Wednesday, November 14, 2012

Oh it's been too many times and I can't go back

Hea märk sellest, et ma peaksin ilmselt mõne blogiposti kirjutama on see, kui ma kipun väikesi informatiivseid kirju-teateid venitama pikkkkadeks pikkadeks mõtteavaldusteks ja pöördumisteks. Või kui ma hoian suvalist kohvitoas kohatud inimest kinni, et temaga jagada mind äkitselt tabanud arusaamu ja mõttekäike.



Umm.. see oli vist Raatuse


Loetelu põhjustest, miks mulle meeldib õpetaja olla:
  • See on töö inimestega. Mulle hirmsasti meeldivad inimesed. Eriti, kui nendega suhelda saab. Õpetamine, erinevalt nt klienditeenindusest, päriselt sisaldabki suhtlemist päris inimestega. Ja see peab olema kasvõi natuke rohkem kui pinnapealne suhtlus, sest seal on vestlused individuaalsetest erinevustest ja tajust ja kogemusest ja ettekujutustest ja arusaamadest ja põhjendustest ja mõtetest ja ideedest. Täislaks, eksole. Ja kuna see inimestevaheline kontakt õpetamisel peab olema veidi rohkem kui päris pinnapealne, tulevad välja igasugused keerulised asjad, mis nõuavad kohandumist ja mis panevad mõtlema ja liigutavad ja tõmbavad käima. Mind vähemalt. Võibolla mõnele teisele mõjuvad nii salvrätikud või hamburgerid või valemid või programmid. Mulle mõjuvad niimoodi inimesed.
  • Alati saab olla parem õpetaja. Niisugune lõputu arenemine ja parandumine ja edasiminek. Sest ei ole olemas maailma parimat õpetajat. Ja ei ole olemas õpetajat, kes kõigile meeldib. Aga on olemas paremad ja halvemad õpetajad. Ja ma olen koguni kuulnud, et osa õpetajaid suudab nii õpilastele meeldida kui ka neid õpetada. Et kaks ühes. Sest alati tulemused ei korreleeru meeldivusega. Ja igasugused teised asjad, milles saaks alati parem olla. Ja lõppu ei paistagi.
  • Ma ei karda enam esineda. Sest ma olen nii palju juba klassi ees pidanud olema ja kaua sa ikka põed, eksole. Ma vanasti kartsin esineda. Nüüd on täiega suva. Ma ei arva, et ma oleksin õpetamise pärast parem esineja. Kui siis ainult niipalju, kui palju aitab esinemise headusele kaasa esinemishirmu puudumine. Aga ma võin vabalt inimeste ees kõneleda. 200-ne auditoorium tahab muidugi veel harjutamist, aga 20-30-40 inimest - vabalt.
  • Noored inimesed. Mulle täiega meeldib. Sest noored inimesed on tõenäoliselt need kõige lahedamad inimesed. Kõik see saabuvate tulevikkude põnevil energia ja vägi koos kõige selle justvärskelt üleelatud või veel elamisel teismeeaga. Ilus, noh. Pealegi, kuna ma ise eriti lahe ei ole, ongi õpetamine umbes ainus meetod, kuidas ma üldse noorte inimeste hulka kunagi satun. Niiet mõnes mõttes on õpetajatöö sotsiaalne sohk.
  • Õpetamine on neetult raske. Ühelt poolt juba selle pärast, et see on töö inimestega ja inimesed on keerulised. Aga selles mõttes ka, et vahel peabki raskeid asju õpetama või aitama õppida ja see mõttetegevuse intensiivsus, mida on vaja, et seda efektiivselt teostada, on täiega tore. Sest peab ennast pigistama. Muidu tuleb mandumine. Kängumine. Kidurdumine.
    Ja teadküll, mis nad ütlevad - pärast kolmandat korda sama asja rääkimist hakkad vaikselt ise ka sellest aru saama.
  • Kui just väga halvasti ei joppa, tagab õpetajatöö lahedad kolleegid. Inimesed, kes on aktiivsed ja efektiivsed suhtlejad ja ei karda esinemist või inimesi, on enamasti küllalt haritud ja laia silmaringiga ja niisama ka mõnus.


