 |
| Vahel on just pilves ilmaga kõik värvid hästi erksad |
Kommentaar kommentaariruumi kohta kah.
Tead seda, kui oled mingil peol või koosviibimisel, palju toredaid inimesi ühes kohas ja satud mingil hetkel jutustama. Satud üleni hoogu ja jutustad täiega emotsionaalselt ja põnevalt ja ise sinna kaasa haaratult. Kõik kuulavad, silmad ja suud pärani. Ja kui sul kõik öeldud saab, jääb ruumis äkki eriti vaikseks. Keegi ei ütle mitte midagi. Hakkavad vaikselt pilkusid ära pöörama ja millegi muuga ennast hõivama. Keegi isegi ei vaidle. Lihtsalt. Vaikus. Kuidagi kohmakalt toimub äkiline teemavahetus ja üldine sumin jätkub. Sina seisad seal, käed jõuetult kõrval, nuuksatus hakkab juba vaikselt tulem.. siis tuleb su ema ja ütleb midagi stiilis: küll sa oled mul andekas ja tubli ja need olid sul küll hästi toredad mõtted.
Vaata, on need kalad, siuksed lapikud. Lutsud.
Ja siis on, teadküll, need kommid, mis on suhkrust ja värvilised. Lutsukommid. Natuke pehmema s-ga. Neid lutsutatakse. Lutsitakse.
Käisime lutsuraamatukogus eile.
K: emme, mida annoying tähendab
M: noh, umbes, et tüütu
K: aga mida tüütu tähendab
M: et käib närvidele
K: mis tähendab närvidele
M: umbes see, mida sina praegu teed
K: aga miks ma teen seda?
Siis ükspäev üks mees ütles mulle, et ma peaksin luuletajaks hakkama. Pärast ma mõtsin, et kas keegi saab hakata luuletajaks. Ja kuidas see peaks välja nägema, et hakkasidki luuletajaks.
 |
| Teinekord lissalt on sellised päevad |
Ahjaa, ma tegin ju ükspäev kanasuppi.
Kanasupp tuli, muide, hästi hea. Tänan küsimast. Millegipärast läks nii, et mu supitegemine sisaldas ühe etapina mõtlikult tšillipipra supi sisse kallamist nii iga natukese aja tagant igaks juhuks uuesti. Seega kõige vürtsikam supp üldse.
Ma üldiselt pööritan alati silmi inimeste peale, kes arvavad, et võimetus juhtnööre järgida on täpselt sama asi mis loomingulisus. Seega ma tahan vahel lüüa inimesi, kes on üle kogu pleissi oma 'ma ei tee päris retsepti järgi, ikka ise improviseerin kohapeal midagi juurde' jutuga üleni laksu norivad.
Aga see kanasupp on nii lihtne, et retsepti järgimine ei tulnud üldse välja. Igatahes, retsept kanasupiks.
Vaja läheb:
kana
tomatipasta
porgand
paprika
seened
sibul
küüslauk
(kuivatatud) tšillipipar
(alatu) laim
veel mingid piprad
toiduõli ja sool ja vesi ja pott ja need asjad ka, onju.
Alguses läheb ainult tšillipipar koos sibula ja küüslauguga poti põhja särisema kuuma õli sisse. Veits hiljem paned kanakese tükikesed sisse ja susid neid seal kuumas, kuni enam ei roosata. Siis viskad kõik aedvilja ja seened sinna otsa. Segad. Lased podiseda. Segad. Jne. Kui köök on juba paksult seene- ja porgandihaisu täis, kallad kogu loo üle tomatipastaga ja natu vett ka sekka. Oleneb, kui vedelat tahad. Edasi on tore maitsestamise töö, kus võib oma
Mul on selle retseptide loomingulisusega üldiselt sihuke teema, et päris sageli nad tahavad midagi, mida sul külmkapis ei ole ja poodi ka ei viitsi minna, eks, või on siis poes mingi asi liiga palju kallim või läheb meelest ära ja siis mõtled, et hunt temaga, panen midagi, mis on enam-vähem samasugune. Et on sihuke platooniline retsepti idee, mis sündis mingis muus köögis, kus olid muud tingimused, ja siis on toidu reaalne kehastus, mille jaoks on tarvis teha modifikatsioone, et ikka lähedale saaks.
ReplyDeleteJuhtnööre ma muidugi järgida ka ei oska, see teeks umbes sama välja, mis teed küsida, ennekuulmatu ju.
Mõnikord on nii ka, et retsepti järgi jäävad asjad vägagi tuimad või lahjad. Näiteks kõrvitsapüreesupile suitsujuustu lisada on väga hea idee. Maitseained ka tunde järgi muidugi.
ReplyDeleteMnjah, ma olen lapsest saadik süüa teinud, esialgu ema juhtnööride järgi, aga selle käigus tekkis ometi Kogemus, nii et üsna pea võis hakata täiesti omast peast süüa tegema, sest oli juba ettekujutus, mismoodi see toiduaine maitseb, kui teha temaga seda-ja-seda ja kombineerida tolle teisega.
ReplyDeleteEnnast arendada on muidugi vaja, aga see käib kahel moel:
1) loen kuskilt kokaraamatust retsepti, mis on väga äge, teen esimest korda retsepti järgi (asendades võimatud koostisosad sellistega, mida on meil saada, pärast usinat guugeldamist, et mille järgi need võimatud asjad umbes maitsevad ja mis konsistentsiga on), avastan, et kokaraamatu autor armastab rohkem nt äädikat kui mina ja edaspidi juba tean, et teen pmst sarnase toidu, aga äädikat panen küll vähem.
2) loen pidevalt kokaraamatuid, et minu peas olev retsepti- ja toidutarkuste korpus täieneks ja siis, kui on vaja päriselt süüa teha, lähen selle oma peas oleva korpusega konsulteerima ja kombineerin nende andmete põhjal midagi.
tähendab, pidevalt detailseid juhtnööre järgida on küll vaja ainult inimestel, kellel on kas väga vähe kogemusi või väga halb mälu.
aa no ja siis on retseptid, mis sisaldavad juhiseid, nagu "tehke nii-ja-niipalju muretainast" või "kui olete sigurid singi sisse mähkinud ja kastrulisse pannud, tehke tavaline valge kaste ja valage siguritele".
ReplyDeleteJa juhised, mis on kogemustega inimesele silmaganähtavalt ebapraktilised - nt nendes üksikasjalike fotojuhistega kokaraamatutes, kus absoluutselt kõik hakitakse enne pliidi sisselülitamist ära ja iga see hakitud asi pannakse eraldi kaussi. Samas kui iga kogenud inimene teab, et kõik asjad ei vaja ühepalju kuumutamist, järelikult saad muist asju hakkida siis, kui teised on juba potis. ja kaussi pole siis üldse vaja panna, otse lõikelaualt potti.
ebapraktiliste juhiste juurde kuuluvad ka retseptid, kus juhised on antud vales järjekorras - nt ilmub alles keset retsepti märkus, et "võtke nüüd valmistehtud pirukapõhi ja valage täidis sinna peale", kui tegelikult oleks retsept pidanud algama pirukapõhja tegemisest.