diskursuse eesmärk on paradigma nihe


Mulle meenus ükspäev mingi väike artiklike, mida ma kunagi värske veel peaaegu laps-teismelisena lugesin. Ma olen mingitel aegadel üldse palju igasugust kummalist kraami lugenud ja osa sellest on mingil põhjusel nagu naelutatud meeles püsima. Igatahes, see artikkel oli mingis niisuguses tüüpilises naisteajakirjas, kus räägitakse enesekindlusest ja enda iseendana armastamisest ja meestele hea naine olemisest ja oma välimuse oluliselt muutmisest ja meestele meeldimisest ja dieedinippidest. Ma arvan, et see oli koondatud pealkirja alla: kuidas mehega koos elada (nii, et ta ei tahaks sind peksma hakata või noorema naise juurde ära minna). Ja üks asjadest, mida selle artikli arvates peaks tegema, oli mitte koristada ainult sel ajal, kui meest kodus ei ole. Teha osa koristamist ja küürimist ka mehe nähes. Sest mees on loll ja ta muidu ei saa aru, kes koristas. Mõtleb võibolla, et ta ema või koduhaldjad teevad seda kõike. Aga kui näeb, et sa kah vaeva näed, oskab sind ka hinnata.
Muidugi tuli see mulle meelde, kui ma ükspäev üksinda kodus millegipärast põrandat pühkisin.
Siis ma muigasin.
Ja natuke nuputasin, kuidas ma seda asja lapsena lugedes mõtlesin, et täiega mõistlik soovitus ju. Seda kuidas mulle ei tulnud pähegi, et miks kuradi pärast peaksin üldsegi just mina olema see inimene, kes elamises koristamist ja küürimist teeb.

Mh. Minaeitea, miks mul need soorollid viimasel ajal sügelevad nii palju.

tuleb ja läheb


On kaks inimese sorti, mis mulle jubedalt meeldivad. Einoh, tegelt on kindlasti rohkem, aga ma praegu räägin need kaks.
Ühed on niisugused seletamatud kummalised veidrikud, kes sageli teistele inimestele ei meeldi. Eriti just normaalsetele inimestele. Ja see veidrik olemine peab olema midagi niisugust sisemist ja siirast, mitte veider veider olemise pärast, vaid kuidagi iseenesest juhtuv. Kui on teeseldud veidrus või veidruse poos, siis jätab külmaks. Ja mulle alati kõik veidrikud ka ei meeldi. Ainult mõned. Kui nad on huvitavalt veidrad. Mitte mingi ühemõõtmeliselt või ainult pinnapealselt, vaid sügavalt. Ja kui nad on mõnes mõttes ohutult(?) veidrad, et päris päris ära ei flipi. Lihtsalt kummalisi mõtteid ja arusaamu äärest ääreni täis. Täiega naudin selliste seltskonda.
Teine sort on vist kokku võetav kirjeldusega: inimese, kes pole nagu mina. Võib-olla saaks öelda, et nad on mingis mõttes minust rohkem. Rohkem lugenud. Rohkem õppinud. Rohkem näinud, käinud, kirjutanud, mõelnud, aru saanud, ära tundnud, kogenud, teinud... Ja eriti tore, kui nad on seda mingis mõõtmes, milles mina nii äge ei ole, aga võibolla tahaksin. Näiteks ma õudselt sageli tunnen, et ma olen veits lamba kalduvustega - lähen ilma pikemalt aru pidamata massiga kaasa või olen endalegi aru andmata hääästi sõnakuulelik ja kuulekas. Ja ma ei pane tavaliselt tähelegi, et ma seda teen, sest mul ei teki küsimustki ja mulle tundubki grupi idee minu ideena ja üleni loomulik arulage lammas (mää). Siis on hiigla tore ja värskendav ja imetlusväärne, kui minu kõrval on keegi, kes näiteks ütleb kõva häälega välja, et see on ju lollus. Siis ma nagu ärkan. Ja üleni vau - kuidas tema nii vaba sellest on ja kuidas mina nii kinni. Või mingit teist omadust pidi minust rohkemad. Näiteks õiglasemad. Või diplomaatilisemad. Või usinamad oma hulle unistusi teoks tegema. Või julgemad. Või vabamad stereotüüpidest, milles mina kinni olen. Või heama südamega.
(Mai saa parema südamega kirjutada, siis tundub, nagu ma räägiksin sellest siseelundist. Hea süda.)

Inimesed, kes on minust vähemad, on enamasti kaaslasena lissalt tüütud. Ja inimesed, kes on nagu mina, on aeg-ajalt üleni tore, aga ei anna eriti midagi. Aga just neid minust rohkemaid inimesi - neid ma üleni armastan.


