Cause you're a criminal as long as you're mine

Kui lõunat tööle kaasa ei võta, peab päeva jooksul korraks ära käima. See tähendab häda ja viletsust tervesse päeva, sest siis peab otsustama, kuhu ja kellega ja millal minna. Hommikust peale see hõljub niimoodi ähvardavalt pea kohal. Varsti on lõuna. Mida saab enne lõunat ära teha ja mida ei saa. Ja osa asju koguni peaks ja osa asju on peaagu võimatud pärast lõunat. Kui ma ei lase sel hõljuda, on kõigil vähegi lõunaväärsetel inimestel lõuna selleks ajaks söödud, kui minu kõht lõpuks ärkab. Ja üksildased lõunad on harva piisavalt üksildased, et seda päriselt üksisöömise rahulolu võimaldada.
Samas, kui lõuna on kaasas ja eriti kui see on niisugune hajutatud lõuna, mis koosneb erinevatest näksipausidest, on kogu aeg tahtmine külmkapi kallale minna. Nagu kodus töötamine.
Aga mai saanud päris korralikku tugevat lõunat kaasa võtta, sest seda oli umbes ainult pooleteise inimese jagu ja mul on jätkuvalt vahelduva eluga üks kuni kolm poega. Need tahvad ka süüa ja kartulipudru mikrouuni suskamine peaks neil selge olema.

Nii. Ja nüüd kui kõik igavast ärahellitatud plikade enesehalast kiiresti tüdinevad inimesed on ära läinud, võime rahulikult pöörduda niisuguste teemade juurde nagu...õu õu ma tean, ma panen pildi.

Ma tegelt üldiselt pilte endast siin ei esitle, aga see praegu ei loe, sest see pole praegu üldse minu nägu. On hoopis kõikide nurgeliste punapäiste oma kolmekümnendates androgüünsete eks-(mees)modellide nägu.
Minuarust üleni kõrk ja uhke.
Üks teine ütles, et see on mu solvunud nägu.
Same-same.



Ma panen siia ühe jupi ühest raamatust, mis ma ka praegu loen.
Nicole naeratas naeratust, kuhu oli püütud koguda kõik see, mida ta sisimas tundis. Ta naeratas Dickile, ainuüksi Dickile, tõotades talle iseennast väga vähele eest, olgu hetkelise vastutustunde eest, olgu pelga kinnituse eest, et südames on sama tukse. Pajupõõsastest, pimedusest, mis neid ümbritses, immitses tüdrukusse lembuse sulnist suira.
Siis ta tõusis, jalg jäi grammofonikasti taha kinni, ta pidi kukkuma ja vajus tuge otsides hetkeks peaga mehe ümara õla ning põse vahelisse tühimikku. Ent juba astus ta sammu tagasi.
"Mul on veel üks plaate. Olete 'Hüvasti, Lettyt' varem kuulnud? Arvatavasti küll."
"Taeva päralt, saage ometi aru - ma ei ole varem midagi kuulnud."
Ega näinud, ega haistnud, ega maitsnud oleks ta lisada võinud.
F. Scott Fitzgerald - Sume on öö


Üks mees ütles üks päev oma kõige veendunuma ja vastuvaidlemist välistava tooniga, et õpetada tulebki nii, et kõiki asju ei ütle otse välja.
Ma siin mõtsin.
Sest ühelt poolt tundub mõistlik. Ega õpilased titad ei ole (kui sa just põhikoolis kutsekoolis lastesõimes ei tööta, eksole) ja nad oskavad tükkidest kokku panna küll. Pealegi vajab nende üldistusvõime treenimist ja analüüs ja süntees ja loome. Siuke nagu pedagoogiline võte, mis võimaldab õppijal ise konstrueerida oma globaalse ettekujutuse ainest ja lugeda ridade vahelt ja osaleda aktiivse kaasahaarava paeluva mõttetegevusega oma enda teadmiste konstrueerimisel. Ja muu haridusteadlhullude poeetiliselt kõlav lööv newage bullshit, mis siin öelda tuleb.
Aga teiselt poolt - päris loll ikka ka. Kui sa tahad, et ta midagi teaks, siis üks suht sageli järeleproovitud võte selle edasiandmiseks on see välja öelda. Nii nagu see on. Muidugi see ei kindlusta midagi, aga justkui mingis lihtsas maainimese mõttes teeb veits rohkem loogikat. Meigib rohkem senssi. Eriti, kui see asi, mida on vaja edasi anda, on mingi algoritm või mingi fakt või mingi reegel või norm või mehhanism või süsteem või hierarhia. Päris reaalsed näpuga surgitavad asjad nagu. Ma saan aru, et kui sa oled kirjanik ja juba varajasest lapsepõlvest on su aju kuklas mingi sügelev sädelus hõõrunud ja sa pead pead tingimata pead seda välja endast andma, aga see on metsik ja pöörane ja see ei allu sõnastusele. Ja siis sa toodad raamatu raamatu järel püüdes kogu aeg seda ühte suurt asja edasi anda ja ära öelda. Või kui sa oled luuletaja ja su publik suurt ei vaimustu selle peale, kui sa ütled, et sul mingi eide peale kõvaks läheb ja siis sa pead luuletama ja keerutama ja laulma selle erilise kordumatu inimeseks olemise kogemuse üle ja taevas hoidkui kui ilus.
Aga samas jällegi see on ikka sitaks mõnus tunne, kui keegi annab sulle kaks vihjet ja jääb äraootaval ilmel järsku vait ja siis sa oled äkitselt üleni: Aaaaah! Muidugi! Nüüd ma näen!
Aga samas ma vahel ikka kohtan inimesi, kellele ütled sada korda, et kahvlid on ülemises sahtlis ja siis ühel hetkel on ta üleni: Aaaaah! Ma olen leidnud! Kahvlid! Ülemises sahtlis! Kiidetud olgu jumalad, ma olen avastanud kahvlite tegeliku asukoha! Ja siis ma olen üleni: khm. Ja see etteheitev meeminägu.
Sesmõttes, et otse labaselt väljaöeldud asjadel on ka mõningane hilinemine kohalejõudmisel ja võib vabalt ahhaasid tekitada. Kui see 'ahhaa' just peaks millegipärast oluline olema.
Üleüldse on õppe- ja kasvatustöö üks kuradi keeruline äge asi.


