ööd on siin


Kui ma ärkan enne teisi, liigun ja askeldan ma niimoodi ettevaatlikult ja vaikselt, et neid mitte üles ajada. 
Kui ma ärkan pärast teisi, liigun ja askeldan ma niimoodi ettevaatlikult ja vaikselt, et mitte ennast üles ajada.


Tõenäoliselt maailma kõige lahedam sammal.


Vahel ma mõtlen (näiteks eile mõtsin), et huvitav, kumb on hullem selles sisemise tasakaalu ja harmoonia otsimise ja leidmise mõttes. Kas näha häid unenägusid ja olla üles ärgates pettunud. Või näha hirmsaid unenägusid ja tunda üles ärkamisest kergendust. Sest mõlemad tunduvad suht fakt app.

Ma mõtlesin sellest ka, kuidas ideeliselt peaks ju vananedes see juhtuma, et on vähem und vaja. Ja kui palju aega mul siis on. Kujuta ette, selline elu, et kell viis läheb uni ära ja saad kohe oma asju tegema hakata ja siis ei tule und kuni kella kolmeni ja siis järgmisel hommikul sama moodi. Praegu on mul hädised 14 tundi ööpäevast enam-vähem kasutatavad. Mõtle, mida kogu selle lisaajaga saaks peale hakata. Kui palju jõuaks lugeda ja reisida ja näha ja milliseid inimesi kohata ja milliseid kohti avastada ja mida kõike mõelda või kirjutada või üldse teha.
Mitte et mulle magada ei meeldiks. Ikka meeldib. Muidu ma ei teeks seda ju võimalusel kuni 12 tundi järjest. Aga uni on isekas ja ajanõudlik ja armukade kaaslane. Vahel tahaks oma elu ka elada. 

Teen täna ühte õunakooki, kuhu ei lähe muna ega piima. Mitte selleks, et ennast otseselt piinata mingi dieettoiduga. See lissalt oli seal raamatus esimene õunakook, mida ma kohtasin ja ma polnud sellist varem teinud. Pealegi - iga asi, mille sisse läheb võid samas kaalus kui jahu, on väärt järele proovimist. Teen vahukoort ka peale. Sest soe õunakook ei kõlba teisiti süüa. Äärmisel juhul võib jäätisega ka.


Käisime metsas ja ühe teeraja peal oli selline

Panin eile nii palju tarka, et niimoodi otse pidurdamatult suvaliste pähe kargavate tarkussõnade hulgas sai kogemata välja pursatud täesti uusi targutusi, mida ma varem poldki tähele pannud, et ma tean.
Näiteks see, et kuni sa pole kohanud inimest, kes saab aru, et tema tunded on vähemalt mingis osas tema enda vastutusala, saab sul alati olema tülikaid tülisid teemal 'sa ei tohi nii' või 'sa pead teisiti.'

Tegelt seda olen ma juba ammu mõelnud, et olnud romantilisi partnerlusi saab lühidalt kokku võtta lisaks nende kestvusele ja partneri omadustele ja alguse või lõpu oludele lissalt selle ühe tüliga, mis seal kogu aeg oli. Sest mulle tundub, et igas suhtes on aint üks tüli alati. Ja kuna selle ühe tüli tülitsemine muutub varsti rutiinseks, hakatakse seda varsti vürtsitama tülitsemisega erinevates kohtades või asendites või variatsioonides.
Selles mõttes on suhe nagu muusika. Alguses on teema ja siis tulevad variatsioonid riburadapidi järele.


Üleni see sügis

Mitte-kassi-inimesed ja üleüldse mitte-kodulooma-inimesed võivad nüüd selle lõigu vahele jätta, sest läheb rõvedaks.
Kas keegi teab, mida selle vastu ette võtta, kui kass parajaks sitakotiks ära läheb. Tal on katusega liivakast ja seal on väidetavalt haisu imav udupeen kristalliliiv ja liivakast on nurga taga (üldsegi mitte korteris aukohal, nagu väidetavalt mõnedel on). Ja ikkagi, iga jumala kord, kui kass on kakanud, teavad sellest kõik, sest pool korterit haiseb nagu sitamaja. Loogiline tunduks, et tuleb vältida kummalist veidrat toitu. Aga mai annagi talle muud peale kuiva kassitoidu, mida ma ostan ropu raha eest päris loomapoest.