Võibolla läheb siia samasse kategooriasse nõustuvate ja vaidlevate inimeste võrdlemine. Et kuulata kahte inimest omavahel nõustumas, on ilgelt igav. Aga vaidlevad inimesed on täiega põnev ja tore ja sisu loov.

---------------------

Muudes teemades on üleüldine õudselt palju ressurssi kulutav pidev sisekaemus ja eneseotsimine ja loodetavasti ka -leidmine ja kõikehaarav hämming iseendaks olemise ja maailma ja asjade
 üle. 
Aga noh, teadküll. See on tegelt alati.
Ja parem olekski.

Teine sügelevate soorollide teemaga (mida väljendit?) on see Overly Attached Girlfriend
Põmst - J. B. tegi ühe laulu ja see oli armas ja imetletud inimeste arvates, kes selliseid asju armastavad. Mõelda, poiss, kes lubab oma hüpoteetilist naispartnerit mitte kunagi minema lasta. Temast kinni hoida. Teda hoida.
Pärast tuli üks pif, kes tegi sellest laulust oma versiooni, rääkides hoopis veits teisest asjast, salmis teised sõnad ja puha. Aga refrääni jättis peaaegu samaks. Oleksin ma su tüdruk, ma ei laseks sind kunagi minema. Aga vot nüüd on see minetanud igasuguse armsuse. Sest see on täiega hirmus, kui naine seda ütleb. Kohe tulevad keldrid ja käerauad ja vangistamine ja Misery ja kõik see meelde. 
Mis on natuke tore erinevus. Selles mõttes, et vahel ikka mõtlen, et mina olen küll selline inimene, kelle jaoks on vastassoost inimesed paarissuhtes võrdsed. Aga tegelt ikka on minu mõtlemismustrites ka mingid vahed sees ja õudselt põnev, kui esimene impulss-mõte mingi järjekordse stereotüübi paljastab.
Naist peab hoidma. Kui naine hakkab ise hoidma, on perse majas.
A seda mai tea, kas vastavateemaline meemindus ka just sellest kõneleb ja naerab või ta niisama, sest veits naljakas iseenesestki. Küsi mõnelt meemiteadlaselt.

Comments

  1. Anonymous13:10

    ma just käisin mingil koolitusel, kus räägiti sootundlikel teemadel
    ja mõtsin, et need naised, kes tänaval nii riides käivad, et arugi ei saa kas on naised või mehed, ongi nii riides protestiks, et neile surutakse peale neid sajandeid kinnistunud soorolle;)
    aga, mis koristamisse puutub, siis minagi olen märganud, et kodutööd hakkavad silma siis, kui nad on tegemata
    et kui sa elad koos mingi sellise isendiga, kel on soorollid kindlalt paigas ja kinnistunud, siis peadki vahepeal hullusti ta silma all koristama , muidu ta arvabki , et asjad iseenesest korras on
    kui mul vahel villand on elamisest meeste ühika laadses elamises ja tahan kodust jalga lasta, ütleb mu poeg , et ära ikka tee seda, et kui tagasi tuled ei mahu sa enam tuppa, seega olen suutnud kasvatada sellise poja, kes näeb ema hoolt ja tööd;)

    ReplyDelete
  2. eem ... näeb ema hoolt ja tööd ... ja edasi? teab, kuidas peab tema enda tulevane naine käituma? või võtab ikka ise ka vahest harja ja lapi kätte?

    ai ma pahurdan vahest valjult ja loobin äikest, kui mingil veidral põhjusel on kõik teistele määratud kodutoimetused (meil on selline nimekiri külmkapiuksel, et kes mida tegema peab, et võrdsus valitseks ja kodu korras) sujuvalt tegemata jäetud. ja et ruumi oleks liikuda ja nõusid, millest süüa, ka mõni kapis oleks, siis võtan kätte ja ... vat ei tee enamasti kõike ise ära, vaid hakkan teismelisi harjaga taga ajama, koristagu aga ise :D enamasti saame mingi diiliga hakkama, umbes et sa too nõud ja pese ära, mina aitan siis kuivatada ja kappi viia.

    aga no mida juttu, et tuleb mehe silma all koristada, siis ta näeb hinnata? teeb pai ja kiidab, tubli naine? häh! mees või asi, ma selle peale ütlen.
    Mari kirjutas ilusti: http://marioeoe.blogspot.com/2012/10/jatkub-naistetoodnaistetood.html

    ReplyDelete

Post a Comment