Tead, mis inimesed mind närvi ajavad? Need mingi kinnisideega inimesed, kes arvavad, et nende idee ongi kogu maailma kõikide probleemide ainus mõeldav lahendus. Tead, miks nad mulle pinda käivad? Sest nad on igas seltskonnas need kurdid pimedad mölapidamatud.
Noh, võtame näiteks... olgu meil inimene, kes näiteks arvab, et mängu kaudu saab kõike õpetada ja peakski. Mis ta siis teeb? Ta lahendab esiteks kõik su õppetööga seotud probleemid, aga seejärel kõik muu ka. Aine jäi omandamata - oleks pidanud õpetama läbi mängu. Sul on dilemma, kas esitada materjali eksplitsiiitselt või vihjama läbi lillede - pohhui su valikud, hoopis mängu kaudu peaksid. Õpilased ei tööta tunnis kaasa - liiga vähe mänge. Töötajad su firmas on madalalt motiveeritud - peaksid ühe motiveeriva mängu organiseerima. Mees petab - suhtelauamängud paaridele. Laps ei taha tuba koristada - teeme sellest mängu. Ülikoolis on suur väljalangevus - tuleks rohkem mängudega õpetada.  Maanteeliiklus imeb - liikluskoolides peaks olema rohkem mängulist õpet.
Või ükskõik mis kinnisidee sellel inimesel on. Raha. Arvutid. Transrasvad. Muusika. Keskerakond. Ufod. Õpetajakoolitus. Nutitelefonid. Kõik, ma ütlen, kõik on äkitselt nende ideega seostatav ja selle abil kergesti lahendatav.
Ja vähe sellest, et nad ühe ideega kõike lahendada püüavad. Nad on ka kurdid teiste inimeste kõnele ja võivad täiesti valimatult suvalise lause peale jumala tõsiselt öelda: "Jah, just, sellest räägin ka mina, sest blabla minu kinnisidee ja blabla mu äraleierdatud klišee-metafoorid." Em... tegelikult ei... ma ei rääkinud sellest, ma ütsin lissalt, et kohv on otsas.
See ei ole enam see, et sul on haamer käes ja sa käid ringi naelu otsides. See on see, et sul on haamer käes ja sa kopsid sellega valimatult.

Ja kuna tambleris keegi mu üleni ilusat pilti ppole laikind, panen selle siia ka.
Need on ronitaimed ühe mõisa trepi peal ja nii ilus mu meelest.


 Ma üleni tahtsin kooliaastale eelneval viimasel nädalavahetusel linnas tuututamas käia, aga siis kuidagi jäin reedel töölt tulles kogemata magama. Ja täna lähen ööseks hoopis maale. Nagu mingid vanurid, eksole. Mul on nüüd selline väikekodanlik magamistuba ka - ühesugused öölambid ja öökapikesed mõlemale magajale. Ja naaberkorteri homode muusika on liiga valjusti ja peaks ikka pühapäeval metsa seenele ka jõudma. Ja kui ma ütlen 'metsa seenele,' siis ma mõtlen nagu riisikaid ja puravikke, mitte seda, mida sa mõtlesid.

 Ma üleni tahtsin ühte (enese)iroonilist loetelu teha põjustest, miks ma tegelt ei ole hipster, aga siis kuidagi voolas huumor sellest välja ja ma pean enne kolme jõudma kunstipoodi ka, sest kool hakkab ja Knopka laos oli suurtes  pudelites ainult musta ja sinist guašši. "Aga mis värve teil siis vaja oleks?"

Comments

  1. "Ma tundsin üht meest, kes teadis kõike.

    Ainult ühte asja ta ei teadnud.

    Ma rääkisin talle siis selle ühe asja ka ära. Nüüd ta teab kõike."
    Vist oli Panso tsitaat. Tuli kinnisideega inimeste puhul meelde.

    ReplyDelete

Post a Comment