Monday, June 11, 2012

Su kannul lompides lööb helendama vesi.

Tee siis, mis betoon sulle ütleb.


Hakkab jälle happejuttu ajama.
Maskid, vaata. Teed vahel nii, et ei näita oma tõelist palet. Vahel teadliku strateegilise liigutusena, vahel lissalt kogemata. Enesekaitseks või siseheitluse rahus pidamiseks või nii. Siis käivad inimesed, kes ütlevad nende kohta midagi. Pooltuttavad inimesed näiteks tulevad ja ütlevad, et nad näevad, et see on mask. Nagu seal oleks kusagil tehtud mingi eeldus, et mask peaks olema midagi niisugust, mis paistab nagu mitte-mask. Muidugi sa näed, et see on mask, daa. Kui me oleme mingis kohas ja olukorras, kus kõik kannavad maske, siis tõenäosus on, eksole. Hästi lähedased inimesed panevad vahepeal, kui neil on meeleolu olla vastikud abivalmid sissetungivad jultunud hingekarjased, tööle oma maski-radari. Sensorid surisema. Ja siis teevad korrapäraselt tähelepanekuid. Eriti nahaalsed teevad neid tähelepanekuid nii, et mina ka neist osa saan.
"Ma näen sind. Sa oled külm. Läksid jälle lukku. Kannad jälle seda maski. Peitud oma müüride taha."
Mis on mõnesmõttes isegi tore, sest hea on teada, et kui mu kuripaha olek kedagi torkab, siis see keegi teab, et see polnud päris-päriselt üleni mina. Või et nii ei pruugi see kogu aeg olla, näiteks, kui ma teise näu ette teen, on hoopis teine ju. Või et kuidagi andestav ja oma. Et nad tegelikult näevad mind, isegi, kui ma mängin.
Samas võib see teinekord olla üleni tüütu. Või kuidagi... mida nad kujutavad ette, et ma hakkan peale nende poolt kogutud vaatlusandmetega minu kohta. Mõtlevad, et ma ise ei tea vä? Mõtlevad, et see peitu käimine on midagi siukest, et üleni kogemata juhtud tegema ja hea, kui keegi meelde tuletab. Oh, tänks, ma ei märganudki, et mul kingapael lahti on, kohe seon. Ni tore, et sa ütlesid, et ma tõrksas meeleolus olen, ise ei pand tähelegi, ma kohe lähengi lahkeks (endaks) tagasi.
Samas teinekord jälle võibolla tõesti.

Ma kuulan (oma peas) seda laulu, kui kõik on lollid ja ma keset päeva kusagile päikselaiku korraks magama keeran.


Ärevuse nõiaringid.
Ma peaksin üleni vara magama minema, sest homme hakkavad igasugused tähtsad ja vältimatud ja kohutavad ja põnevad asjad juhtuma. Ja ma ei saa praegu magama jääda, sest ma olen üleni üles köetud ja ärev kõigi nende tähtsate vältimatute kohutavate põnevate asjade pärast.
Ma peaksin alustama seda projekti, sest see on oluline ja töömahukas. Ma ei saa seda kuidagi alustada, sest see on nii oluline ja töömahukas ja ma kardan seda natuke.
Ma peaksin oma tunde rohkem ette valmistama, sest eelmine kord ma eriti ei valmistanud ette ja halvasti kukkus välja. Aga ma ei saa üldse hakata ette valmistama järgmist tundi, sest eelmine kord läks nii halvasti ja  äkki läheb järgmine kord jälle ja ma ei taha sellest mõeldagi.
Ma peaksin temaga sellest rääkima nii ruttu kui võimalik. Aga ma olen juba praegu hiljaks jäänud sellest rääkimisega ja ni halb ja ma ei julge sellest rääkima hakata, sest ma oleksin pidanud juba varem. Ja mida kaugemale ma seda vestlust lükkan, seda õudsemaks see muutub ja seda kaugemale ma pean seda edasi lükkama.
Päevad ei ole alanud ja võib-olla peaks hüsteeriasse sattuama, aga hüsteeriasse sattumine teatavasti teeb kehale halba ja see võib pähe võtta päevi veel viivitada, mis omakorda ajab veel hullemasse hüsteeriasse.
Mul hakkab pea valutama, kui ma mõtlen, et ma pean selle algava peavaluga terve päeva olema.
Ma ei saa mitte millestki aru, kuigi võiks juba ja ma peaksin juurde õppima, aga iga kord, kui ma õppida üritan, saan ma aru, kui paljust ma aru ei saa ja see loomulikult ajab igasuguse õppimisisu ära.
Ja nii edasi.

Mind ajab hulluks, kui hulluks sa mind ajad.


Herne tänava helendavad traadid.

Minaeisaaaru, nagu sess oleks või midagi. Kui paremini ei teaks, võiks sümptomite põhjal vabalt arvata.
Ma magan õudselt palju suvalistel aegadel. Armun täiesti ootamatult igasugustesse juhuslikesse. Blogin kogu aeg. Veetsin ükspäev mingi tunni või paar, vaadates Ray William Johnsoni =3 videosid lissalt järjest. Naersin kõhu valusaks. Otsin koguaeg uusi filme, mida peaks veel vaatama. Istun öösiti üleval ja jätan terveid öid vahele. Joon iga päev vähemalt kohvi või paar, millest osa on sotsiaalsed ja osa meditatiivsed. Ja kogu aeg on tunne, et ma teen sohki ja rikun mingeid endale seatud reegleid ja mul pole sellest pääsu.
Mis on ka muidugi tore. Saada kevadega pihta just napilt enne puhkuse algust.

Aga mis tähtsust sel kõigel üldse on?!

2 comments:

There was an error in this gadget