They tried to make me go to rehab, I said, "No, no, no"


Tead, mida inimesed ütlevad kokkuvõtvaks tagasiside kommentaariks ja oma arvamuseks, kui neil on pea täiesti põhku täis ja täpselt null mõtet selle põhu sees. Nad ütlevad 'huvitav.' Mõnikord teevad selle juures tunnustavat nägu ja noogutavad innukalt. Nagu kinnitaks, et tõepoolest on sellel asjal õnnestunud huvitav olemine. Nagu see oleks mingi loomulik taotlus asjadel. Huvitav olla. 
- Kuidas toit meeldib?
- Väga huvitava maitsega.
- Mida sa sellest raamatust arvasid?
- Huvitav raamat oli.
- Kuidas mu esinemine oli?
- Väga huvitav, jah.
- Kuidas sulle see tüdruk tundus?
- Ta on... huvitav. 
Huvitav on vastik sõna. See on nagu kultuursete rullnokkade 'normaalne.' Universaalne kõigele rakenduv ükskõikne mittemidagiütlev mögin.


tammeleht hommikuses kastmes


Ilusate kõhnade tarkade tüdrukute issue'dest.
Alguses ma mõtsin, et kuidas kuradi moodi saab üldse sellise välimusega tüdrukul mingi teema olla oma välimusega. Jätame korraks kõrvale variandi, et ta ongi tähelepanuhoor. Ütleme, et tal on päriselt mingi teema. Väldib pildistamist ja teeb mingeid liialdusi oma kujuteldavate defektide kohta ja on õudselt häbelik.
Aga pärast, kui ma olin sellest natuke mõelnud, otsustasin, et väikesed issue'd ongi nende ilusate tarkade tüdrukute luksus. Sest inimesed, kellel päriselt midagi viga on, käituvad hoopis teisiti. Nemad ei saa endale seda lubada. Neil ei ole keerulisi puntras teemasid oma kujundiga. Nad kas võtavad oma puuduste suhtes midagi ette või on nende suhtes ükskõiksed. Aga ei tõmble nagu.
Näiteks. Kui sa teed ülekaaluliste inimeste seltskonnas mingeid paksunalju, siis keegi ei solvu. Kui sa teed normaalkaalus naiste seltskonnas paksunalju, on vähemalt kolmandik naistest nähtavalt häiritud ja võtavad seda isikliku vihjena. Sama moodi on inimesi, kelle seltsis ei tohi teha märkusi intellekti ega ilu kohta. Aga need inimesed ei ole reeglina lollid või koledad. Nad on keskmised. Ja just naised. Mehed on väga harva (kujuteldava) kriitika pärast häiritud. 
Võib-olla on see kuidagi seotud sellega, kuidas me tüdrukuid kasvatame. Et nad peavad perfektsed inglikesed olema algusest peale. Samas, kui poiste puhul on oodatav, et nad teevad vigu ja eksivad ja küll neist ka kunagi lõpuks mees saab. Või sellega, et naine peab ilus olema, mees võib. Aga samas jällegi - mehed ei kipu lollinaljade peale ka solvuma. 
Või siis me lissalt oleme mehed kasvatanud juhmideks tundetuteks pulkadeks ja siis imestame, et naine tundub iga reaktsiooni pärast nagu nutune närvipundar.





Kuidas hoiakud teevad mõtteid ja tegusid ja kuidas mõtted ja teod teevad sõnu ja tulemusi ja kuidas seega hoiakud su elu persse keeravad.
Eksole, võid ju mõelda, et keda see ikka mõjutab, mis hoiakud sul on. Ega sa siis kellelegi ei räägi, et sa ennast viimaseks käpardiks pead. Ja ega see ju kusagilt välja ei paista, et sa salaja oma ämma vihkad. Ja mis vahet seal on, kas sa armastad oma tööd või toitu või lapsi või mis meeleolus sa autot juhid või arvutit käsitled. Sest see on ju kõik sees peidus ja sinna keegi ei näe ja mis halba see ikka teha saab. Vale.
See on kõik väljas. Ja isegi, kui see ilmutatud kujul välja ei paista ja mainekujunduse pärast ei pea muretsema ja keegi ei paista märkavat, see mõjub.
Näiteks ma olen täiesti kindel, et kui ma laseksin endal närvi minna ja üleni vihata seda, kuidas mu kõrvaklapid taskus alati puntrasse lähevad, mul oleksid juba kolmandad kõrvaklapid praeguseks. Sest mu kärsitud ärritunud liigutused lõhuksid need juhtmed harutamise käigus lissalt ära. Rääkimata sellest, kui kaua aega läheb vihasena asjade harutamine.
Sest rahuliku inimese liigutused ja mõtted on rahulikud ja tegevus on talle endale vähem väsitav ja kui mõte on rahulik, jätkub jõudu, et oma sammud läbi mõelda. Et ei torma ilmaasjata. 
Ma olen korduvalt näinud, kuidas inimesed, kes on enda peale vihased, löövad ennast millegi vastu ära ja päris valusasti ka veel. Ma tean, see kõlab nagu mingi newage bullshit. "Kui sa ennast ei armasta ja endale ei andesta, siis sa teed endale haiget. Ja Universum annab sulle mida sa usud end väärt olevat." Aga see on tõsi. 
Sama moodi, nagu sa ei käi hoolikalt ringi mingi rõveda räpase keraamilise potiga, mida sa parajasti prügihunnikusse viid. Kuigi sa tead, et see saaks katki minna, kui see maha kukuks või millegagi pihta saaks. Miks siis peaksid endaga ümber käimisel need hoiakutest tulenevad liigutused teistsugused olema? Tead küll, et kui varvas vastu diivaninurka veriseks lüüa, on valus ja katki. Aga sitta kah sellest vastikust kehast ja paras talle siis. 
Mõni ime siis.