Kui filmida mind ärev-kiiresti kõnelemas ja siis pärast videorida 10% aeglasemalt käima panna, on peaaegu isegi sõnadest võimalik aru saada ja hääl on niisugune mahedalt madal ja sensuaalne.

- Ta on niisugune emalik tüüp.
- Kas mina olen ka emalik tüüp?
- Ei. Sina oled tüdruk



Kuna keegi mu Tumbrl saiti ei mõista, ma panen selle siia ka

Ja siis on ju see ka. Et eesti keeles on sõna 'armastus' niisugune pikk ja lohisev ja kohmakas. Mitte nagu need vanad sõnad. Nagu tuul või laul või vesi või kuum. Teistes keeltes on küll armastuse kohta lühike sõna. 
Võib-olla selle pärast, et meil ei olnud armastust algusest peale. Olid teised asjad ja armastus tuli hiljem ja sõna pole keeles veel lühenenud, sest ta on alles värske ja vähe kasutatud. Kulutamata.
Võib-olla selle pärast, et meil on kogu aeg armastus olnud ja pole vaja sõnu asjade jaoks, mis nigunii on. 
Nagu mõnes kultuuris pole meie mõistes kunstnikke, sest kunst on kõikjal ja loomulik ja iseenesestmõistetav. 

Ei, aga mulle küll meeldib, et minu erialased teadmised etümoloogiast ja keele arengust piirduvad hüpoteesiga: mida lühem sõna seda vanem.

Comments

  1. Tere!
    meil oli mukiga selline värk, et mingisugusel ajavahemikul umbes paar aastat tagasi andsime talle ainult seda kuivtoitu... mitte küll kõige parimat aga tema kaka haises väga koledasti.. ja ta on õueloom. siis kui "päris" toitu hakkasime andma siis kadus ära

    ReplyDelete
  2. (kui mina kirjutan midagi ilusat ja (isegi kui seda loeb 200 inimest) keegi midagi kommentaariks ei ütle, ma ikka mõtlen, et vist ei tuld nii ilus siis, nagu ma ise arvasin. Nii et igaks juhuks informatsiooniks: see tuli ilus. Juba mitmendat posti.)

    ReplyDelete
  3. Meil on ka sõna lemb

    ReplyDelete
  4. tüli tuleb ära tülitseda, asjad lahti rääkida ja siis saab edasi minna,
    kui tüli on tülitsemata ja jääb vinduma, on jama
    võib kogu suhte ära ussitada
    ja mida sa teed sellega, mis ussiauke täis, lappimine on vist üsna ränk,
    saab hing täis, et kaua ma lapin ja viskan siis minema?!
    alustan uuega ja hakkan jälle vinduma ja ussitama ja lappima, kuni saab selgeks või ei saagi?!

    ReplyDelete
  5. Mattias21:44

    Mida lühem sõna, seda vajalikum. Siin on ühisosa ka sõna vanadusega, aga see on rohkem seotud tehniliste küsimustega. Nagu kõige muuga, optimeeritakse ka sõnavaras neid asju, mis tihemini ette tulevad ja rohkem vaeva võtavad.

    Mis puudutab kassikakat, siis minu kogemuses lõhnab see suht samamoodi nagu kassitoit. See on ka loogiline, sest kiskjal on lühike soolikas - palju ta ikka seedida jõuab. Nii et vaheta toitu, ja las nina otsustab.

    ReplyDelete
  6. "Armastus" ja kõik need arm-tüvega sõnad on väidetavalt germaani laen, vbla seepärast ongi pikem, et hiljem tulnud. Omasõna oli arvatavasti "lemb".

    ReplyDelete
  7. Mulle tundub, et lemb ei ole päris seesama, mis armastus.

    Tülide ärarääkimine ei käi nii lihtsalt, et räägid ära ja valmis. Käib aint siis, kui tüli on tülitsemise pärast. Kui tüli on mingi päris asja pärast, peab keegi muutuma, et sama tüli uuesti ei oleks. Aga muutumine imeb.

    ReplyDelete
  8. praegu on jah lemb väheke teise varjundiga, aga ta ei pruukinud seda olla siis, kui uut ja khuuli väljamaa sõna ei olnud teda veel välja trügima tulnud.

    ReplyDelete

Post a Comment