"You can't help that. We're all mad here."

ssaba


Tuleb ära. Paljulubatud juba ette ära ähvardatud 'kassid on lahedamad kui koerad' postitus. Või siis mõnes mõttes 'koerad on nõmedamad kui kassid.' Need, vaata, ei tähenda sama asja. Esimene vihjab, et mõlemad on lahedad, aga kassid on veits rohkem. Ja teine siis, et mõlemad on nõmedad, aga koerad on veits rohkem. Sest mulle muidu nagu (väiksed) elukad meeldivad. Maiteamiks. Mingi värk. Linna peal mõnda koera näen, olen kohe üleni: kutsa-kutsa ja nii.
  1. Märja koera hais. Ma eeldan, et me ei pea hakkama arutlema praegu, täpselt kui rõve see on, kuidas märjad koerad haisevad. Samas on täiesti võimalik, et kassid ka haiseksid nii, kui nad oleksid umbes koerasuurused ja üleni märjad. Ei usu tegelt. 
  2. Koertel on halb hingeõhk. Vabalt võib olla, et kassidel on ka, aga sa ei näe eriti tihti kassi, keel töllakil suu ammuli kellelegi näkku ähkimas. See on üleni koerte teema.
  3. Koerte küüned ei käi sisse. Mis on eriti tüütu pisikeste koerte puhul, keda nende pisiksuse pärast lubatakse lamavate või istuvate inimeste peale kõndima. Näiteks diivanil või voodil või piknikul. Ja need küüned on neetult teravad. Ja üldiselt vaadatakse halvasti inimeste peale, kes haaravad väikse kassisuuruse koera kätte ja viskavad seda üle toa endast kaugemale. 
  4. Koerad on kohmakad. Sest esiteks vaata juba, kui hädised nad on, kui neid kätte võtta ja üle toa visata. Või see, kuidas nad üle inimeste kõndides üldse ei vaata, kuhu nad astuvad. Või võrdle näiteks trepist üles minevat kassi ja koera - milline käpardlus omaenda keha kontrollimisel, fuh. 
  5. Koerad teevad kõva häält. Ainult väga väga vähesed kassid teevad mõnikord harva nii kõva häält nagu koer saab teha. Mina olen kohanud ainult mõnda üksikut koera, kes ongi päriselt nii vaikne nagu kass. Mitte, et ma oma elus väga palju koeri oleksin kohanud. Aga ikkagi. Üldise trendina. Koerad - lärmakad, kassid - vaiksed. Ja vaikne on hea.
  6. Koeraga peab jalutama. 
  7. Koertel on hoopis teistsugune arusaam väärikusest. Näiteks mina küll ei lubaks, et keegi mind jalutamas käib. Ma lähen ise. Kuhu tahan. 
  8. Koerad ei löö nurru.
  9. Koer on nagu väikelaps, kes ei kasva kunagi suureks. Nagu puudega laps. Vajab sind sama palju, on ilma sinuta sama hädas ja kasvatamine annab tulemust ainult teatud piirini. Inimest sealt ei tule. 10 aastat rabeled, pühendud, näed vaeva temaga ja sis ta sureb ära. Kassist ei tule ka inimest. Aga kassi ei pea kasvatama, kassi kasvatab kassiemme ja pärast seda on kass kasvatatud. Ja kass ei vaja inimest nii moodi ja nii palju nagu koer või väikelaps.
  10. Kassid teevad mäu.
  11. Kassidel on niisugune isikupära ja suhtumine asjadesse, mis on millegipärast imetlus- ja austusväärne. Nad on nagu need lahedad kutid. Ülbed. Enesekindlad. Rahulikud. Uhked. Kass on see kuri värvikas kõrvaltegelane ühes kangelasloos, kus koer on rumal truu iganenud põhimõtetega kangelane, kes saab lõpus surma.
  12. Koerad peeretavad.
  13. Kassid on ilusad. Sest esiteks vaata, kui lahedad silmad kassidel on. Nagu kollisilmad. Või nagu draakoni silmad. Ja kassidel on selline voolujoonelisus (kui on) ja üldine funktsionaalsus ja mõeldudolemine nende välimuses. Koerad on kuidagi... veidrad nagu. Kõrvadest ja ninast saan ma veel enamiku tõugude puhul aru, aga mida see saba seal tegema peaks?