See laul on tore laul mulle küll meeldib ja koguaeg ümisen



Kuidas sooritusärevuse, kroonilise viitsimatuse ja rahutu edasilükkamise juures ikkagi okseleajavalt efektiivne ja tõhus olla. Hoida alati kusagil käepärast üks koht, kus on loetelu asjadest, mis tahavad tegemist. Soovitatavalt kirja pandult, mitte peas. Töö juures tööasjade loetelu. Kodus koduasjade loetelu (külmkapi küljes). Õppimislaua juures koolitööde loetelu. Kõik need asjad, mida on vaja teha ja peaks tegema ja varem või hiljem nende tähtaeg kukub või on lootusetult piinlikult hilja.
Ja siis. Ühte asja tegema hakates kõikehaaravat tahtmatust tajudes: mitte minna 9gagi või teha uinakut või juua kohvi, vaid hoopis võtta ette see loetelu ja valida sealt üks teine asi, mida teha. Kui loetelu on piisavalt pikk, leidub alati midagi. Ja varem või hiljem lisandub loetellu üks asi, mis on veel vastikum, kui see esialgne asi ja siis saab see esialgne tehtud, üritades seda vastikumat vältida. Või siis hakkab tähtaeg pooleteisttunni pärast kukkuma ja see saab tehtud aja survel. Aga selleks viimasel hetkel tegemahakkamiseks on ära tehtud miljon muud usinat asja.
Näide. Peaksin lapse tuba koristama. Ei taha. Laps hakkab jälle jonnima ja mina lähen jälle kurjaks ja see tuba on nii suur ja ma olen oma ainusündinud poja jubedalt ära hellitanud, sest kõik kõik kohad on tigedalt täis igasugust mänguasju ja ahastus ja õud ja jooksenkodustära tunne. Vot ei koristagi. Selle asemel pesen kõik need nõud ära, mis nõudepesumasinasse ei mahtunud ja juba nädala algusest kraanikausi kõrval kuhjuvad. Sorteerin pesukastist välja kõik siidi ja villase, mis sinna on poole aasta jooksul kogunenud ja panen õrna programmiga pessu. Võtan kleidiriiulist kõik kleidid välja ja panen masendava põhjalikkusega kokkuvolditult kappi tagasi. Panen kõik sokid paari. Sorteerin kola. Kütan ahju. Tassin puudekasti nädala jagu puid valmis. 
Teine näide. Peaksin seda projekti kirjeldust kirjutama. Ei taha. Teen eelarve enne ära. Pean spetsialistidega nõu ja võtan kuulda. Täidan oma neetud tööajatabelit, mille ma muidu alati viimasele päevale järgneva nädala peale jätan. Vastan kirjadele. Täiustan mingeid täiustatavaid asju kuni kohutava täiuseni. Sorteerin pabereid. Teen tagavarakoopiaid. Hangin maja pealt endale uusi ülesandeid ja kohustusi.
Tulemus on see, et palju saab tehtud ja mõnede tähtaegade ülelaskmine on arusaadav, sest sa oled meil ju nii tubli ja usin ja teed nii palju. Tegelt lissalt ennast ülekavaldav laiskvorst.



Oh. Nüüd sai ni palju tarka pandud. Kõik tark pandud. Võib rahus linna minna küll.

