mul pole ammu olnud sinu juurde asja

Ühe ammuse suve Kesk tänav

Mis on kõige tavalisem asi, mis me veganitega seoses peaksime mõtlema ja kõnelema. Ja tegelikult mõtlemegi ja kõnelemegi. See, et see otsus on nende enda valik ja nad võivad oma valikutega teha, mida tahavad ja see kõik on kena, kuni nad seda teistele peale ei suru. Onju. Nii tehakse. Sama asja tehakse religiooniga ja sama moodi saab arutleda abordi ja monogaamia ja homoseksuaalsuse ja igasuguste asjade üle. Kuigi vegan olemine on kuidagi nagu eriti süütu selles loetelus, mulle tundub. Ajab vähemaid inimesi närvi.
Aga tead mis? Mulle natuke tundub, et kui see on üks konkreetne vegan ise, kes ütleb mõnele tavadieediga inimesele, et vegan olemine on tema enda valik ja ta ei suru oma valikuid kellelegi peale ja tal on ükskõik, mida teised söövad või teevad oma keha ja maailmaga, tema teeb seda, mis talle õige tundub. Vot see tundub mulle natuke väär(astunud).
Sest kui sa oled loobunud liha söömisest, sest sa arvad, et loomade kasvatamine on meie planeedi hukk. Kui sa arvad, et loomade söömata jätmine ja nende saaduste mittekasutamine on meelepärane planeedile ja universumile ja võibolla mõnele jumalatestki. Ja usud, et igaüks meist saab selle hea eesmärgi nimel oma panuse anda. Kuidas, ma küsin, kuidas kuradi moodi sa saad selle juures rahuliku näoga lasta kellelgi liha süüa?
Mina näiteks arvan, et prügi ei tohiks maha visata. Peaks panema prügi jaoks mõeldud kohta. Kui võimalik, sorteerida. Eriti tugevalt arvan ma seda linnavälistes piirkondades nagu rannad ja metsad ja nii. Mu arust on rannas ja metsas vedelev klaas ja plastik meie planeedi hukk. Ja meil kõigil on oma vastutus ja panus selles. Tundub lissalt nii. Ja ma arvan, et võimalikult vähese prügi tekitamine ja tekkinu hoolikalt kokku korjamine ja võimalusel taaskasutamine on meelepärane planeedile ja universumile ja võibolla mõnele jumalalegi. Ja ma ei hakkaks kunagi, mitte kunagi kellelegi ütlema, et sina tee, kuidas sina heaks arvad, mina igatahes panen oma vorstipaki prügikasti ja viin taara ära. Aga sa võid oma prügi ja kõntsa siia piknikuplatsile jätta, see on sinu valik. Ma ei saa nii. Ma astun vahele. Käsen teistel minu ümber ka praht kokku korjata ja kui nad ei korja, teen seda nende eest. Sest see on see, mida ma usun õige olevat.
Mis muidugi veganite peale üle kandes peaks tähendama, et ta hoiab kohvikus istudes mu käest veits ebamugavalt kõvasti kinni ja pisarsilmil mulle otsa vaadates palub ja nõuab, et ma ei telliks liha, sest see on halb ja vale ja meie planeedi hukk. Ja seisab Selveris munariiuli ees ja karjatab valulikult iga kord, kui keegi oma käe muna järele sirutab.
Või siis - sa oled vegan, sest sa püsid niimoodi modellisuuruses ja sulle meeldib see ekstra tähelepanu ja imetlusväärne mulje tugevast sisemisest distsipliinist. Siis on muidugi teine lugu. Aga siis ei ole vaja ka rääkida universaalselt õigetest tarkadest valikutest ja igaühe panusest ühes lauses tehke-teie-mis-teie-tahate jutuga.
Ma lissalt korra mõtsin.

(i'm going to hell for this.

Sest seal on üks valges riietuses baleriin ääre peal.