    Comments

    1. Hea kokkuvõte. Seda loetelu võiks jätkata. Aga ei pea. Igatahes, kiidan heaks. Väga hea ja väga õige.

      Eriti hea on see väärikuse aspekt. Seda on tõesti lausa vastik näha, kuidas koer võib ennast alandada, kuidas ta poeb, lunib ja anub oma peremehe ees. Mida kass iialgi ei tee.

      Kass on isiksus. Ja ta ei alanda ennast, iialgi. Lugege kasvõi Bulgakovit.

      Usun siiamaani, et inimkond jaguneb kaheks. On koera inimesed, see tähendab, need, kellele meeldivad koerad. Ja on kassi-inimesed. See tähendab, kellele meeldivad kassid.

      Nende tegelik erinevus on aga selles, et nendele koera-inimestele tegelikult ei meeldi mitte koerad, vaid see, kuidas nad saavad oma koera valitseda, kuidas nad saavad oma koerale mõjuda, teda käsutada.

      Kassi-inimesed ei vaja seda. Kassi-inimene naudib oma kassi, naudib tema ükskõiksust inimeste suhtes, naudib oma kassi sõltumatut suhet kõigesse ümbritsevasse, naudib tegelikult ka omaenda suhet oma kassi, millises suhtes polegi tegelikult mingit omandi-suhet, alluvuse-suhet, võimu-suhet. Vaid üksnes suhe, mis mitte kumbagi millekski ei kohusta, millekski ei sunni, kuid mis sellest hoolimata on oluline, nauditav ja hea.

      ReplyDelete
    2. Hmm, mina pidin küll oma kassi ka kasvatama. Näiteks pidin talle õpetama, et laua peal ei käida ja et see, et mina teen külmiku ukse lahti, ei tähenda, et võiks sinna peadpidi sisse ronida. "Oota" (= "ära rabele, kui sa, raisk, praegu ümber mu jalgade keerlema hakkad, ei saagi sa kunagi süüa") ja "tule siia" õppis ta ka ära ja tuli ka väljas kutsumise peale kohale. Toitu lunis ta tunduvalt rohkem kui mu koerad, sest koerad teavad, et nad visatakse köögist välja, kui liiale lähevad. Aga ehk olen ma tõesti nii võimukas, et surusin kassi alla, kuigi ma enda meelest teadlikult teda ei kasvatanudki, ise kasvas koos minuga. Igatahes oli põhierinevus minu jaoks see, et kass on tõesti graatsilisem, koer liigub mul graatsiliselt ainult siis, kui ta jahti peab. Nii et oskab küll, kui vaja on.

      Hais on suhteline. Mina ei ole sattunud ühegi kassiomaniku juurde, kus ma ei tunneks korterisse astudes esimese asjana kassikuse haisu, ükskõik, kas kass on kastreeritud/steriliseeritud või mitte. Erandiks on mu vanaema maja, sest ta elab maal ja kassil ei olegi toas kasti, vaid kõik hädad tehakse välja. See hais on minu jaoks ebameeldivam kui märja koera lõhn, pealegi ei ole koer konstantselt märg ja pidevalt kellelegi näkku ei hingelda. Kuigi halb hingeõhk on enamasti hambakivi ja vale toitumise teema.