Comments

  1. Ma mäletan, et Aapo mingi hetk mainis, et tal oli varem kolm fraasi, mida ütelda kellegi luuletuse kohta, kui ta mitte midagi ütelda ei oska: "huvitav", "omapärane" ja "paneb mõtlema". Siis ta sai neljanda fraasi ka: "intensiivne."

    ReplyDelete
  2. Minu perekonnas on "huvitav" "ilge sitt, aga ma mõistan, et sa nägid vaeva" sünonüüm.

    ReplyDelete
  3. Seda "võtan nimekirjast järgmise" kirjeldas keegi kuskil umbes sõnadega "kuidas prokrastineerimist enda huvides ära kasutada". noh, nii et asjad tehtud saaks.

    ooh, voh, vat see artikkel oligi: "Structured Procrastination".

    Aga mis naljade peale solvumisse puutub... ma tean õige mitut tüdrukut, kes oma välimuse ja kaalu pärast põevad, aga ainus, keda ma olen näinud paksuvihje peale solvumas, on üks meesterahvas. tähendab, "paksuvihje" on juba liialdus. Kui ta hakkas kaalus juurde võtma, siis muutus kogu vestlus miiniväljaks, iial ei teadnud, mida ta võtab vihjena oma gabariitidele. nt solvus ta minu peale kord, kui ma pahaaimamatult kasutasin sõna "mahtuma" ja pinnis pool õhtut, mida ma selle mahtumise all ikka mõtlesin.

    Aga need mu tuttavad tüdrukud, kes samuti oma kaalu pärast põevad, on nii lihtsaks solvumiseks vist liiga eneseanalüütilised ja reflekteerivad. Nad näevad ennast läbi ja suurem osa ajast saavad ka ise aru, et neurootitsevad. Välja arvatud siis, kui tuleb hoog dieeti pidada.

    apropoo, vaatasin tibinduse korras Gok Wani saadet - seal oli üks noormees, kes seni, kuni tal oli suur küür, ei põdenud suuremat oma välimuse pärast, aga pärast operatsiooni, selg sirge, avastas, et issand, ma olen nii pikk ja kõhn, ma näen täiesti ebanormaalne välja. ega julgenud enam kellegagi suhelda ega väljas käia, sest appi, kõik ju vahivad.

    ReplyDelete
  4. Minu jaoks on see "huvitav" just teises äärmuses - nii vähesed raamatud ja filmid on tänapäeval päriselt huvitavad, et kui seda päriselt millegi kohta öelda saab, tuleb see ka ära märkida. Kui ma kasutan seda inimese kohta, mõtlen ma sellega muuhulgas seda, et "proovi sa ainult ta kohta pooletoobine või imelik öelda, minu jaoks on ta toredalt pooletoobine või imelik".

    ReplyDelete
  5. Tundub, et inimesed, kes ei oska või ei julge oma arvamust või selle puudumist väljendada, maskeerivad selle sõnaga "huvitav". Minu jaoks tähendav "huvitav", et raamat, film või inimene on tõesti minu jaoks huvitavad, et mul ei ole ükskõik. Sõna "omapärane" on juba laiema tähendusega, omapärane võib olla nii meeldiv kui ebameeldiv ja mõnegi omapärase raamatu, filmi või inimesega ma edaspidi tegemist teha ei taha. Omapärane võib tähistada nii suurt kaunist ja enneolematut kunsti või siis ka ilget enneolematut käkki.

    ReplyDelete
  6. Structured Procrastination tekstiga olen tuttav. Lasin just 2 nädalat noortel inimestel selle kohta ettekandeid teha. Aga ma mõtlen, et ma vist natuke tegin seda juba enne. Kuidagi omaaruga.

    Võibolla mu probleem asjade huvitavaks nimetamisega on selle mittekonstruktiivsus ka. Et selle teadmisega pole midagi peale hakata, selle pealt pole kusagile minna. Kuidagi lõplik.
    Nagu nõustumine ilma ühegi lisa-sisendita või alternatiivse vaatepunktita.

    Oot, kas siis hoog dieeti pidada teeb eneseanalüütilisi ja reflekteerivaid naisi neurootilisemaks?

    ReplyDelete
  7. See kehakaalujamps on üldse mingi väga õnnetu asi. Ma olen ise selle küüsis nii kaua raplenud, et ei tohiks õigluse pärast imestada, miks tüdrukud põlvkondade kaupa selle orki lendavad.
    Aga imestan ikka.