Vaata, ma vahel räägin, et mul on nüüd kolm last. Põhiliselt selle pärast, et minu kodus on mõned asjad kujunenud samaks, mis minu lapsepõlvekodus olid. Üks on külaliste kohta. Muarust on sõpradega mängimine ja koos olemine hiigla tore ja tähtis osa laps olemisest. Selle pärast võivad lapse sõbrad külla tulla ja niikauaks jääda, kui tahavad. Siis neid söödetakse ja riietatakse ja kui aega jääb, siis hoitakse silm ka peal nagu oma lastelgi. Tundub mõistlik. Eriti tore, kui selliseid peresid on piirkonnas mitu. Siis on mitu last korraga ainult ühes kohas koos ja mitu kodu korraga lastest vaiksed ja vabad ja laste sotsiaalne võimekus ja linnas orienteerumine ja võõra söögilaua taga enda ülal pidamine areneb mühinal.
Asi, mida minu lapsepõlvekodus kunagi ei juhtunud, on sõprade saabumisel äkiline üleminek paljulapselisusse. Sest meil oli niigi palju lapsi. Osutub, et paljulapselises peres peab natu rohkem reegleid ja organiseeritust olema, sest kolme mängiva hullava askeldava poja tagant koristamine on oluliselt töömahukam, kui ühe arvuti taga istuva poja järelt koristamine. Eriti, kui ise kogu aeg juures ei saa vahtida ja kõik päeva jooksul loodu ja hävitatu tervitab õhtul töölt koju saabujaid.
Nüüd ma siis nuputangi. Sest reeglitega on nagu paljude teiste asjadega (nagu lapsed ja napsud ja magistrikraadid) - neid peab olema täpselt nii palju ja kohe kindlasti-kindlasti mitte ühtegi rohkem, kui hädapärast tarvis on. Iga reegel (ja laps ja naps ja magistrikraad) ilma milleta on võimalik toime tulla, tuleks ära jätta. Üle-reegeldamine (reguleerimine) on kurjast ja tekitab ainult segadust ja veel reegleid (ja lapsi ja napse ja kraade). 
Mis loomulikult imeb. Aga nagu... selles halvas mõttes.

See, kes aitab kaasa küpsemisele, on küpsustaja. Või siis küpsetaja. Või mõnel juhul küpseti, kuigi see on pigem keskkonna, mitte tegija kohta. Küpsemise tulemusena valmivad küpsed (mitte III välde, mingi madalam), küpsetised või küpsised. Mõned inimesed ja asjad küpsuvad - nende poolne aktiivsus; või küpsetuvad - keskkonna paratamatu mõju. Mõned samas jäävad alati pigem nätskeks ja kleepuvaks ja kipuvad laiali valguma.

See, kellel ei ole feispuki kontot, saab kõikidele üritustele a) mitte kutsutud; b) isiklikult kutsutud. Olenevalt laheduse/vajalikkuse/sotsiaalse aktiivsuse astmest. Seejuures on oma feispuki kinnipanek või demonstratiivselt harva kasutamine nagu diagnostiline tööriist oma laheduse või misiganes omaduse kindlakstegemiseks.Veits hirmus ka.


aleksandri





Jeesusmaria, mulle tundub, et ma pean praegu läbi rahe ja vihma ja kõige selle poodi kõndima. Külmkapp on ääreni täis, midagi süüa ei ole ja mul on õunapiruka isu.
Kirjutasin praegu isu asemel ilu. Õunapiruka ilu. Sesmõttes, et see on mul ka, jah. 

Siia vaata ka. Siin on võõrkeelseid õunaretsepte.

Tead, kuidas ma sain aru, et ma pean ilusad riided selga panema ja õhtu saabudes linna inimeste hulka minema? Mul on suhtlemisvaegus. Ma hakkasin antikvariaadis ühele täiesti võõrale tüdrukule üleni ülevoolava vaimustusega lasteraamatuid soovitama nagu mingi võõrastega liiga palju rääkiv veider-naine. 
Mina: See raamat on üleni vapustav bla bla ja need tegelased ja dialoogid ja bla bla
Võõras tüdruk: Mida sa õpid?
Mina: Matemaatikat, aga see pole oluline. Ahh! Muumitroll! Kas sa Muumitrolli oled lugenud?
Sest isegi kui töö on inimestega suhtlemine, saab tekkida suhtlemisvaegus. Sest tööga seoses suhtlemine, ükskõik kui tore töö see on ja ükskõik kui toredaid inimesi see toob, pole pooltki nii tore, kui vabalt ringi kõndivate inimestega suhtlemine. Umbes nagu see, kas näha oravat loomaaias või oravat metsas. Olla deidil prostituudiga või päriselt metsikuna ringi jooksva tüdrukuga. Võtta õun laua pealt kausist või õue pealt puu otsast.

