Pay no mind to the distant thunder

Polegi ammu makaronihallitust näinud,
mõtles ta poolikut potti spiraale
külmkapist välja tõstes.

Polegi ammu päevakaja teinud.
Suurepärane taevalikult sitaks äge plaan reedeseks päevaks oli:
1. Teha kõik töö võimalikult ruttu ära;
2. Tulla natu varem töölt;
3. Minna muuseumitesse, sest tasuta saab ja pole ammu käinud. (Ja kui ma ütlen ammu, siis ma teatud puhkudel mõtlen mitte kunagi.)
Tegelt läks hoopis nii, et esiteks tegi laps hommikul maailma veidraimat köha. Nagu kõik ta kopsud ragiseksid iga hingetõmbega. Olin ise ainult paar tundi maganud, sest millegipärast tundus õhtul täiega vapper ja ennastületav mõte istuda neljani hommikul üleval ja vein. Muidugi jätsin lapse koolist koju ja muidugi oli ta köha ja igasugune ragin krõbisemine paari tunniga läinud tagasi köhamaale. Esialgu pole suurepärase muuseumi-plaani täitmine veel päris hukas, eksole. 
Aga siis töö. Üks asi, mis pidi olema samal ajal ühe teise asjaga, võttis ülespanemisel liiga palju aega. Ja teine asi, mis peaks kõikide ettekirjutuste ja traditsioonide kohaselt kestma 45 minutit kuni tunni, kestis mõnuga tihedalt vähemalt poolteist tundi. Rääkimata sellest, et Adobe harrastus mu C ketast ääreni täis teha, hakkas juba kõigi tööle jalgu jääma. Mingi pool tundi rehkendasin ja sahkerdasin seal, et välja mõelda, milles asi on ja seda parandada. Pidin Togglis isegi uue tööülesande selleks välja mõtlema. Sest mul ei olnud seal veel tegevust, mille täpsem kirjeldus oleks: vahib vihaselt arvutit ja toksib igaksjuhuks suvalisi asju ja guugeldab ja kaebleb üle skaibi targematele, sest mingi kuradi jama on ja üldse ei saa tööd teha kurat ja põrgu. Ma arvan, et see tegevus peaks olema loetud mu efektiivsete töötundide hulka. Mingi hetk käisin mööda maja ja muuhulgas teisi asju ajades kuulutasin kõigile, kuidas ma kaks tundi tagasi helistasin koju ja ütlesin, et ma olen tunni aja pärast seal. Mingi hetk helistas üks lapsevanem, kelle lastega mu laps mängib ja paistis veits endast väljas. Kostis. Sest esiteks ongi lapsevanem olemine üks nendest asjadest. Ja teiseks on mu laps paras pähkel. Keerukas, komplitseeritud, tüsilik, raske, ei ole kergete killast, omaette number, kõva pähkel, ränk, kaelamurdev, üle mõistuse käiv, keerulise ehitusega, käänuline, uperpalle täis (tänks, sünonüümisõnastik). Niisiis, ütlesin mingeid asju ja tegin mõistvaid häälitsusi ja kui mu enda laps mõne aja pärast helistas, vaprus hääles ja nutt kurgus, kutsusin ta hoopis endaga poodi kaasa. Igasugune muuseumiplaan oli igatahes juba rikut nigunii. 
Vedasin lapse poodidesse, ostsime klassiõe sünnipäevaks ühe üleni nunnu värvi-ise rahakassa-auto. "Aga emme. See on ju tüdruku sünnipäev. Me ostsime auto." Pärast ta muidugi nõustus, et tüdrukul võib ka auto olla. Ja Salmest tõime jõulukalendri ära ja toidupoes käisime ka ja sõime tänaval sooje saiakesi ja sõitsime bussiga.
Umbes üleni kuus või nii, kui ma lõpuks koju jõudsin, panin ahju kütte ja jäin enamvähem kohe kogemata magama. Muinasjuttu lugesin ka vahepeal. Muumipapa memuaarides on üks hiigla nunnu kummitus, kes ajab hirmuäratavat juttu ja aevastab ja lööb vahel oma pea kogemata ära ja üleni solvub, kui tema üle naerda.

Laupäeval rookisin lund ja käisime sünnipäeval.
Pühapäeval vaatasin, kuidas seljalihased valutavad ja jõin läbi akna lumist linna vaadates mõned liiga magusad kohvid ja Metallica.

Kaebasin fotopoe poisile, et ma kipun filmi lõppu kerides selle täiesti üleni originaalrulli seest lahti kerima, kuigi see peaks sinna ju kinnitatud olema ja päris kõvasti. Poisi nõuanne mulle oli: ärge kerige nii kõvasti.

kodune teema vastu ööd

Vaatasin kõrvalt seda paanikat elevust jututeemat selle pärast, et keegi kirjutas miski halva raamatu, aga inimesed ikka loevad. Mõtsin, et huvitav, mis see põhikoostisosa selles paanikas on. Kas see, et raamatuid seostatakse kuidagi intellektuaalne ja haritud ja tark olemisega ja loll raamat justkui rüvetab raamatu ideed. Või see, et erootikast huvituvad naised (eriti emad) on suht, noh, väkk. Või mingi kolmas asi. 
Sest igasuguseid asju tehakse mõnikord väga halvasti ja liiga paljudele inimestele meeldib ilma, et ülejäänud selle pärast endast välja läheksid.

Veidrate teema-kostüümi-pidudega on see muidugi, et ühelt poolt tahaks teada, kes veel seda teemat fännab ja siis teda ka kutsuda. Teiselt poolt jällegi, kui selgub hoopis, et ta pole millestki siuksest kuulnudki, saab kutsuja endast kerge vaeva ja koduste vahenditega piisavalt kahtlase mulje jätta.
Mis ei ole ka alati halb.
(Rocky Horrori kostüümikas tuleb ja kui sa tead sellest midagi, siis loe ennast kutsutuks.)


Otsi YouTube'ist (vanu) bände koos märksõnaga "full album" ja vaata, kuidas muusika(ajaloo) tarkus tuleb. Mühinal.

Comments

  1. Mattias19:54

    et välja mõelda, milles asi on ja seda parandada: troubleshoot?

    ReplyDelete
  2. Ma arvan, et raamatutega on see teema, et inimesi ei häiri mitte see, et need nii popid on, vaid see, et neid niimoodi haibitakse. Ma näiteks tarbin lademes saasta ("Walking Dead" näiteks) ja loen ka vahel mingeid odavaid krimkasid jne, aga see, kui mingi kehva raamatu veel kehvemat tõlget (lugesin selle raamatu katkendit ajalehest, ütleme nii, et filoloogil hakkas valus) pidevalt promotakse, saan aru, miks see närvi ajab. Mind ei aja, aga kui mul oleks tütar või kui ma töötaksin õpetajana, oleks mul väga kahju, et mu kasvandikele iga päev ajalehest sellist asja soovitatakse, selle asemel, et neile midagi harivamat pakkuda. Ka hinge on vaja harida.

    Ja sellest hoolimata arvan ma, et kõrgkultuuri ei jaksa nagunii kogu aeg tarbida ja vahepeal on midagi kergemat ka vaja. Iseasi, kas just SELLIST, aga nii üldistes joontes.

    ReplyDelete

Post a Comment