      Ja kui lulu algatatud suure inimeste vastandamisega kaasa minna, siis mina ütleksin, et erinevus on just selles, et koerainimene tunneb rohkem vastutust oma koera ja tema tegevuse pärast. Minu koerad teavad käsklusi "stopp" ja "tule ära" ja "parem" ja "vasak" selle pärast, et ma ei luba neil teisi koeri murda (isane teisi isaseid ei salli), või pisikesi pardipoegi tappa (emane on suur jahisõber ja partidel on minu meelest linnas piisavalt looduslikke vaenlasigi). Ja nende enda pärast ei luba ma neid vette kohas, kus on tihti kalamehed, sest seal võib vedeleda õngekonkse. Ja juhuks, kui nad kunagi õnnetu juhuse läbi hulkuma peaksid sattuma, on neile õpetatud, et teed ületatakse ainult rohelise tulega (heli järgi) ja ülekäigurajal (testitud, kui ülekäigurada on läheduses, läheb lahtiselt olev koer selle juurde, mitte ei hakka suvalises kohas teed ületama). Allutamisrõõmuga pole siin midagi pistmist. Aga kassiomanikku üldiselt ei koti, kas ta kass loob väljas juurde kassipoegi, kes tänaval usside ja haiguste tõttu surevad või tapab väljas linnupoegi või sandistab mõne teise isase kassi või saab ise tappa ja jääb kõrvast ilma või jääb auto alla - alati saab uue kassi võtta ju, ega keegi neid siis ei loe.

      P.S. Koerad ei nurru, aga nad oskavad väga hästi oma emotsioone väljendada. Ohkavad, naeravad jne.

      ReplyDelete
    3. Ma olen pigem kassi-inimene, aga just sellepärast ma tean, et kassid peeretavad ka. Ja kuidas veel.

      ReplyDelete
    4. Kui hakata võrdlema sittasid kassiomanikke eriti tublide koeraomanikega, saab muidugi igasuguseid huvitavaid üldistusi teha.

      ReplyDelete
    5. Ma tegelikult muidugi päris nii ei mõtle, mu kommentaar oli pigem irooniline vastus lulu väitele, et koeraomanikud tahavad ilmtingimata kedagi allutada ja naudivad võimu suhet. Kuigi ilmselt on selliseid kassiomanikke, kes looma lihtsalt omapäi jalutama lasevad, tunduvalt rohkem kui samasuguseid koeraomanikke, juba selle pärast, et kui teha seda 5 kg kaaluva kassiga, ilmselt keegi ei märkagi, aga kui 30 kg kaaluvad peletised välja lasta, tuleb ilmselt varsti keegi ukse taha mölisema. Ja enamus inimesi üritavad naabrite mölinat teemal "su koer hammustas mu lapsel käe otsast" vältida - aga kui öeldakse "su kass kusi mu lapsevankrisse", saab alati vastu küsida:"Aga kust sa tead, et see minu oma oli?"

      ReplyDelete
    6. Mis mõttes, mida koera saba teeb? Koerad on armsad ja kontrollifriigiks ma end ei pea. Mingit seost ei näe kontrollivajadusel ja koerte fännamisel.

      ReplyDelete
    7. Mulle meeldib selline deep shit:
      Koer mõtleb: inimene annab mulle süüa ja peavarju. Ta on vist jumal.
      Kass mõtleb: inimene annab mulle süüa ja peavarju. Olen vist jumal.

      Mis puudutab alluvuse ja võimu suhet, siis kassi-inimese suhtes ei tasu endale mingit illusiooni luua - inimene on kassi oma, elab kassi korteris ja allub kassile. Ja inimene veel lollakalt naeratab et küll on nunnu. Tuletage seda järgmine kord meelde kui kass teile millegi eest kättemaksuks kappi laseb ja ainus tarkusetera teie peas on "ise olin ju süüdi tegelikult".

      ReplyDelete
    8. loomad ja lapsed on ettearvamatud
      ja sinu kassi ma palja käega ei puudutaks
      meie Muki on nii nunnu,liputab kõigile saba jne, aga kui ketist pääseb, on esimesel tüdrukul tänaval hammastega sääres
      ma ei ole ei kassi ega koera inimene, nad on mul sellepärast, et ma olen küüniline pragmaatik
      kui on hiired, siis peab olema kass
      kui on maja, siis ka koer
      ;)
      üks mu hõimlane tigetses, et võiks koera ja kassiomanikke ka steriliseerida, mina streiliseerisin oma loomad, sest ma ei ole niiiiiiiiiiiiii looma sõber, mul on loomad vajaduse pärast, mitte mina neile selleks , et neil hea ära elada oleks;)
      kui olen võtnud looma, olen võtnud vastutuse ja selline valik nagu teinud olen, on minule mugav;)
      mulle meeldivad loomad, aga ma ei kisu end nende pärast tänaval alasti .....

