Daylight licked me into shape


Endale valenime või teise alternatiivse nime välja mõtlemine ei olegi nii lihtne. Sest esiteks võiks see olla mingi nimi, millele sa kasvõi mingil määral reageerid. Mingi nimekõla, millega sa suudad kuidagi samastuda või seostada. Selles mõttes on heas valikus mõni piisavalt lähedase inimese nimi. Või kellegi vihatu (mis on mõnes mõttes ka üks läheduse vorme). Et kui keegi seda nime hõikab, käib võpatus läbi.
Reageerimine kõrvale jätta - osa inimesi on mingi nime nägu. Vahel neil ongi see nimi, mille nägu nad on. Aga ennast vale nime all tutvustades oleks vist mõnes mõttes mõistlik valida nimi, mis tundub kasvõi mõne su näo jaoks õige. Kas ma olen seda nägu, et ma võiksin olla Anna? Aga Katrin? Aga Reelika?


Ronid Toome otsa ja vaatad alla


Mõnes mõttes on see otsapidi isegi üllatav, et keegi võib igatseda tagasi aegu suhte algusest. Mida seal igatseda? Siis te veel ei tundnudki teineteist. Ei näinud. Kumbki veel ei teadnud, kellega tegemist on. Siis ei olnud teil ühiseid läbielamisi ega kogemusi ja mõlemad alles kompasid ja uudistasid ja teesklesid ja mängisid ja keerutasid ja esitlesid. Alles hiljem läheb asi tõsiseks ja mõttekaks ja tähendusrikkaks. Need on need magusad ajad. Algus on nende kõrval tühine.
 Aga näiteks laste kohta ka. Miks peaks keegi mõtlema niisuguse tahaks-tagasi heldimusega oma lapse/laste titeaedaegadele? Ma ju veel ei tundnudki teda siis. Meil polnud millestki rääkida või me rääkisime koguaeg teineteisest mööda. Kogu kontakt tugines kohustuste ja instinktide ja normide ja niisuguste asjade maailma. Mingit päris inimlikku suhtlust titaga ju ei tee. Ta on tita ju. Alles hiljem, kui ta inimese näo ette võtab ja teinekord võibolla isegi kõneleb, hakkab see huvitav osa pihta. Ja järjest huvitavamaks läheb.


Üks selline maja on ka


Kui õpetamine on nagu seks sesmõttes, et seda on nauditavam ja tulemusrikkam teha, kui teine pool natuke vastu ka tõukab, sis tegelt ju käib iga muu suhtluse ja suhete kohta ka.
Natuke läheb siia alla tähelepanek sellest, kuidas (naistele) on täielik turn-off, kui nad tajuvad, et peavad oma partnerit iseenda eest kaitsma. 
Ja see, kuidas need head sõbrad on need, kelle ülesandeks on piisavalt sageli su ideed välja naerda, su väidetele vastu vaielda ja su terve mõistus kahtluse alla seada. 

Vahele meeliköitev märkus sellest, kuidas ma mõtlen veel ühe kohvi juua, aga ei viitsi praegu teha.


Uues omavahel uute tuttavate seltskonnas viibimise joomismäng. Võib tavalises seltskonnas ka, aga siis ei ole nii huvitav, sest eneseesitlust on vähem. Jälgi inimeste vestlusi, pane tähele eelnevalt kokkulepitud mustreid, võta vastav arv shotte. Reeglid on muidugi kõigi mängijate omavaheline kokkulepe, aga siin on üks komplekt näidisreegleid.
Võta shot iga kord kui:
- keegi ütleb, et tal on nimede peale väga halb mälu.
- mõnest vestlusest selgub, et keegi peab end väga keerukaks ja komplitseeritud inimeseks. Või koguni hullumeelseks.
- keegi teeb maha oma vaimseid võimeid. "Ma ei oska matemaatikat." "Ma ei suuda orienteeruda." "Ah, mul on ju see naiste loogika." 
- teismeline või oma kahekümnendates inimene peab vajalikuks mainida, kui lootusetult vana ja kulunud ja igav ta tänu oma kõrgele vanadusele juba on.
Võta kolm shotti iga kord kui:
- keegi selgitab, põnevil ilme näos, kuidas tema nimede-nägude mälul on mingid erilised põnevad konksud. Näiteks ta ühtesid kunagi ei mäleta või mäletab mingeid asju valesti.
- "Tohib, ma panen selle asemele oma muusikat, mul on üks hea playlist/ipod/plaadid kaasas."
- Backdoor bragging. Ehk enda kohta (enda arvates) vapustavate asjade põimimine igapäevavestlusse. Lisa-shott, kui seda tehakse vinguval haliseval ohkival toonil. "Ohh... kas ma pean vabadel päevadel ka oma bakatööst rääkima?"
jne


See on siis, kui küünlavalgel presskannukohvi juua


Ette on nähtud nädal üleüldist jõulusegadust ja siis kohe uus aasta otsa ja sellega seoses terve kolletsioon otsuseid ja kohti ja inimesi, kellele tahaks pilku või käppa või kinke peale visata.
Kuhu päevad kaovad?


