Sündmustest ja Juhtumistest.
Mul on kolitud. Ei, lahti pakitud veel ei ole, kelleks sa mind õige pead. Aga jamh. Pesapaik on olemas. Sellega on nüüd korras.
Olen koolitusel. Nüüd on lõpuks aega blogida, höh-höh. Ni halb.
Täpselt ei oskagi öelda, kas mul on lissalt paha tuju või nii ongi, et täiskasvanud (eriti minust veits vanemad) inimesed on enamasti nõmedad. Kuidagi... see konservatiivsus ja ühepalgelisus ja hirm võõra ees ja kentsakas kammitsetud huumorimeel ja mingi... Miks nad kunagi midagi huvitavat või uut ei ütle? Miks neil ainult umbes 3 erinevat emotsiooni leidub? Kuidas neil niimoodi igav ei hakka? Või juba see, milliseid asju nad kardavad või millised mured neil saavad olla.
Aga heakyll, paistab, et sellest asjast ei tule postitust ega midagi. V66ra arvut ka ja. Ma p2rast j2lle.
Vaata, siuke puu kasvab Veeriku Selveri l2hedal:
Tuletab mulle meelde, et ma olen veel yhe lubatud postituse v6lgu (tervitustega Taunole).
Comments
Post a Comment