Tuesday, August 28, 2012

My one dream, my only master

Vaatab mind niimoodi

Mis vahepeal teemaks on olnud.

Näiteks ühe naisega me vaidlesime, kas on vaja tingimata ilus välja näha. Sest ta ikka arvas, et täiega on. Mitte et ta ise väga jubedalt ilus oleks olnud. Vana ka juba muidugi, mis seal enam. Aga et peab ilus välja nägema. Sest tegelt keegi ei taha sind selle pärast, milliseid asju sa mõtled või kuidas sa kõneled või mida sa oskad või tead või teed või tunned. Kui ikka kena pepp küljes ei ole ja ennast kartulikotti ka mässinud, ei hakka ükski, mitte ükski inimene sinuga kunagi isegi rääkima. Ja nii polegi vahet, kui äge sa sisemiselt olla võid, ennast mitte ilusates pakendites esitlevatest inimestest hoitakse lissalt eemale. Ja et isegi, kui sa seda endale ei taha tunnistada, tegelikkus on, et ükski mees ei ole mitte mitte kunagi sind tahtnud millegi muu pärast kui ainult su välimus. Sest muu on ebaoluline ja teisejärguline.

Kas sa teadsid, et nendel püsiripsmetel (sest osutub, et need ripsmed, mis sul iseenesest on, ei olegi 'püsi-', püsiripsmete saamiseks tuleb lasta need paigaldada) on kaarduvuskategooriad?
Vastav xkcd siia vahele.

Siis üks teine päev oli nii, et neiu naabrinaine ühest korterist selles majas, kus ma nüüd elan, tuli mulle ütlema, et pesu ei tohi õuel kuivatada. Osutub, et need surnuaiataimed ja tolmunud paljas muld ja lõhkised telliskivid kanalisatsioonikaevuluukide vahel ongi selle maja ainus rohelus ja grillimiskoht õues meeldiva aja veetmise koht. Ja kuivav pesu on ikka rõve vaadata küll.
Eelmises kohas, kus ma elasin, käidi ka hoiatamas, et kui ikka naabermaja inimesed kaebama hakkavad, siis tuleb see pesukuivatamise koht sealt nende vaateväljast (tagahoovist õunapuude alt) ära koristada.
Taevas hoidku - kuivav pesu on nüüd see kõrgemal tasemel vulgaarne sündsusetu rõvedus, mida tuleb inimeste silmade eest hoida.

Inimesed on kohati nii kergesti riivatavad, et vahel ma mõtlen, milleks üldse vaevuda.


Üks üleromantiline patoloogilise teemast kaldumisega koolitaja rääkis, et laulva rahvapärimusega piirkonnas tehtud kudumitele on laulud sisse kootud. Ja koolitusel kootud mütsisse on koolitusel kõneldud mõtteterad sisse kootud. Sis ma kohe mõtsin, et huvitav, kas feispuki sirvimine saab koolitusele sisse punutud või saavad koolituse tarkuseterad sirvimisele vahele põimitud. Et kas mul on siis pärast koolitushõnguline sirvitus. Või hoopis sirvimise järele lõhnav koolitus.
Jep. Nii põnevaid asju mõtlengi.


Midagi sädelevat ja helendavad niriseb niimoodi pikkamööda

Näiteks kui maasikaid piimaga blenderis teha, võib vabalt natuke mandleid šokolaadis sisse visata. Mandlid lähevad puru ja šoks sulab är. Piim tuleb selline tumedam roosa.
Üldsegi ei tohiks karta (värskete) marjade ja kakao kombot. Sobivad kokku küll.

 Mul on näiteks üks siuke vend, et kui ma tema girlfriendi ei laigi, sis ta nad mulle külla ei tule. Niiet mul põmst polegi nagu valida, eksole. Peab meeldima. Niiet ma päriselt ei teagi, kas ma teda muidu laigiks või kuda. Aganoh, valikute langetamine ongi mingi suur tülikas töö. Teinekord on hea, kui osa kohustusi on õlult tõstet.