Ja samas - kust nad tulevad?

Mul oli tegelt veel mingeid mänge ja mõtteid, aga ma pärast kirjutan vast veel. Kui nad tagasi tulevad. Läksivad kusagile. 

Comments

  1. Minu kogemuse järgi on kõigil (peale mingisuguse väikese inimrühma) nimede peale halb mälu aga samas teiste nimede äraunustamist peetakse kuidagi ebaviisakaks - nii et see on selline hea metoodika, millega ennast välja vabandada - ei, mul ei ole sust absoluutselt pohhui, see, et ma su nime ei mäleta, on mu isikuomadus. (aga üldiselt mainitakse nimesid seltskonnas ainult üks kord ja vestluses on tarvis kole paljudele asjadele korraga tähelepanu pöörata, nii et see ei jää sageli meelde) Kohustuslik xkcd ka: http://xkcd.com/302/

    ReplyDelete
  2. Küsimuse ei olegi nii palju selles, kas nimede mälu on mingi tähtis asi. Ega selles, miks või kuidas kellelegi nimed meelde ei jää. Rohkem see teema, et kui peaaegu kellelgi ei jää nimed meelde, on veider, et enamik inimesi peab vajalikuks seda öelda.

    Umbes nagu ma tulen peole ja teatan esimeste asjadena enda kohta, et ma olen paremakäeline ja mulle meeldib, kui mul on hea olla ja, kuigi te võib-olla kohe ei oleks seda pakkunud, ka minul on 10 varvast.

    ReplyDelete
  3. See varjunimede teema on mul hetkel väga aktuaalne. Ma olen nimelt (heh-heh) kaheks nädalaks Julie, sest minu nimega nametagi ei viitsitud üles otsida (pidin selle sügisel tagasi andma). Alguses olin Christine (see oli päris okei), siis üks päris Christine küsis, ma vahetada ei tahaks, mille tulemusena minust sai Dominique (see mind ikka häiris, sest see on nii selgelt aafriklase nimi) ja nüüd olen Julie. Christine ausalt öeldes tundus omasem kuidagi.

    ReplyDelete
  4. äkki on see variatsioon Dunnig-Krugeri efektist? et piisavalt intelligentses seltskonnas arvab igaüks, et kui ta midagi ei oska/tea/mäleta (nt nimesid), siis on see ebatavaline anomaalia, mida peab välja vabandama, sest keegi teine ju nii loll ei ole ja järelikult vajab asi selgitust?

    Ühtlasi sisaldab see solvumispotentsiaali, kui keegi teine selle inimese nime ei mäleta - sest kuna keegi teine teadagi selline mäluhälvik ei ole, väljendab see muidugu sügavat põlgust või vähemalt ükskõiksust.

    ReplyDelete
  5. Seda minagi - et ühesõnaga, on erinevus inimeste ootuste vahel sellest, kuidas peab käituma, (elik nimesid on tarvis meeles pidada, muidu oled ebaviisakas) ja reaalse maailma vahel. (sageli ei jää meelde) Sellest erinevusest ka selle vabanduse sagedasus.

    Põhimõtteliselt nagu pärispatt - eeldatakse, et elad ilma patuta, aga paraku pole seda inimloomuses ja sestap tuleb selle eest andeks paluda.

    ReplyDelete
  6. Mattias13:41

    Noh teinekord on ju ka nii et tuleb ükskõik mida suust välja ajada peaasi et vaikus poleks. Eriti siis kui võõras seltskond kõik sind vahib parjasti.

    ReplyDelete
  7. Kusjuures siin tõesti KÕIK mäletavad nimesid. Muidu ei teaks seda, aga nii mul kui Kerlil on siin vale nimesilt ja inimesed, kellega me suvel või isegi eelmisel suvel koos töötasime, tulevad ja ütlevad:"Sa ei ole ju Pauline, sa oled ju Kerli." Kusjuures need ei ole mingid suured sõbrad, need on inimesed, kellest on töö juures mööda jalutatud lihtsalt ja kelle nimesid meie küll ei tea. Ulmeline.

    ReplyDelete
  8. A seda olen ma koguaeg mõelnud, et eestlased ongi mingid erandlikult nimekauged suhtlejad. Et nimed ei loe meile eriti ja meile pole neid vaja ja me ei oska nendega suurt peale hakata. Peale äraunistamise.

    Selle pärast tunduvad ameerikalikult koolitatud juhid-suhtlejad-konsultandid nii veidrad oma liigse eesnimekasutusega inimeste poole pöördudes.
    Ja selle pärast me ei mäleta nimesid.
    Ja selle pärast me saame omada sõpru, kelle nime me ei tea.
    jne

    Niiet vb on prantslased see (lääne) norm ja eestlased need imelikud

    ReplyDelete

Post a Comment