid vidinaid nagu helkurid ja pakiraam ja käsipidur kah, oleme hakanud rattaga linna peal tuututamas käima. Ja jumalast vahva. Sest esiteks, vaata, mul on selline nunnu laps, heledate juuste ja silmadega ja armas veits printsilik, nagu väiksed Põhja-Euroopa lapsed nunnudes muinasjuttudes ja filmides. Ja seega ta on tolle muuseumi-rattaga veel eriti niisugune, et teeks instagrammiga pilti ja nimetaks ennast kunstnikuks. Teiseks muidugi see, et me kogu aeg kohtame igal pool võõraid inimesi, kes kohe ei saa seda ratast nähes rahulikuks jääda ja hakkavad otsekohe jutustama oma lapsepõlvest, kus nad just sellise rattaga sõitsid ja kuidas nad seda remontisid ja kus nad sellega käisid ja oh seda lapsepõlve ja vanu aegu ja kohti ja... Võõrastele inimestele kaine peaga keset tänavat oma lapsepõlve helgemaid hetki meenutavad Eesti mehed on päris siuke mitte just kõigi inimeste igapäeva kuuluv.
Niiet vahva. Pasun on veel puudu ja ketikaitse ja jalg. Üle värvida mõtsime ka, aga ma tean metalli värvimisest ja hooldamisest nii vähe, et alustuseks peaks vist natuke uurima seda asja.



Mul on köögikalender, kuhu on kirjutatud vanarahva tarkusi ja igasuguseid loodusega ühes rütmis elavate inimeste jaoks olulisi asju. Näiteks millal kapsaid istutatakse. Või millal loomad sisse tuuakse. Ja ilusad värvifotod hõreda inimasustusega kohtadest. Mulle üleni meeldib. Mitte et ma kunagi heina teeksin või päriselt talvevarusid keldrisse koguksin. See on nagu mingi alternatiivreaalsus, seisan kohvi rüübates kalendri ees ja mõtlen, et mõtle, ma võiksin praegu puuistikuid rohida ja harvendada.

2 comments:

  1. kas laps on nüüd rattaga rahul, ei taha enam uut?!
    vanaisa pani lapselapsele tuppa kirjutuslaua ja lauale emme vana arvuti, nüüd istub seal taga ja seletab muudkui jee ja jee , elamises jääb lolluste tegemine vähemaks , aga ma ei tea kas see arvutis istumine on hea nii väikesele?!

    ReplyDelete
  2. Kurat, jälle sai kommentaar nii pikk, et panen selle hoopis oma blogisse. Mina ja mu mölapidamatus.

    ReplyDelete