And there ain't nothing wrong with this blog


Ja siis ma siin mõtsin sellest ka, et on inimesi, kes ülehindavad oma mõju teistele ja on inimesi, kes alahindavad oma mõju teistele. Nagu nende asjadega ikka on, eksole. Aga luba, ma täpsustan.
 Oma mõju ülehindavad inimesed on näiteks need naised, kes arvavad, et iga neile tuttava paarikese iga tüli tuli sellest, et naine tunneb tema pärast oma positsiooni ohustatuna ja mees viskas talle silma. Üldse püüavad nad oma kujuteldava tohutu mõju tõttu vältida paarissuhtes inimesi, et mitte midagi ära lõhkuda. Need on need inimesed, kes vabandavad kuusteist korda oma hilinemise pärast ja küsivad sada korda üle, ega sa nende rumalat nalja tõsiselt ei võtnud. Lisaks kipuvad nad arvama, et üldse kõik asjad on nendega seotud ja neist tulenevad ja iga salajutt, mida räägitakse on nende kohta ja iga kaklus, mis puhkeb, nende pärast. Eri kategooria on muidugi need tüübid, kelle arvates halb ilm on ka spetsiaalselt nende kiusamiseks ja liiklusummikud personaliseeritud karistus.
 Oma mõju alahindavad inimesed ütlevad asju nagu: "Äh, ära nüüd nuta, ega ma seda niimoodi ei mõelnud, see ei tähendanud ju midagi." Need inimesed võivad täie rahuga ja ilma etteteatamata jätta ilmumata peole, kus nad on aukülaliseks, sest 'polnud eriti tuju.' Neile tuleb täieliku siira üllatusena, kui keegi on neisse armunud või et nad on kellegi südame murdnud ja seda ka tavaliselt mitmeaastase hilinemisega. Nad solvavad vihastavad lõhuvad murravad liidavad lahutavad inimesi nagu möödaminnes ja ilma üldse aru saamata, et seal mingeid tähelepanuäärseid sündmusi oleks olnud. "Ei tea, mis tal nüüd järsku hakkas?"


See on üks väravakell, mis mulle meeldis

Tegin oma konto jälle kogemata muuseas tühjaks ja ostsin viimase viieka eest Säästu nõudepesuvahendit ja spetsialistide poolt täiesti mittesoovitatavat toidupoe kassitoitu ja tegin piuks piuks. Võtsin konto väljavõtte ja rehkendasin selle peal huvi pärastl kõikmõeldavat Exceli maagiat ja tegin piuks piuks.
Ma lihtsalt ei saa sellest rahast aru. See ei toimi nii, nagu ma ette kujutan. Või siis - ma üldse ei kujuta ette, kuidas see toimib. Kui palju asjad maksavad? Kust raha tuleb ja kuhu ta läheb? Mida peab tegema, et raha tuleks või oleks? Ja milleks? Kas on olemas nii suuri summasid, mida isegi mina ei jõua ära kulutada? Kui palju on liiga palju? Millised asjad on liiga kallid? Kust inimesed võtavad raha, et reisida või kolida või suuri oste teha? Kuidas mul alati raha otsas saab olla? Mis värk sellega üldse on?
 Sest vahepeal on näiteks nii, et ma lähen toidupoodi ja ostan, mis süda lustib ja arve tuleb kolmkümmend eurot. Mõni teine kord lähen, ostan, mida süda lustib, tuleb arve hädine kümnekas. Ma tean küll, kuidas liitmine käib, aga kui rahasid liita ja lahutada, käib hoopis mingi teine seadus muarust. Vahepeal keegi ütleb, et mingi tore teenus maksab mingid eurod kuus ja ma ei oska selle peale midagi öelda, sest ma ei tea, mida see tähendab. Ma jään vahel inimestele raha võlgu nii, et ma hiljem sellest midagi ei mäleta ja ennast kuidagi häirituna ka ei tunne. Ma vahel teen inimestele välja ja annan neile raha nii, et ma hiljem midagi sellest ei mäleta ja ennast kuidagi häirituna ka ei tunne. 
 Nii nagu sotsiaalse puudega inimesed tuubivad mõned suhtlemise reeglid pähe, et inimeste hulgas toime tulla, olen mina ka osa asju lissalt pähe õppinud. Näiteks kirjutan võlgu endale üles ja tuletan teadlikult meelde, et ära tuleb maksta. Või teen natuke pikema ringi poes käimiseks, sest keegi ütles, et teine pood on odavam. Minaeitea ju. Sõlmin otsekorraldusi ja olen seadnud endale range süsteemi arvete maksmiseks.
Aga ikkagi. Mul pole tegelt õrna aimugi, mis värk selle rahaga on.


