Tead, kuidas teinekord mõned lihtsameelsed vesiste silmadega inimesed hakkavad rääkima, et lapsed on nii toredad ilusad head, sest nemad veel oskavad üllatuda ja maailma üle imestada. Mina ütlen, et need inimesed pole ilmselt viimasel ajal lapsi lähedalt näinud. Sest nii palju kui mina olen näinud, lapsed imestavad ikka ebatervislikult vähe. Ma oleks üleni imestunud ja šokeeritud ja üllatunud, kui mu voodipesu aegajalt vahetuks iseenesest. Kui ma jätan taldriku köögilauale ja järgmine kord kööki sattudes on see laualt kadunud, ma oleksin täiesti endast väljas. Kuhu see kadus? Kas nii hakkavad ka teised asjad kaduma? Mis siin ometi toimub?? Ma küll üllatuks, kui külmkapp end ise täidaks ja jalanõud ise ritta läheks ja puhas pesu iseenesest kappi ilmuks. What sorcery is this?
Aga lapsed on jumalast rahulikud selliste asjade suhtes. Ei tee teist nägugi.
Või see, kui rahulikult võib laps ühes kohas magama jääda ja teises ärgata. Minuga midagi sellist juhtuks, ma kükitaks pärast päev otsa pimedas toanurgas ennast pulsi rütmis kiigutades ja oma vaimse tervise pärast kartes (liiga hilja).
Kas ma tahan teada, mis sel ööl veel juhtus või on parem see uks lihtsalt suletuna hoida?
 |
| pih pih pihlakad |
Aga mõtle tiiger. Selline paks rahulik loom, eksole. Peesitab. Haigutab. Tuiab niisama ringi. Magab teiste tiigrite kaisus. Vihast või äkilist tiigrit nagu ei kujutagi eriti ette. Nad on kuidagi parajad uimerdised enamasti. Nagu kassidki, aga väiksema nunnuefektiga.
Aga samas jällegi, kui minu kodus elaks päris ehtne tiiger, ma ikka kardaks teda natuke. Isegi, kui ma pole teda kunagi vihase või äkilisena näinud. Sesmõttes, et näiteks lehma ei kardaks. Ja elevanti ka mitte eriti. Aga tiigrit küll.
Tead seda, kuidas sa mõnda üleni kena inimest millegipärast üldse ei tahaks vihastada?
Tead seda, kuidas sa mõnikord narrid kodukassi ja pärast on randmed ja käeseljad kõik veriseks kistud?
Ma olen juba nii vana ja pean end nii jubedalt põnevaks ja keeruliseks, et iga kord, kui ma pean end paari lausega tutvustama, kukub see välja nagu natuke valetamisena. Mingi pinnapealse vabalt fikseeritud mulje jätmisena.
Lastekunstikooli avaldusel on isa andmed kohustuslik väli.
Kui sul on piimamees ehk talunik, kelle käest sa regulaarselt maapiima ostad (tänavanurgal või turul või toob ta seda sulle koju), siis on, eksole, täiesti mõeldav, et ta teinekord müüb muidki talusaadusi. Lehmad tal ju on. Näiteks vahel toob vorsti. Misasi see siin külmkapis on? - See on piimamehe vorst.
Mul on külmkapis piimamehe munad.
Kevad tuli ka.
Hea. Piimamehe munad on head. Ja see, et lapsed ei üllatu eriti millestki, on ka hea... :)
ReplyDeleteLaps põhimõtteliselt ju õpib, eks ole. Kuidas elada. Ja mis see elu üldse on. Ja mis see maailm üldse on, kuhu ta on sattunud elama. Absoluutselt kõik, mida ta tunnetab, on uus. Miks ta peaks selle üle kuidagi üllatunud olema või imestama.
Üllatuse moment saab tekkida ju tõesti alles siis, kui sa oled hakanud millegagi harjuma, oled hakanud midagi uskuma, lootma, arvama, ootama.