Üks ilus lapitehnikas maja


Keelt kõrva ajama.
Maitea, kas seda igal pool kasutati, aga meil oli see tähistamaks meelitamist või flirtimist või aktiivset võrgutusstrateegiat. Päritolu on sel tõenäoliselt lihtsalt päris füüsilise keele kellegi füüsilisse kõrva torkamise libedusest, nilbusest ja seltskondlikust kohatustest.
Teiselt poolt on jälle nii, et on keel ja on keel. Et üks on see seedimiseks vajalik vingerjas ja teine on see kultuuripõhine märgisüsteem. Ja mõnikord mõnda luuletajat või kirjanikku või muidu sõnaosavat (keeleosavat) meest kuulates või lugedes, võib endalegi ootamatult võrgutatud ja meeldivalt ärasebitud saada. 
Ajas keelt kõrva. 


Alati, kui kuskil söögikohas on klaas kraanivett, mille sisse on sidrunitükikesi pandud ja see ei ole tasuta, ütlen ma elutargalt: "Ega sidrunid puu otsas kasva."



Feispuki elust ka.
Vahel ma vaatan postitatud sisu enne, kui ma vaatan postitaja nime. Ja vahel mul läheb meelest ära, mis inimesi mul seal seina peal liigub. Niiet päris tihti ma vaatan mingit kõrgtasemel pullikakat ja mõtlen juba, et millest ma arueisaa. Aga pärast postitaja nime nägemist mõtlen, et muidugi ju.


Kontorielust ka.
Järgneb lühike hämmastusi täis tähelepanek, kuidas osa inimesi eelistab e-maili kasutada, hiiglatore.
  • e-mailid pealkirjaga "Info" Lihtsalt järjest iga neetud nädal mitu tükki. Samalt saatjalt. Iga e-mail sisaldab erinevat infot, osa sellest on mulle oluline, osa peaaegu üldse mitte. Kuidas kuradi moodi ma sealt asju üles leian või mille põhjal otsustan, millise info edastamisega parjasti tegu on - noh, ma olen e-maili telepaat. Ära küsi. Ma lihtsalt tean.
  • Kui tervesse listi, kus on kümneid, võib-olla sadu inimesi, saadetakse kutse või palve isiklikuks pöördumiseks, leidub alati inimesi, kes vastavad sellesse tervesse listi. Et ikka kõik teaksid, kuidas tal täpselt selle asjaga on. Ikka ilusti oma täisnime ja üleliigsete isiklike detailidega. Vahel on kontonumbrid ja isikukoodid ka hulgas. Kust neid muidu saaks, eksole.
  • Kirjad üliinformatiivse kutsuva ahvatleva pealkiraga Fwd: Palun endastage listidesse
  • Inimesed, kes kirjutavad oma vastuse mitte eelnevate kirjade ette, vaid järele. Sest mööda nädalatepikkust kirjavahetust alla kerida on ju parim asi, mida oma ajaga peale hakata. Ekstra punktid siis, kui see inimene ei suuda kuidagi ära otsustada, kas panna oma vastus algusesse või lõppu ja langetab iga kirjaga selle otsuse uuesti. Siis on iga kiri nagu kingipaki saamine - iial ei või teada, mis üllatus seal peitub.
  • Need inimesed, kes ei kasuta kirjavahemärkide järel tühikuid.
  • Värvilise taustaga e-mailid.
  • Värvilise tekstiga e-mailid.
  • Kirjad, mille ainus sisu on, et kirja sisu on manuses.
  • Informatiivsed või instrueerivad kirjad, millesse on põimitud tervislik kogus mõistujuttu ja vähemalt kolme-mõttelisi nalju. Sest muidu oleks kuiv ja igav. Las tugipersonal ka vähe nuputab, mida neist oodatakse, muidu lähevad loiuks ära.