Mingi selline 1. jaanuari vaade
"Just sellisel heinamaal peamegi pidu"

Vahel, kui mingid jamad on ja ma longin kurvalt mööda poriseid tänavaid ja mõtlen, et miks halvad asjad juhtuvad headele inimestele. Ja siis ma mõtlen, et huvitav, kas ma olen hea inimene. Noh, selles mõttes. Mingis kujuteldava õigluse mõttes. Kui, ütleme, et on niisugune. Et on õiglus ja on head ja on halvad ja reeglina headele tuleb hea ja halbadele halb. Et kas mina siis oleksin hea.
Ühelt poolt nagu oleksin, sest ma olen oma loo peategelane ja need on alati head. Isegi, kui nad on halvad. Ja muidugi see ka, et ma naeratan inimestele ja aitan vanamutikesi üle tee, kui mõni ette juhtub ja lohutan nutvaid eksinud lapsi ja ütlen tere aitäh palun ja teen sõpradele jooki välja ja vahel empaatiagi.
Aga teiselt poolt minesatea. Sest head ja halvad tegelased nendes lihtsates lugudes on algusest peale vastavalt defineeritud ja nad ei tee midagi, et selleks saada või seda olla. Nad lissalt on. Kõigest hoolimata.
Nagu need poisid, kes teineteist kividega viskasid ja hea võitis.


Comments

  1. Raha on jah siuke asi, et kurjad jõud söövad selle alati ära, isegi kui teda on natuke rohkem. kahtlustan mõtlemist "mul on märgatavalt rohkem raha kui tavaliselt, võin sis ka kulutada ka _natukene_ rohkem", kusjuures "märgatavalt" ja "natukene" umbmääraste terminitena toovad kuidagi kaasa selle, et jälle on raha otsas ja saanud polegi nagu midagi peale ühe uue rinnahoidja ja nelja paki sarapuupähklite, millel oli parasjagu allahindlus.

    ReplyDelete
  2. oma mõju saab muide korraga mõlemat pidi valesti hinnata. ma olen järele proovinud.

    näiteks võin ma kohutavalt põdeda, kui ma jään hiljaks ja selle peale ette kujutada, kuidas olen teistel terve päeva ära rikkunud.

    a teisest küljest juhtub mul vahel (ja nooremana juhtus peaaegu pidevalt), et ma ei pane tähele, et oleks kuidagi seksuaalkäitunud, ennegu meesterahvas hakkab tegema nägu, nagu oleks meil mõlemal selge, et kohe läheb aktsiooniks. eriti nooremana, sest siis ma mõtlesingi,et ma olen nii kole, et ma võin ükskõik mida teha ja ükskõik kui süüdímatult käituda, ega mehed nagunii tähele ei pane. la sittagi nad ei pane.

    ReplyDelete
  3. Suurepärane väravakell, selle kallal on kõvasti vaeva nähtud, ja kontrast tagaoleva majaga!
    Tegin 1.jaanuaril samalaadseid pilte - vesi, okse ja pudelid, aga ei söandanud üles riputada, liiga masendavad tundusid.

    ReplyDelete

Post a Comment