      ReplyDelete
    9. Anonymous23:51

      Kõik õige aga mis saab siis kui kujult on tegu justkui kassiga aga suur osa temast meenutab koera...

      Mu 1-aastaseks saav kass vajab 2x päevas õues jalutamist. Peeretab. Vajab kasvatamist (et laua peal ei tohi käia, mööblit ei tohi närida jne). Üks plätu on talve jooksul ära näritud -- eriti koeralik tegevus ju. Kui kõnnib üle lamava inimese, siis astub rindade peale nii et on kuradi valus.

      Aga graatsiat nagu on, lemmikkarbis magatakse keras, nurru on (ka õues jalutades) ja turvalisse sülle poetakse ka.

      ReplyDelete
    10. Anonymous11:46

      Rentsiga mitmes asjas sama meelt:
      graatsias teeb jah kass koerale ära, aga...

      1) absoluutselt iga kassiomaniku korteris on kirbe kassikuse lõhn. See on päris terav ja ei ole sel midagi tegemist teemaga, et kui puhas/ korralik see omanik ise on. Elamises on kass ja tema liivakast ja piisab. Lõhn, millest ei saa rääkida, sest sellest rääkida on kuidagi vähemviisakas kui sellest, et oi küll sinu koeral on täna imelik hais. St kassiomanike arvates mingit haisu pole ja sa tahad neile lihtsalt ära teha, sest "kass on ju nii puhas loom". Olen kogenud küllalt piinlikke hetki, kui enda plika (paras mudilane) esimese asjana kassiperre külla minnes nina vingu tõmbab ja teatab, et siis on jälle see jube hais. Tõmbab ta nina vingu siis ka, kui enda koeral on miski hais küljes, aga koera saab lihtsalt puhtaks pesta. Ja kõik koerad muide ei haise.
      2) Isiklik kompleks ilmselt, aga mulle EI meeldi, kui loom - või ka inimene - ronib ringi söögilaual. Olles eelnevalt just käinud oma liivakastis teadagi mida tegemas. Või ka ilma eelnevalt liivakastis käimata. Nii et mingi hügieeniteema.
      3) Jälle isiklik kompleks, aga ikkagi on imelik, kuidas paljude kassiomanike arvates on väga ok, kui kassi liivakast on korteris kas just aukohal aga igatahes selgelt nähtaval. Kemps on kemps ja ei saa ma aru, miks seda peab eksponeerima.
      4) Kasse tegelikult saab küll õpetada, aga paljude kassiomanike meelest on see tohutu patt, sest kass on vaba loom vms. Mis tähendab, et ülemus-alluv suhted selles koosluses reeglina on, nagu nad on. Ei, kõik koerad ei ole samuti õpetatud viisakaks ja osa koeri arvab ka, et nemad on karja juhid, aga õnneks koerte puhul seda eeldatakse üha rohkem, et ta vähemalt mõnes põhilises asjas sõna kuulab ("siia" ja "ei" kasvõi).
      5) Kui rääkida sellest, et vaat kus koer on siuke ebaloomulikuks õpetatud/õpetatav loom ja piinlik lausa, siis mina ei suuda mõista, kuidas saab pidada loomulikuks seda, et on loom (olemuselt metsik kiskja), kes elab 24/7 ainult toas. Kui positiivseks pidada seda, et loomal on loomaliku eluga ka teatud kontakt, siis vähegi normaalne koeraomanik mitte lihtsalt ei käi koera pissitamas 5 minutit päevas, vaid vähemalt kord nädalas ikka võtab ette pikemaid väliüritusi, kus koer saab end hulluks nuuskida, joosta, teisi elajaid näha. Kasside ja kassiomanike puhul pole seda täheldanud. Kui miski asi ei ole loomulik, siis see. Nojah, variant on, et tehakse uks või aken lahti ja lastakse kass õue loomulikku elu elama. Palju õnne.
      6) Vastutuse asi...kui mõelda sellele, mismoodi arutlevad inimesed enne koera võtmist vs enne kassi võtmist, siis mulle tundub, et koera puhul on rohkem läbimõtlemist - kes hakkab väljas käima, kuhu koer jätta reiside puhul, kas ja kuidas temaga hakata "koolis" käima, kas sedasorti koer ikka sobib (pere elustiiliga, iseloomult). Kassi puhul tundub peamine olevat söök ja liiva vahetamine. Kui omanik reisile läheb, siis lihtsalt läheb vahetab liiva keegi teine.
      7) Kassid ei luni? oioi...kasside miilustamine, lunimine võib olla ikka kohutavalt tüütu. Ja neile (ja nende omanikele) selgeks teha, et EI taha sellist miilustamist, on tüütum veel. Põhjusel, aga paljudel kassiomanikel on käepärast vabandus, et kass pole õpetatav. Ahah.
      8) Mulle meeldib otsekohesus. On jah salakavalaid koeri ka (stereotüüpne väike nähvits, kes selja tagant ligi jookseb ja näksab), aga üldiselt on koeri ikka palju lihtsam "lugeda". Ma saan aru, mida ta tahab ja tunneb, ma saan sellega suhtestuda, kasvõi vastanduda. Küllap kassiomanikud "loevad" oma loomi ka, aga sellist suhtlemist, tõelist dialoogi ei ole näinud ega kogenud.
      9) Usaldus - koer elab oma peremehehele kaasa, tajub tolle muret ja otseses mõttes võibki tema elu päästa. Ka treenimata koer.

