Saturday, July 21, 2012

Kurat ja Põrgu (inc.)

Mhmh, ma teen varsti reisipostituse ka, aga praegu pole õige aeg, mul on suuremaidki muresid. Nimelt: Ma olen jälle kodutu.


Maitea, kas ma rääkisin sulle, kuidas mul on Tähtveres unelmate korter, mis on täpselt nii, nagu vaja. Suurepärase asukohaga ja kohutavalt hea planeeringuga ja viimase peal naabrite ja taevaliku tagaaia ja kõrgete lagede täiega nunnu köögi ja kõige sellega. Noh. Oli.


Läksin eile üüri maksma ja omanik teatab mulle, et viskab mu välja. Mitte et ma paha üürnik oleksin olnud. Mitte, et tal oleks äkitselt ülikooli astuvaid lapselapsi või lellepoegi, kellel kusagil olla pole. Lissalt, ta tahaks remonti teha, sest kusagilt lekib vesi alumisele korrusele ja tema torumehed ei tea, millest see tuleb ja talle on lihtsam, kui siin parajasti kedagi ei ela, kuni asja selgitatakse. Lissalt. Sest ta saab. Kuu ajase ettetatamisega. Korter vabastada 23. augustiks. Ta on oma otsuse teinud. Pole mõtet arutledagi.


Väljavõte dialoogist.
murca (nutab nagu mingi eit): Te ei saa aru, mida te teete, mul on 8-aastane laps...
majaomanik: Kaheksa-aastane laps, kaheksa-aastane laps. Aga vaadake, mina olen kaheksakümne viie aastane...
murca (haarab laualt paberi ja jookseb karjudes korterist välja tänavale nutma)
majaomanik (etteheitvalt trepikotta järele hõigates): Niimoodi ei käituta!


Sest, muidugi. Ükskõik, kui kohutavas suluseisus su elu jaoks olulised asjad (nagu näiteks... khmm... su eluKOHT) iial olema saavad, ükskõik kui rõvedalt isekad ja lollid sind ümbritsevad inimesed on, ükskõik, et sa pead oma lapsega ühel kenal suvepäeval lissalt ilma katuseta olema, ilusti peab ikka käituma. Nagu noor daam.


Türa, ma ütlen.




Millegipärast on asjad nii sätitud, et täiega nutta röökimine ja asjade loopimine ja peksmine ja oma õnnetu olukorra üle halamine ei kipu probleeme üldse lahendama. Mis siis, et mu laps on oma elu jooksul keskmiselt korra aastas pidanud kolima. Mis sellest, et tema põhiline kooli- ja mängukaaslane just samasse majja kolis. Tühja mu suurepärasest plaanist lapse tuba tema sünnipäevaks ära ägedaks remontida. Või sellest, et ma sain just suurepärase seinalambi voodis raamatute lugemiseks. Või üldse kõik need asjad, mille pärast see tobe tükk kinnisvara on mulle kodu. Ma lissalt olen välja tõstetud. Oma kodust. Lissalt.

Natuke juba mõtlen, et äkki peaks ikkagi kodulaenu võtma ja mingi nässaka endale päriseks ostma. Sest veits tobe on oma elu ja turvatunne ja tagala ja pesa toetada pimedale allkirjastatud usaldusele ühe inimese vastu. Poole toredam on kõik need tähtsad asjad toetada paljude suurte keeruliste institutsioonide peale. Siis ei saa mind keegi kodutuks jätta. Peale panga, ülikooli, euro, looduskatastroofide ja muu sellise. Ikka kindlam, kui aastane üürileping (küll ikka pikendatakse, ärge muretsege).


Aga ääküll. Küllalt minust. 


Sul ei ole mõni kena korter üle?

5 comments:

  1. Mattias18:25

    Aga vets ongi liiga kitsas ju

    ReplyDelete
  2. Ah, kui kahju. Tähtvere on tõesti tore koht, lapsena elasin ka seal. Üürile andja saab aga tõesti lepingu lõpetada ja etteteatamise aeg on lepingus kirjas. Kindlat pole kunagi midagi, v.a. vanaema pärandatud eluase, kui tal puuduvad laenud. :)

    ReplyDelete
  3. Anonymous23:16

    vaata, see on ilus-
    http://www.hydra.ee/kuulutused/308111.html

    ReplyDelete
  4. Yleni ilus, aga üür on umbes 2x minu hinnaklassist väljas.

    ReplyDelete
  5. Jälgin murelikult, kas ilmneb edu, agatundub, et pole midagi öelda =(

    ReplyDelete