Saturday, June 16, 2012

some of them want to get used by you

Roheline kutsub
Roheline tuksub


Selle õigeusu kiriku juures, mis seal kesklinnas on, käib üks vastavas rüüs kirikuõpetaja, kes kipub inimestele kallale tulema. Näiteks tõukab neid, kui need mööda tänavat jalutavad. Või lööb, kui need nurga peal pissivad. Või lissalt lubab neid ära tappa. Ja ma mõtlen neid inimesi, kes seal tänaval jalutavad. Aga hullult keeruline on selle suhtes midagi väga teha, sest üldiselt inimesed ei satu täiesti eeskujulikus kaines olekus öisel kellaajal sellele tänavale. Ja proovi siis, avalikus kohas õllepudelit käes hoides teise käega seinalt tasakaalu otsides, keel pehme ja silmad läikivad mõnele politseinikule selgeks teha, et õigeusu papp tuli sulle ilma mingi põhjuseta kätega kallale ja sa oled süütu kannataja.


Igatahes, ma mõtlesin, et peaks tegema postituse, kus ma hoiatan ette peatselt tulevate postituste osas. Ma hakkan ööl vastu pühapäeva rändama Taani ühele konverentsile, mis parem tulgu täiega vahva, sest sinna läheb palju raha ja aega ja vaeva ja nuputamist ja sahkerdamist sisse. Näiteks on raha säästmise mõttes ette nähtud hästi palju aja parajaks tegemist hästi paljudes vahepeale jäävates lennujaamades. Võtan raamatud küll kaasa, aga tavaliselt läheb ikka ühte moodi. Kannatage siis ilusti ära kõik need sündmustikke kirjeldavad postitused, mis teiste blogide puhul mind küll üleni tüütavad. Keda kotib, mida sa tegid või kussa käisid. Räägi midagi huvitavat hoopis.

"Ma ei viitsi sellesse nii palju emotsioone investeerida."
Hästi vahva, vahel on inimesi, kes rakendavad inimsuhetele majanduse(?) mudeleid.
Näiteks armastus. Aga võib miski muu ka olla.
Näiteks kui mina armastan sind hästii hästi palju ja sina armastad mind ainult natuke, siis sa teed valesti. Teed sohki. Oled ebaaus. Oled peaaegu koguni halb ja ahne. Ja muuhulgas oled sa mulle võlgu terve suure portsu armastust. Sa parem võta end lähiajal kokku ja hakka mind armastama, sest mida kauem mina sind rohkem armastan, seda rohkem sa mulle võlgu oled. 
Ja samas tegelikult ma vaatan, et sul seal polegi nagu eriti armastust, vaata, misuke sa oled. Ma siis parem igaks juhuks ei armasta sind ka eriti. Ainult õigepisut. Niimoodi servast aint. Sest mis mõtet oleks sellesse asja üleliia palju investeerida, sealt ei tule ju midagi tagasi. Täielik raiskamine. 
Ega minu emotsiooonid pole raiskamiseks, et igale poole laiali. Need on üleni väärtuslik haruldane kraam. Saavad otsa. Pärast on vaja, pole kusagilt võtta. Ega tunded puu otsas ei kasva.
Aga näe, vahel on mingid inimesed täiesti arust ära. Käivad ringi ja armastavad valimatult. Lissalt mingeid suvalisi. Nagu aru peas ei oleks. Niimoodi saab ju armastus otsa ja nendele õigetele aegadele ja inimestele ei jäägi ju midagi. Täiesti vastutustundetu, nagu üldse aru peas ei oleks. Mida nad õige mõtlevad, võiks ju ennast säästa ja kannatlikult vaoshoitult (põlved koos) oodata, kuni on see õige aeg alustada armastamist ja siis sellega üleni pihta hakata ja siis on nii palju kõrvale pandud, armastuse varasalv on samahästi kui lõputu. Sealt siis muudkui võta ülemiselt riiulilt ja anna ja kõik on värske ja just selleks hetkeks säilitatud.

Taskurätik... tuvi... praht... mis vahet seal on.

"Ma räägin tundmuste keeles, selle pärast sa minust aru ei saagi."

Heh, ma otsin endale märkmiku. Füüsilise paberist märkmiku, kuhu kirjutatakse pliiatsiga. Mõtlesin, et võiks üks selline olla. Sellel ei pea akut laadima ja see ei jookse nii tihti kokku ja laseb hästi kergesti kirjutamisest joonistamisele ümber lülituda. Parooliga kaitsmisega on küll natuke halvad lood...
Mõtlesin, et hakkan oma aju ümber juhestama. Et teistmoodi oleks ühendused. Seesama, mis ma ükskord varakevadel ütsin, et tuleb enne hakata õnnelikuks ja pärast tulevad teised asjad. Mitte et mul karjuvalt asjadest puudus oleks. Igasugustest asjadest. Asju on. Aga ni tore on vahepeal endale niisugusi ülesandeid võtta. Hästi tihti teen siuksi asju. Näiteks harjutan endast välja mingit seost, mis mul mingi koha või inimese või ajaga on, aga võiks juba üle saada. Näiteks harjutan endale külge ja küljest ära parasiitsõnu ja väljendeid ja väljendusi. Näiteks koolitan endast välja stereotüüpides mõtlemist või (minuarust) negatiivseid hoiakuid. Ja nii edasi. Sest hoiakud teevad mõtlemise ja mõtlemine teeb käitumise ja käitumine teeb tulemused ja suhted ja asjad. Saaks muidugi rangelt väljast sisse suunas ka hakata opereerima, aga see on minuarust ilge nuss. Tulemused, suhted ja asjad kõigepealt soovi järgi ära teha ja siis ette kujutada, et käitumine, mõtlemine ja hoiakud muutuvad. Õudselt peavool ja labane ja väsitav, isegi, kui peaks õnnestuma. Ja sel juhul mitte eriti stabiilne ka.
Igatahes jah, märkmik. Sinna saab osa neid õnnelikuks programmeerimise harjutusi sisse teha.

Alguses on lissalt värvline laiguline ja pärast hakkab ise kombel valgust peegeldama ka.


Peab suve sisse planeerima selle aja ka, kus mitu mitu päeva järjest magan nii palju, kui torust tuleb ja pärast ärkamist pole ühtegi asja, mida peab ja kõik asjad, mida saab ja magamamamineku aeg on dikteeritud ainult une ja mitte mingi vastutustunde ega sunni poolt. Nii tahakski. Siis saaks hea.

No comments:

Post a Comment

There was an error in this gadget