Sest kui keegi küsib piisavalt teemaväliselt, mida sa õpid, tuleb öelda üks hästi lühike vastus. Ma olen vahel täiesti meeleheitel, kui palju võtab aega see seletamine. Ei, mina enam ei õpi. Mul on juba õpitud. Ma juba töötan. Aga tookord, kui ma õppisin, ma õppisin matemaatikat ja õpetajaks. Ei, ma ei tee nalja. Ei, ma ei ole enesetapjalik või loll. Jah, ma tean, et sa vihkad matemaatikat, me kõik vihkame. Ei, ma ei tööta üldhardiskoolis. Kas me võiksime nüüd oma jutuajamist jätkata?!?
Tuleks ka vältida väga palju küsimusi ja segadust tekitavaid asju. Võõral inimesel on pohhui, et sinu eriala täpne nimi on näiteks finants- ja kindlustusmatemaatika või toodete ja teenuste disain või tööstus- ja tsiviilehitus spetsialiseerumisega ehitusmajandusele ja juhtimisele. Vali üks piisavalt ligikaudne üldine kõigile inimestele arusaadav eriala nimetus ja sellest täiesti piisab eelarvamuste saavutamiseks ja sinu mingisse kategooriasse liigitamiseks. Mis tegelikult ju ongi see põhjus, miks küsiti.


Tegin ühe tööotsa jaoks neid tavalisi pilte Tartust. Aga see mulle päris isegi meeldib, kuigi ei läinud vist käikugi.
Kole maja ütleb: soon (varsti - ingl k).

Paneb rinnahoidja külge. Vaatab ennast peeglist. Vaatab ennast peeglist külje pealt. "Aga kui see porolon siin kõik oleks rasv, siis see oleks ju raske. Kuidas ma niimoodi kõndida saaksin?"

Mulle meeldivad doonoritassid, sest nende eest on verega makstud.

Comments

  1. Mind mingil hetkel huvitas kaks küsimust seoses taimetoitlusega. Et kas ja miks taimetoitlane oma kassile/koerale liha annab ja kas ja miks ta annab liha oma lapsele. Siis küsisin. Taimetoitlased ütlesid, et "ofkoors ma annan kassile/koerale liha, sest nad on loomad ja neil on seda vaja. Ja ofkoors mu laps valib ise, mida süüa, ma teen kodus ilma lihata, aga kui nad tahavad liha, siis ma ei keela". Minumeelest on normaalne vanem huvitatud, et laps jagaks tema väärtusi ja tõekspidamisi ja siis järsku see oma valiku jutt.

    ReplyDelete
  2. Anonymous17:10

    samas jälle kuis a jätad selle tellimata ja tarbimata selle liha siis ikka on see raiskamine ja planeedi hukkamine sest see liha on seal juba valmis kasvatatud hukatud ja küpsetatud ja sa tekitad oma mitte söömisega prahti juurde
    ma püüdis roheline olla ja vana kotiga poes käia ja toitu paluda pakkida paberisse
    ma saavutasin selle, et müüjad ei teenindanud mind, nad marssisid leti tagant ära kui mind nägid
    nad ei osanud paberisse pakkida
    nad topivad mulle ikka ja jälle toitu kiledesse seovad kõvu sõlmi peale, et ma seda kotti enam teistkorda kasutada ei saaks, sest neid on niimoodi õpetatud
    ma lähen koju sööma ja kõige pealt ma täidan oma prügikasti mitmesuguste pakenditega ;(

    ReplyDelete
  3. See taimetoitluse teema ei päde eriti. Sest ei ole ju nii, et kõik need, kes taimset toitu eelistavad, oleksid kohe nagu mingis mõttes teistele inimestele kuidagi vastanduvad või mingi oma asja peal kohe väljas. Kindlasti mitte.

    Oli ka mul mingi periood, miski aasta või nii, kus mulle meeldis vaid taimseid toitusid süüa. Liha lihtsalt ei huvitanud. Polnud vajadust. Aga sellega ei kaasnenud mingit tahtmist teistele sedasama õpetada või peale sundida.

    Või siis näiteks hindud. Miljard inimest. Tuhandeid aastaid taimetoitlased. Ja pole neil häda endil ning pole neil vaja ka teisi kuidagi halvustada või millekski sundida.

    ReplyDelete

Post a Comment