Sunday, December 30, 2012

the love we think we deserve

Vahel on nii, et lähed kusagile niisama kõndima vaatama mõtlema ja unustad fotoka maha ja just nendel kordadel näed ja kohtad niisugusi kordumatuid uskumatuid imelisi asju, et jätaks või järgminegi kord fotoka koju.
Seoses sellega ja muidugi talvest kopp olemisega, pildid hoopis ammusest suvest.

roheline roheline roheline

Mõtlen, et kui ma ükspäev juba oma magamisest rääkisin, võib ju täna söömisest ka rääkida. Maiteagi, mis eesmärki see teenib. Võib-olla see 'ma pole ainuke' teema käib siia alla natuke. Inimestele millegipärast meeldib teada saada, et nad polegi ainsad, kellel on mingi arvamus, tunne, harjumus, veendumus, eelistus. Samas jällegi - neile meeldib üleni teada saada, et nad on just ainukesed. Seda kuuleb ka kogu aeg. Ilge taustsüsteemi otsimine käib kõikaeg.

Esiteks on muidugi terve rida teemasid, millal ja miks ma ei söö.
Seda hommikulsöömatuse asja ma ükskord juba arutasin. Et on hommikuid, kus mul hakkab lihtsalt söögi peale vaatamisest ja selle lõhnast nii paha, et ma parem lähen näljasena oma päevatoimetusi tegema. Kõht koriseb ja silme eest hakkab juba häguseks minema, aga süüa ei saa, sest ökk. Kui siis ainult üksikuid asju. Mõni hommik on selleks üksikuks asjaks pitsa, mõni teine kord röstsai. Vahel puuvili. Kuidas juhtub. Mitte mitte kunagi ei ole sellisel hommikul (või tegelt misiganes kellaajal see näljapirtsakus saabub) selleks ainsaks söögiks, mida ma süüa saan, ülessoojendatud eilne toit.
Ülessoojendatud eilne toit on ka üks neist asjadest. Et on sööke, mida saab üles soojendada ja on sama head või paremad, aga enamik lihtsalt läheb juba pärast esimest jahtumist minu raamatus solgi alla. Kahel järjestikusel toidukorral sama toitu süüa on veel mõeldav, kolmas on juba peaaegu välistatud.
Vahel on mul päevi või kuni nädala kestvaid lapsikus-pirtsakus-perioode, kus minu dieet on kokku võetav sõnadega: kui midagi head ei ole, siis ma ei tahagi süüa. Eriti juhtub selliseid asju, kui raha ei ole. Et võiks ju leppida keedumakaronide või praekartuliga, sest ammu pole söönud ja muud ei saa praegu lubada (või mis lubada - polegi üldse mingit raha ja poodi pole asja), aga ei lähe alla see säästuelu kraam. Parem nälgin.
Ja üks asi on veel mida ma süüa ei saa - see koolisöökla, mis meie õppehoones on. Juba selle lõhn on õudne. Ma vanasti ikka sõin seal ka ja jube uhke, sest tudengina polnud mul raha, et sealt praadi osta ja nii tore on tööinimesena endale sooja lõunat teinekord lubada. Aga enam mitte. Läks üle see elevus. Tead, nad on kuidagi suutnud soola ja rasvase ja praetuse ja säästuse ühendada mingisse ülehinnatud haisvasse ollusesse, mille maitse ei lähe ka pärast mitut tundi suust ära ja mille hais jääb riiete külge. 
Samasse kategooriasse lähevad poe soojaleti valmistoidud ja kõik purgisöögid. Lihtsalt seal on mingi oksemaitse, mis tuleb, kui toit ei ole valmistatud värsketest koostisosadest kohe tarbimiseks vaid mingitel muudel kaalutlustel. Maitea, kas see on see soola kogus või mingid maitsetugevdajad, midagi nad igatahes teevad valesti. Näiteks pulbrist valmistatud toidu vastu pole mul midagi ja kiirnuudleid söön ka. 
 Mida ma söön, on selline rõõmsam lugu. Vähem ökke kirjeldusi, muarust.
Näiteks olen ma viimasel ajal täiesti üleni arrrrmunud avokaadosse. See on lihtsalt nii hea. Ostan endale aeg-ajalt ühe ja söön rahulikult mõnuledes pool ära. Ja siis lähen natukese aja pärast kööki tagasi, sest keda ma petan, ma ei saa piirduda ainult poolega. Mõni aasta tagasi oli sarnane asi hurmaadega, aga neid sõin ma siis umbes viis tükki päevas ära.
Minuarust on need meretaimedest tehtud vale-kalamarjad jube mõnusad. Sest nad naksuvad hamba all. Ja maitsevad hästi. Eriti sooja röstsaia või ciabata peal koos sulanud võiga.
Ma kustutan vahel linna peal olles väikest nälga ja janu selle beebidele mõeldud porgandimehuga. Väiksest purgist täiesti piisab. Kõrvits on ka päris hea. Tuleb ainult jälgida, et olekski puhas aedviljamehu, ilma liha või riisi või maksata.
Üks õudselt hea natuke pigem-veidrus on hapukoor kakaoga. Eriti hea on see päris kange kakaoga, mitte selle lahustuvaga. Siis tuleb natu suhkrut ka panna. Selle söögiga on ainult see häda, et kui lapsele võimalus anda, suudab ta ühe ettevõtmisega niimoodi pool kilo hapukoort ära hävitada ja siis mulle ei jäägi.
Õlis küpsetatud pirukaid armastan ka. Nad on mahlased ja pehmed ja kui vahel joppab, et saab sooja pirukat, siis on üleni taevas maapeal.
Ja siis on muidugi kõik need rammusad võised kooresed makaronisöögid ja vürtsikad rasvased lihasöögid, mis ongi tegelt mu põhitoit. Eile tegin umbe tervisliku püreesupi ja siis kallasin sinna pool pakki hapukoort sisse, et ikka kõhu ka täis saaks.