      Ei tahtnud kasse solvata, enamus kriitikat käis tegelikult kassiomanike pihta. Endal on aastaid koerad olnud, aga lapsepõlves on kassidega ka koos elatud. Enamus tuttavaid on huvitaval kombel kassi-inimesed.

      ReplyDelete
    11. Kui nüüd väga vana loojutustamise peale minna, siis Nibelungide laulu Tronje Hagen on tüüpiline koer (tõsine, ustav, morn) ja Siegfried tüüpiline kass (kõigile meeldib, kukub alati jalgadele /v.a. see üks kord, kui koer ei käitunud nagu aumees/ ja vande murdmine ei ole talle mingi siuke probleem, et seda isegi märgata.) (Kuigi "Laulust" on see Brunhildele armuvande andmine muidugi osavalt välja jäetud.)

      Kokku võib öelda, et Siegfried on ikka rõve tropp küll. Kõik suu lahti imetlevad, sest ta on nii võimas, aga see ei paranda tõsiasja, et ta on rõve tropp =P

      (Tegelt muidugi on kasse igasuguseid ja koeri igasuguseid, aga mu arust tüüpiline koer ei ole see Garfieldi koomiksi kollane kutsu vaid hoopis Valgekihv. Tema on nagu koera arhetüüp phmt.Iga kell väärikam kui keskmine kass =))

      ReplyDelete
    12. Nibelungide viited on toredad, aga mis kassidel vandemurdmisega pistmist on? Kellele nad midagi vandunud on?

      Konrad Lorenz väitis oma vaatlusandmete põhjal, et koerad oskavad valetada, kassid mitte (nende miimikast loeb kõik välja). See ei olnud tal koerte halvustamiseks üles tähendatud, pigem lausa selle kohta, et koer on nii palju intelligentsem. no ja nii palju rohkem inimese moodi.

      see ongi see, miks koera- ja kassipidamine üksteist asendada ei suuda: koer on sul tõesti justkui omamoodi inimene, kass on kodus elav metsloom.

      ReplyDelete
    13. a Garfieldiga seoses soovitan visata pilk peale ""Garfield" miinus Garfieldi" koomiksile.

      ReplyDelete
    14. (ei olegi mingit pistmist. ma siin lihtsalt tõmban suvalisi pralalalalaleele nagu mõned teisedki varasemates kommentaarides.)

      ReplyDelete

    Post a Comment