you are the up my darling and i am the down

Kaks mõtet seoses sellega, et ma viimasel ajal sugugi linna peal ei viitsi litutada.
Esiteks - kas siis, kui ma veel olin pidudel vahva ja seltskonnas tore, kas siis tuli keegi minu juurde jutuga: 'Oi, Murca, nii tore, et sa tulid sa oled ikka nii tore ja vahva inimene ja teed kõikide elu paremaks ja oled igaühele silmarõõmuks.' Kas tuli, ma küsin? (vastus on ei, muide) Tulevad alles nüüd mulle ütlema, et ma olin vanasti poole toredam ja nüüd enam sugugi mitte.
Teiseks on see, mille üle ma iga kord vallalisest vabaks lülitudes ja vastupidi imestan. Et kui rahulikuks ja väheseltskondlikuks ma muutun, kui mul on püsiv rahuldustpakkuv (höh, höh, rahuldust. khm) partner olemas. Et kas ma tõesti rabelesin ja suhtlesin ja käisin ja tegin kõike lissalt selleks, et endale meest leida?
Kuigi, eks seal saab ju õigustada, et kui elad toreda inimesega koos, saab kõik vajaminev suhtlemine temaga teht' ja polegi kedagi teist tarvis. Kui ma elaks koos oma parima sõbrannaga või suures sõbralikus hipikommuunis, käiksin ma ka vähem väljas, ma usun.

He says: Vallalised naised on, jah, päris lõbustav vaatepilt.

Instagrammitud Supilinna kass

Üks tüdruk küll kogu aeg räägib, mis ümbruses ja meeleolus ta on, kui ta kirjutab. Ja mulle küll meeldib. Mitte ei hakka nii kohe otsast maailmast ja asjadest maurama, ilma mingi eelmänguta. Ja vahel ta eelmängust (oma ümbruse ja meeleolu kirjeldamisest siis) kaugemale ei jõuagi. Seda tuligi ütlema.
Mul on praegu nii, et hommikul ärkasin suure hurraaga, sõin paar viilu igavestisäilivat puuviljakeeksi (sest õppelaen läks maha ju) ja jõin kohvi ja hakkasin juba suure hurraaga (mida väljendit?) turule ja linna jalutama minema, kui ... migreen. Tussu küll. Jõudsin peaaegu 5 minuti kaugusele majast, kui otsustasin ikkagi tagasi pöörduda ja teki alla õnnetuks nutsakuks kokku keerduda. Veeklaasid ja valuvaigisti ja tumedad kardinad akna ees.
Migreenijärgsed õhutpoolikud on alati kuidagi kole ilusad olnud. See just värskelt peaaegu juba möödunud valu ja ettevaatlikkus liigutustes ja võimetus kummardada ja niisugune habras isu, mis tolereerib ainult kummalisi asju. Nt sõin ühte šokolaadikreemi, mis oma konsistensilt meenutas Nopri koorekaramelli, aga magusam ja noh šokolaad ikkagi. Otse topsist. Lusikaga. Nämm.
Vedelen oma hiiglaslikus printsessivoodis (meil on kaks madratsit, sest korteriga tuli üks ja minuga tuli teine kaasa) ja kuulan seda muusikat, mida vist ükski teine täiearuline inimene peale minu ei kuula. Me just eeldasime, et ma lähen täiearuliste hulka, vaata. Igast kitarrega iseomalaule laulvad meloodilised neiukesed nagu Feist ja KT Tunstall ja Yael Naim ja Sara Bareilles. Siuke playlist. Üks poolik valge vein on ka nurgas ja küünlad ja ma kardinaid eest ei võta, sest linn on täna nii kole nii kole.
Valge vein ka, kas ma mainisin, onju.

Nojah, ja kuna ma öösel magasin tublisti ja päeval magasin migreeni välja, pole mul nüüd ju und. Niiet lasma vaatan, mis ma veel saan süame päält är kõnelda.

Võre

Ma olen lugemise koha pealt ilgelt laisaks jäänud. Üks Murakami on juba terved igavikud pooleli - Hard-Boiled Wonderland and the End of the World. See on tore. Ühte õhukest Loomingu raamatukogu Nabokovit loen, kuigi ma olen seda kunagi ammu lugenud. Olemise talumatut kergust loen, kui maal olen. Lapsele loen Timm Thalerit ja talle see täiega meeldib (tänks, Aet). Kääbikut tahtsime ka alustada, aga mai leidnud üles millegipärast. Viimati Räpinas käisin, leidsin ühe toreda öökapiriiuli, kuhu olid raamatud sorteeritud mitte ajastu või autori või teema või millegi niisuguse järgi. Vaid suuruse järgi. Sest riiul oli pisike ja madal, vaata. Ja raamatud selles olid ka kõik pisikesed. Sealt haarasin mõned kaasa (mahub hästi käekotti) ja olen juba poolest suvest saadik tasapisi lugenud Aime Maripuu - Oota järgmise hommikuni. Kuigi ma tüdin sellest kiiresti, sest kõik lood on ühesugused lõppudelõpuks, kuigi nunnud. Ühe õhu-õhukese luuleraamatu olen ka võtnud maiustamisele, Kaplinski äkki. Meeldib.
Noh ja siis on seal terve posu pool-, täis- või haridusteaduslikke raamatuid, mida ma otsast loen või vahel vaatan. Kuigi matemaatika populaarteaduslikku pikalt ei loe, sest tihe on ja üks lehekülg on tegelikult mitme tavalise raamatulehekülje töö. Ja haridusteaduse asju ei loe pikalt, sest näiteks see üks raamat, mis ma loen, on nii nunnu ja naljakas, et mul hakkab vahel kurb.
Lisaks on alustatud uut võib-olla traditsiooniks kujunevat ettelugemise kommet. Seoses sellega võiks öelda, et ma olen alustanud ka Giovanni toa ja Kukelokuti lugemist. 
Ära lõpuni loetud raamatud ju ei loe. Loevad ainult need, mis on parajasti lugemisel.