    Mingi siuke värk, et kui oled teismeline ja nagu ei mahu maailma ära, kõik on kuidagi valesti, siis otsid vastuseid, et miks nii on. Ei mõtle sellele, et olen noor ja lollakas (kes ikka nii suudab noorena mõelda!) vaid otsid mingit lihtsat selget põhjust. Ja näe, üks on olemas! Ma pole piisavalt ilus!
    Võimalik, et kui sellest iluideaalist piisavalt kaugel oled, siis on kuidagi ilmne, et nii vildakas mu elu nüüd ka ei ole, kui kaugel ma sellest ideaalist olen, ja keskendud milellegi muule.
    Aga kui see iluideaal on peaaegu juba käeulatuses, siis hullud (tegusõna), sest krt, kui "ilgelt peenike" ja "normaalne hea enesetunne" tunduvad sünonüümid, siis ongi mingi iga 100 grammi pekki eluküsimus äkki?
    Sest kui loodad õnnelikuks saada alles iluideaalile vastates, siis need on need grammid, mis lahutavad sind õnnest!! Ja kõik näevad ka, et sa veel ei ole õnnelik! Kui PIINLIK!!!!

    Nojah, et modellimõõtu keha sirge selja ja lihastoonusega ning õnn ei ole sünonüümid, siis muidugi tundub kogu see asi kõrvaltvaatajale õudselt nõme. Aga kuni inimene ise sellest aru ei saa, ei saagi ta sellest paraku aru.

    ReplyDelete
  8. neurootilisusest - mõtlesin konkreetsetele inimestele. nt ühele tuttavale kaunitarile, kellel käisid - ma ei tea täpselt, kuidas praegu on, loodan, et enam nii palju ei käi, vanemaks saades lähevad sellised asjad reeglina ikka kergemaks - perioodiliselt peal hood, kus ta mõtles, et on väga kole, ja kole tähendas peaaasjalikult "paks" - sest ta on hästi pikka kasvu, ja koledusehoogudes mõtles, et ilus=pisike, ja kuna ta ennast lühikeseks teha ei saanud, siis vähemalt püüdis nii õhukeseks kui võimalik.

    mis võttis väga ebaterveid vorme, nt nädalased näljakuurid, millele järgnes siis ohjeldamatu ahmimise periood, sest nälg oli ju, a selle üürikese hetke näljakuuri järel tundis ta, et on piisavalt ilus.

    Ta on minust kümme sentimeetrit pikem ja see number, mida ta ideaalseks kaalunumbriks pidas, oli viis kilo vähem kui minu praegune kaal (ma olen normaalkaalus). kusjuures mind pidas ta väikeseks ja ilusaks.

    ja selles ei saa süüdistada päris ainult seda, et "on liiga ilus ja mõtleb endale seepärast probleeme välja, et päris probleeme ei ole", minuteada oli ka näiteks temal kõvasti koolivägivallamälestusi ja kui inimest piisavalt palju kiusatakse, mh sellega, et ta on kole, siis on tal kerge seda uskuma hakata, et ta on kole, evolutsiooniline läbikukkumine ja mida kõike veel. noh, et "midagi peab mul ju viga olema".

    lausa imelik, et mul mingeid näljutamishooge pole käinud, mitte kunagi. koledaks pean ennast vahel siiamaani, aga miskipärast ei võta see kunagi seda kuju, et "sest ma olen paks".

    ReplyDelete
  9. Ma lugesin just su fraasi "lasin just kaks nädalat noortel inimestel" umbes selles tähenduses nagu "lasin just kaks nädalat vanadel inimestel" - s.t. sihuke lõdva randmega patroniseeriv toon rebaste suhtes, kes on ülikoolis vaid kaks nädalat käinud ja tunduvad seega umbes kahenädalased.

    ReplyDelete
  10. Ilusatest tüdrukutest siis.

    Jättes kõrvale selle, et igasugune objektiivne tõde on sellistes küsimustes enam kui vaieldav, siis esiteks - miks inimesed ei võikski lihtsalt olla oma väikeste argiste issue'dega (st kui suur peab inimese jaoks üks issue olema, et see oleks "päris" teema)? Teiseks - miks lasta ennast sellistest asjadest häirida (st kas kellegi issue'd on ühtlasi alati isiklikud solvangud kellegi teise suhtes)?

    Või siis konkreetsemalt, eeldades, et me mõlemad teame, kellest jutt käib. Ta ju lihtsalt ei tulnud ja ei hakanud halama. Esmalt sai ta (sinult!) kriitikat, et kõik tema kusagil olemasolevad pildid on jubedad, et vaja on teha mingi adekvaatne (?) kajastus ja sinule jäi arusaamatuks, kuidas võib leiduda inimesi, kellel on oma avalikest piltidest mistahes põhjustel ükskõik (järelikult on tal mingi suur probleem?!).

    Natuke solvav on suvalise asja peale sellist karmi hinnangut lugeda..

    ReplyDelete

Post a Comment