celebrate your inner 'goth'

Miks sa muigad, kui ma luigel istet võtan, karussellimees?

Ei tohi.

vahel pohlad õitsevad septembris

 Pidavat oma (vaimse) tervise mõttes kasulik olema oma positiivsetest kogemustest kirjutada.

Ükspäev oli mul näiteks hommikul nii, et ma läksin eriti sita tujuga tööle ja põimisin iga tegevuse vahele kaastöötajate mõttes hurjutamist ja endaette pahurdamist ja depressiooni sümptomite guugeldamist. Rääkimata haigutamisest ja silmad pilukil kohmakalt ringi kohmerdamisest ja igale ettejuhtuvale seletamisest, kuidas ma olen nii iiii niii väsinud ja kopp on niii ees ja demonstratiivne 'oh' ja häda ja viletsus muidugi ka.

 Aga siis läksin tundi andma ja tudengid olid hästi toredad, esitasid küsimusi ja arutlesid ja tegid kaasa ja punnisid mõistlikul hulgal vastu ja olid üldse nii ilusad ja head, et mul oli pärast üleni tore olla. Ei tahtnudki töölt tulles otse magama kukkuda ja söögiisu ilmus eiteakust välja ja elu oli kohe päris ilus. Täiesti võimalik, et mina olengi see inimene, kellel on parim töö maailmas.

 Jätame praegu selle päeva mainimata, kus kõik inimesed, keda ma kontoris kohtasin, leidsid midagi, mida mulle ette heita ja sellest poleks sugugi midagi, kui ma endana tööl ei käiks, aga käin ju.

raba(v) vaibamuster

 Kõige sagedasem vale, mida ma endale ütlen: mul jääb see meelde.

Täiesti kohutav, milliseid asju ma olen endale ette kujutanud, et ma meelde suudan jätta. Rääkimata kõigist nendest kordadest, kus mul päriselt on olnud võimalik seda üles kirjutada ja ma otsustan, et pole tarvis, see ei lähe mul niipea meelest ära.

 Ma poleks ise kunagi selle peale tulnud, et e-maile printida, kui osa inimesi oma kirjade lõppu ei mainiks, et jätke see kiri printimata.

Vahel ma istun pool tööpäeva ära aegajalt mõtiskledes, et kuidas täna ikka nii vaikne ja rahulik on. Aga siis selgub, et ma olen unustanud Skype'i sisse logida või pärast restarti e-maili programmi uuesti käima panna.

täiesti töötlemata foto männijuurtest maivõi kui hingematvalt ilus

 Mis ma viimasel ajal oma maailmapildi laiendamise mõttes mõtlen, on need noored inimesed, kes ei tee akadeemilist ega tööalast karjääri. Ei ole karjääriinimesed. Mitte et neil ambitsioone või maailmavallutusplaane puudu jääks. Või et nad rumalad või laisad oleksid. Või et nad ei teaks paremini. Või et nad ei areneks ega kasvaks ega liiguks kuhugi üldse. Seda mitte. Nad lihtsalt valivad mingeid teisi teid. Töötavad teeninduses või teevad juhutöid, et mingi raha vahepeal liiguks ja teevad ajavad selle kõrvalt omi asju. Loevad, reisivad, seiklevad, kirjutavad, avastavad, leiutavad, armastavad, ehitavad, kasvatavad, lammutavad, leiavad ja kaotavad. Sesmõttes, et elu. Seejuures (tagasi) kooli minek on umbes viimane mõte, mis neil peast läbi käib. 

 Seletab seal, et tal just lõppes üks eluetapp ära, kolib teise linna/riiki tagasi ja nüüd mõtiskleb, et mida järgmise asjana oma eluga peale hakata. Mina niimoodi ettevaatlikult poetan, et sul ju koolgi lõpetamata ja äkki saad pärast lõpetamist parema töö ja nii (oma raamides ja mustrites ja rütmides kinni, nagu ma olen). Ja ta võtab seda ideed nagu ühte miljonist võimalikult ideest, mida oma noore eluga peale hakata. Mitte nagu ainuõiget, kõige praktilisemat, kõige rohkem väljakutset pakkuvat. Lihtsalt üks idee. Aga tänks pakkumast, eks näeb, mis elu toob.

see on tehtud kõrge kõrge kõikuva roostetava asja tipust
kas on näha, kuidas ma värisen?

 Armastus on valuuta. Me saame sellega tehinguid teha. Seda kaupade ja teenuste vastu vahetada. Kes rohkem armastab, on rohkem väärt. Väärtuslikum. Kes vähem armastab, on sitapea.

 Valuuta on armastus. Sest armastus oli enne. Armastus oli enne ükskõik mida. Ja pärast alles tükkmaad hiljem leiutati igasuguseid tehislikud vahendeid selle tähistamiseks. Asendamiseks. Lihtsustamiseks. Komplitseerimiseks.

helista

Koit ütleb: ma ei taha, et kogu aeg oleks nii, et söögi sees ei ole üldse hakkliha.