Mul on tegelikult, kui nüüd järele mõelda, hiigla romantiline korter. Lisaks sellele, et see on kesklinnale lähedal ja võibolla otsapidi Tähtveregi ja niimoodi kõrgel ja üle katuste vaatav. Siin on muudki romantilist. Näiteks juba see, et siin on külm, nagu ma juba mainisin. Ahi võtab 24 tunniga ette näo, nagu teda poleks mitte kunagi köetud. Tõenäoliselt seoses alumiselt korruselt välja lõhutud ahjudega ja seal valitseva välistemperatuuriga. Aga ei tohiks ka ära unustad seda hiigla romantilist kivikatust, millest sügisvihmade vesi pööningule ja trepikotta tilgub. Või seda trepikoda, kuhu ei saa moose jätta, sest talve poole need külmuksid ära. 
Aga siis on jällegi see hea, et siis enam arvatavasti ei tilgu, sest jää üldiselt ja kõik, mis sellega kaasneb.
Rääkimata sellest hingematvast üürist, mis minu rahaplaneerimisvõime juures viib igasuguste kõrgromantiliste asjadeni. Nagu taararaha eest ostetud odav allakolmeeurone vein või keeks hommikusöögiks.
"Ja ainult teineteise ümbert hoides päris üles sulame..."

lootusetu romantik ju

Vahel ma vaatan mingite tüdrukute pulmapilte ja ma kohe kuidagi ei saa neilt välja lugeda kahe õnneliku inimese paaripanekut või teineteiseleidmist või ühise elu alustamise püha rituaali. Näen ainult selle ühe tüdruku seda kõige ilusamat päeva, kus tal oli kleit ja soeng ja meik ja fotograafid ja lilled ja imetlevad inimesed. Kusagil seal muuhulgas on mingi töllakas, kellega ta abiellus ka, sest osutub, et teda on millegipärast vaja, et oleks päris pulm. Aga üldiselt on ikka pulm see naise ilus tähtis imetletud olemise päev. 
Aga eks neid on ka ju vaja.


Ma tahtsin sellest ka rääkida, kuidas mulle meeldib magada. Mitte et kuidas magada. Vaid kuidas meeldib. Lühike vastus oleks tegelt: täiega meeldib. 
Mulle meeldib hommikul kaua magada. Pikalt pikalt. Vahel käin pissil või söödan last ja siis magan edasi ja ni hea. Mulle meeldib vara magama minna. Siis saab jälgida une tulemist ja voodis raamatut lugeda ja end meeleollu viia. Mulle meeldib teha päeval väikesi uinakuid. Või pärast hommikusööki. Või esimese ja teise hommikusöögi vahel. Või pärastlõunal. Külmal ajal saab magatud voodis või tugitoolis, aga soojal ajal on näiteks võrkkiiged ja liivarannad ja muru õunapuu varjus ja sellised asjad. Mulle meeldib bussiga kusagile sõites magama jääda ja ma kasutan alati rongiga sõites seda võimalust, et saab korraks silma kinni panna. Kui võimalus end ilmutab, teen pikematel autosõitudel ka pisikese uinaku.
Vanasti kippusin loengutes ka silma kinni laskma, aga nüüd mul enam loenguid ei ole ja praksides märkamatult magamajäämine on natu raskendatud, kui ma neis õpetama peaksin samal ajal.

Leidsin ühe toreda ajahalduse asja. Kui guugli kontot kasutad, saab ühe klikiga sisse logida ja neil on desktopi programm ja androidi äpp (vb oli ifööni oma ka) ja hiigla tore. Põmst kirjutad talle, et mida sa teed ja tema hakkab sekundeid lugema. Kui tehtud on või korraks ei tee, paned seisma. Igat tegevust saab siduda ka käimasolevate projektide või klientidega. Hiljuti tehtud tegevused kogunevad sinna niimoodi ritta, et neid saab jätkata ühe klikiga. Õudselt tore. Sest esiteks on oma tegevuste ülesmärkimine kõige käepärasem meetod muutmaks oma tegevusi mõtestatuks ja eesmärgipäraseks (proovi teinekord õpi- või toitumispäevikut pidada, küll siis näed). Teiseks hoiab see edukalt multitaskimast, sest multitask on paljudel juhtudel mitte tähelepanupuudulikkuse tagajärg vaid põhjus. Kuigi ta tegelt lubab multitaskimist ka logida. Saad lissalt pärast tagantjärele sisse kirjutada, mida sa veel tegid ja kui kaua. Ei peagi laivis. 
Ja mis kõige kõige toredam - ta teeb sulle pärast aruandlust. Põmst vastab su küsimusele: "Kuhu, ma küsin KUHU mu aeg küll kadus?" Siis tead, kuhu. Ilusad sektordiagrammid ja puha.
Pealegi on see täiesti geniaalne päriselt lihtsasti kasutatav vidin üleni eestlaste tehtud. Maiteagi, mida selle tarkusega täpselt peale hakata. Et lissalt tead.
 Toggl.com.


Nüüd ma lähen sinna raamatute juurde ja varsti ongi uni ka.

Mhmh, on jah vanad pildid. Ma pole üldse pildistanud vahepeal ja nii piinlik. Aga need on ka ilusad ju onju.