Nahkriired

Seoses juustudega ja ärahellitatud ninatarkade tatikatega ja muu sellisega tahaksin siinkohal ära tuua loetelu põhjustest, miks minu algklassides käival lapsel ei ole puutetundliku ekraaniga nuti-neti-telefoni.
  1. Minu laps on hajameelne. Ma ei tea, võibolla kõik lapsed on. Võibolla ma olen teda halvasti/valesti kasvatanud. Võibolla ta on üks nendest müstilistest 'kunstiinimestest,' kellele aeg ja asjad mõjuvad kuidagi teist moodi kui normaalsetele inimestele. Igal juhul on tal just vajalikud asjad just vajalikul hetkel (ja muidu ka) üleni kadunud. Rahakott, telefon, võtmed, see tähtis legomees, kelle me just saime. Ei tea, kus on. Ei mäleta, kus viimati nägin. Ja päris tobe oleks, kui me peaksime kogu aeg liivakastist ja õuejope taskust ja legode vahelt või kuratteabkust seda neetud ülemakstud smart-fõunit välja kuookima. Odava lihtsa telefoniga poole muretum.
  2. Lapsele ei ole vaja nii paljude funktsioonidega tööriista. Tal ei ole e-mailigi, ma ei luba tal endale feispukki teha, mida kuradit ta teeb telefoniga, mis käib internetti. Minul on kõikvõimas telefon, sest mul on vaja, et see oleks ühtlasi ka arvuti. Lapsel ei ole ju vaja kusagil metsade vahel ja põldude ääres tähtsaid kirju saata või onlain kalendrisse sündmusi üles märkida.
  3. Mäng on lapse töö. Ja ma mõtlen päriselt mäng. Teiste lastega. Mänguasjadega. Omaenda mõtetega. Paberi ja pliiatsiga. Lille ja rohuga. Näpuga ekraani silitamine ei vaja varajasest lapsepõlvest harjutamist ja treenimist ja hommikust õhtuni harrastamist. See tuleb pärast ise ka. Seda pole kusagile üle kanda ega laiendada. Lapsena on terve kari hoopis ägedamaid asju mida teha ja õppida.
  4. Seni on tema põhilised argumendid olnud 'aga teistel on ka' ja 'seal saab ängriböödsi mängida.' Ma tahaks tõesti teada, mis selgrootute ümber sõrme keeratud vanemanatukeste arvates on need piisavad põhjused mingi tobeda riista ostmiseks. Tobe ju.
  5. Me elame (piisavalt suures) linnas linnainimeste moodi. Me paneme jalgrattaid lukku ja trepikodasid koodi alla ja hoiame raha arvel ja käekotte kaenla all. Sest inimesi on palju ja karistamatus on suur ja kõik inimesed ei ole ühte moodi aru saanud omandist. Ja võib-olla ei peakski. Võib-olla on see kummaline, aga mina tõesti ei taha oma last teda kalleid vidinaid täis riputades kurjategijate märklauaks teha. Isegi kui nendeks on 'suured' 12-aastased poisid mänguväljakul. Tundub kuidagi julm minuarvates. Ja kui mitte julm, siis üleni naiivne.
Ja tegelt on see neetult hea telefon, mis tal on. Aku peab terve nädala ja polüfoonilised helinad ja värviline ekraan ja täpitähtedega sõnumeid saab saata.
(vahel on nii vahva vaadata, mis nägu ta teeb, kui ma räägin, et mul polnud lapsena ühtegi lego ja alguses polnud internetti ka. üldse. ja mänguväljakul ma ka ei mänginud.)


Ääküll, mul tegelt asju ka teha täna. Teadküll ju.

4 comments:

  1. Su arusaamised asjadest rõõmustavad jälle mu südant.
    Käisin eile pesupoes ja minu üllatuseks olid riiulid lookas seest täis rinnahoidjatest! Ma ei saa aru, mis siin maailmas toimub, miks peaks endale võltstissid ette riputama! Kas selleks, et keegi sinuga räägiks?

    ReplyDelete
  2. Minu meelest on "huvitav" olulisem kui "ilus". St mind ei huvita, kas teisel inimesel läheb arm üle näo ja kas ta näeb välja "seksikas", aga selleks, et ma temaga rääkima hakkaksin, pean ma teda esmalt märkama.

    Lisaks on olemas mõned inimesed, kes on nii effing targad ja huvitavad, et sa märkad neid nagunii, kuigi nad kannavadki iga päev halli värvi igavaid riideid. Aga neid on vähe ja nad on oma väärtusest teadlikud ja on ammu aru saanud, et nad võiksid ka budistlikku hõlsti kanda ja keegi ei möliseks ja kaaslastepuudust ei oleks.

    ReplyDelete
  3. Pesukuivatamise teema üllatas. Ma arvasin siiani, et mu vanemad on ilmaasjata paranoilised, et ei julge oma suht väikese kortermaja aianatukesele pesukuivatamist sisse seada - et äkki naabritele ei meeldi.

    A ma arvan, et kui soovitasin naabrite käest kõigepealt küsida, selle asemel et igaks juhuks kohe ainult tubase kuivatamise peale jääda, siis oli see ikkagi hea soovitus.

    ReplyDelete
  4. kui ma noor olin siis arvasin, et mu välimusel ja ka sisemusel suured puudujäägid ja otsustasin neid puudujääke hästi ilusa ja detailideni viimistletud välimusega kompenseerida, nüüd mäletatakse mind ikka, sest ma alati olin riides nagu eelmisest sajandist või muinasjutust
    mul on mitu inimest tänaval juurde tulnud, just välimuse pärast, et neile meeldib mu riietus ja nad tahavad mind endale sõbraks ;)
    hiljuti just vaidlesime sõbrannaga, et mina ei kõnniks rasvad teksadest rippumas ja tema ei paneks mu mõisaproua kleite jälle selga ;)
    eks igaüks tea mis talle olulisem
    aga kui mina oleks noor ilus poiss, aga viisi ei pea ja mu eneseupitus ikka saadaks mind staari valimistele, ma paneks oma üleni nunnu sametülikonna selga , mitte ei läheks venna vanade kaltsudega, see oleks juba žüriile kena vaadata ja ei solvaks neid , et ise nadi ja välimus ka nadi

    ReplyDelete