Vist peaks veits jalutama minema.

5 comments:

  1. Mattias21:30

    Inimesed, kes kirjutavad oma vastuse mitte eelnevate kirjade ette, vaid järele. Sest mööda nädalatepikkust kirjavahetust alla kerida on ju parim asi, mida oma ajaga peale hakata.

    See what I did here? Tänu sellele, et ma kirjutan eelneva kirja (relevantse lõigu!) järele, on sul automaatselt piisavalt konteksti, et aru saada, millest ma räägin. Vastasel juhul sa
    1) loeksid kõigepealt minu juttu
    2) üritaksid aru saada, mis teema siin õigupoolest on
    3) keriksid alla ja loeksid minu jutu järel tsiteeritud enda juttu
    4) saaksid aru, mis teema on
    5) keriksid üles ja loeksid uuesti minu juttu
    6) saaksid aru, millest jutt on

    Konteksti kirjast ärajätmine või selle kirja lõppu lükkamine võiks arvesse tulla ainult siis, kui sa saaksid eeldada, et vastuvõtja peas on vastuvõtmise hetkel just see asi millest sa räägid.

    Normaalsetel inimestel on muidugi rohkematki käsil kui ainult See Üks Asi, mille ta kohe ära unustas kui sulle kirja saadetud sai. Sel juhul tekitab sinu kirja vastuvõtmine (samuti kunagi hiljem arhiivist otsimine) talle kaks tehnilist probleemi, context switch ja cache miss.

    Kuidas neid vältida? Pane tsitaat ettepoole. Workflow muutub inimlikumaks! Vastuvõtjal jääb hetkega pool vaeva vähemaks. Töö sinu kirjast arusaamisel on sel juhul sõna otseses mõttes straightforward.

    ReplyDelete
  2. Nõus Mattiasega.

    Ja nõus ka nende asjadega, mis sulle õpetajaks olemisega seoses meeldivad. Just needsamad asjad, mullegi.

    ReplyDelete
  3. Siinkohal, ma arvan, on oluline eristada neid olukordi, kus kirja algusse kopeeritakse see minu kirja lõik, millele järgneb kohe vastus sellele lõigule.
    Ja olukordi, kus inimene kirjutab oma vastuse 3-kuuse miljoniteemalise kolme ekraanitäiepikkuse kirjavahetuse lõppu.

    Pealegi - kui kira pealkiri ei ole Info, ma üldiselt tean, millest mul selle inimesega jutt oli ja kuhu see asi nüüd jäigi.

    ReplyDelete
  4. Minul oli just probleem meilietiketiga. Saadan mina inimesele meili (lõppu panen juba "Ette tänades"). Esmalt tuleb automaatvastus, et ta on just praegu puhkusel (ebaõnn!), aga et ta üritab siiski meile lugeda - ja päris vastus, väga asjalik ja kasulik, tuleb juba paarkümmend minutit hiljem. Nii ja minu dilemma on siis nüüd selline, et kas peaks mõtlema, et "küll ta oli tubli, saadan talle kirja ja ütlen aitäh" - või et inimene niigi oma vabast puhkuseajast tegeles minu probleemiga ja kui ma saadan tänukirja, kulutab ta veel aega, et seda lugeda. No ja pealegi ma ütlesin ju, et "ette tänades". Lõpuks lähtusin sellest, et mina ise suhtun sellistesse kirjadesse, mille kogu sisu on "aitäh" sellise meh-tüdimusega, ja ei saatnud. Aga mis teie arvate?

    ReplyDelete
  5. A mulle küll meeldib, kui mulle öeldakse, et minu tublidust on tähele pandud ja selle eest tänatakse. On tänu väärt küll. Ma harva teen päris 'meh' nende kirjade peale, mis ütlevad: nägin, et läksid minu pärast suurtesse kaugustesse ja ma tänan sind selle eest. Isegi kui need 'suured kaugused' olid lissalt paar rida kirja keset mu nädalavahetust.

    ReplyDelete