üks laps kahe suve tagusest ajast

Ükspäev bussiga läbi Eestimaa sõites mõtlesin sellest, kuidas väikeses linnas või külakeses sündinud noored ihkavad sealt ära saada suurde linna ja päris maailma ja minema sellest jumalahüljatud pommiaugust lõpuks tõeliselt tähtsate ja suurte asjade juurde.
Ja et huvitav, kas kõik ihkavad või ainult need, kellest lugusid jutustatakse.
Ja huvitav, kas see kibelemine on erinev olenevalt sellest, kui kaugel sellest külakesest on esimene 'päris' linn. Et kui on hästi lähedal, siis kogu see mässumeelne lahkumistuhin 10-minutise bussisõidu kaugusele tunduks veits tobe. Samas, kui linn on liiga kaugel või kui bussid ei käi, ei pruugi kõik olla selle toredusest ja suurusest ja särast päriselt kuulnud või arugi saanud.



siit pildilt pole hästi näha, aga sel loomal on hullu ägedad sisaliku(?)silmad


Mu kass on natuke nagu tita. Tahab kogu aeg süles olla ja ei taha olla üksi jäetud. Kui ma tulen tagasi mingilt pikemalt kodust äraolemiselt, käib ta mul sabas (höh, höh, endal tal on saba) ja vääksub, et talle tähelepanu pöörataks. Lisaks arvab ta, nagu titadki, et kõik olemasolev on olemas täpselt ainult tema jaoks ja et tal on kõigele esma-, kui mitte ainuõigus. 
Jääb süles magama.
Ei ole nõus üksi magama.
Ajab mind hommikul liiga vara üles.
Sööb üleliia kallist toitu.
Oksendab vaiba peale.
Hammustab.


lihtsalt Kuu tänav


Kuna icheckmovies.com ongi tegelt pigem mulle endale järjepidamiseks, keegi teine seal stalkimas ei käi, siis siin on paar sõna filmidest, mis mul viimasel ajal vaadat:

  • just vaatasin The Perks of Being a Wallflower, sest seal on ju Emma Watson Rents kirjutas selle kohta ja oligi hea ja ilus ja tore ja vahva.
  • seda Rootsi väidetavalt õudukat Let the Right One In pidin juba ammu vaatama, aga sis kuidagi jäi vaatamata ja kui Roland käskis vaadata, hoidsin end esialgu tagasi, sest ma tegelt ka arvasin, et see on õudne. Ei olnud. Hästi nunnu film. Natuke põnev. Natuke veider. Aga ega vist ei olegi olemas mitte-veidrat Rootsi filmi. Ja raamat pidavat muidugi poole parem ja oluliselt õudsem olema.
  • täitsa kohe Prantsuse filmi Lemming vaatasin niimoodi, et üleni vahepeal tahtsin pead teki alla panna, sest nii õudpõnevpingeline oli. Ilma mingi väga hea põhjuseta, ma lissalt olengi selline hellake. Tegelt ei ole otseselt õudne. Ehmatuskohti ka ei ole. Ja on päriselt siiralt tegelikult huvitav ja kaasahaarav. Tuletas kohe filme Eyes Wide Shut ja Vanilla Sky meelde. Täpselt ei oska öelda, miks seda esimest.
  • kogemata hakkasin otsast vaatama filmi White Chicks, mida ma, muide, mitte mitte kellelegi ei soovitaks, sest see oli nii halb, et jätsin pärast üleni liiga kaua selle halb olemise üle ahastamist filmi pooleli ja hakkasin lohutuseks vaatama midagi täiesti vastandlikku. Mis skaalal vastandlikku, kui ma isegi teaks. The Ordeal oli siuke film, kus on igasuguseid asju ja värke üleni palju, niiet pärast on tükiks ajaks filmi-isu läinud, aga justkui vist selles heas mõttes...
  • ja siis oli üks täiega äge film, mis nägi välja nagu dokumentaalfilm, aga tegelt saad juba kaameratööst aru, et päris doku ikka ei ole. The Idiots on igasuguste erinevate eurooplaste tehtud taanikeelne film noortest kommuunis elavatest inimestest, kellel on millegipärast selline eluvaade, et vahepeal tuleb oma sisemine idioot välja lasta. Siis nad käivad ringi ja on aeg-ajalt idioodid ja see on naljakas ja kurb ja inimlik ja pärast võibolla kukud mõtlemagi.
  • kohe vean ennast kinno ja vaatan Pii elu ära ja etv lubas Seenelkäiku mingipäev näidata ja Kääbik on ka plaani võetud, ära muretse.


13 comments: