Ei seal see kell on vale

Ole minuga siin

Ahh! Mismõttes? Ma polegi sellest kirjutanud veel. Kaltsukate toredusest. Ja siin on oluline mainida, et ma olen eluaeg olnud kaltsuka-inimene. Väga harva ostan uusi poeriideid. Niiet kõik targutused, mis ma 'päris' poodide kohta ütlen, on eelarvamus. Välja arvatud hinnad. Hindu olen ma ikka vahel näinud ja mingi ettekujutus on.
Ehk siis. Loetelu põhjustest, miks kaltsukas on parem kasulikum lahedam õigem kui uute riiete ostmine:

1. Kaltsukariided on odavamad. Ma ei ole kunagi näinud ühtegi uute riiete poodi, kust saab viiekümne sendi või euro eest pikki pükse, kampsuneid, dressikaid, lasteriideid, kleite, särke... Vahel väga harva veab, kui leian päris-poe, kust saab alla kahe euro eest paari sokke. Poeriided on neetult kallid.
2. Kaltsukariided ei avalda kuludes või pestes ootamatuid ebameeldivaid üllatusi. Sest keegi on neid juba kulutanud ja pesnud ja on näha, mis saab või ei saa juhtuda. Näiteks välja venimine. Või pesus kokku tõmbumine. Eriti kiire värvist äraminek või kulumine. Õmbluste hargnemine. See rootslane või taanlane, kes seda hilpu enne kandis, testis selle järele ja mina võin muretu olla. Rahulikult terve viieka mingite pükste alla matta ja ei pea kartma, et võib-olla pärast esimest pesu mul ei ole neid enam.
3. Mingi kulumisvastane garantii on eriti oluline lasteasjade puhul. Sest mina ei oska uusi asju võrreldes vahet teha sandaalil, mis läheb esimese veerandi jooksul pooleks ja sandaalil, mis kannatab veel lapselapselegi jalga panna. Aga kui ma leian kaltsukalt paraja papu oma lapsele ja on näha, et seda on vähemalt üks poiss vähemalt ühe suve rõõmuga kandnud ilma, et see puruks oleks läinud, on see teatav kindlustus. Või kombekas. Või jope. Või mänguasi.
4. Vahel on selliseid aegu ja kohti ja olukordi, kus oleks vaja paista isevärki. Originaalne kordumatu ainulaadne. Sellisteks puhkudeks on kaltsukad hiigla toredad. Neist võib igast värke leida. Ükskord ma leidsin kaltsukast Spice Girlsi pildiga särgi.
5. Igast värke võib leida on ka argument iseäraliku kehaehituse või veidrate eelistustega inimestele. Kui tavalises poes lihtsalt ei ole selliseid asju. Nii pikka kleiti või niisuguse vöö-rinna proportsiooni jaoks. 
6. Kaltsukast ägeda või kvaliteetse või lihtsalt ilusa asja leidmine on hoopis suurem seiklus ja põnevam ja märkimisväärsem kui tavalisest poest. Sest tavalises poes on asjad erinevates suurustes ja värvides ja pole raske sealt üks asi välja valida ja kinni plekkida. Hoopis keerulisem ja rohkemat imetlust väärt on see, kui ma pärast kannatlikku 50-sendi kastis sobramist leian täpselt minu suuruses suurepärast värvi täiega ägeda asja, mis antakse mulle tasuta kaubapeale, sest ma ostsin nii palju ja mu laps on nunnu.
7. Kõik need kurvad riided seal hunnikutes lahedad olemas ja kandjaid ootamas, miks ma peaksin uue ostma ja sellega tootmist julgustama. Meil on juba valmis tehtud küllalt riideid, et terve maailma inimesed riidesse panna.

Mis on täiega kummalised asja kaltsukate kohta, on esiteks nende hinnavahemikud. Mõnes kaltsukas on nii kallid asjad, et tahaks kedagi lüüa. Einoh, ma saan aru küll, et see ese võib olla täiesti uus ja kulumata ja võib tunduda, et tohib pärispoe hinda küsida. Või see on kellegi arvates olnud täiega trendikas, sest satsid ja sädelev lillemuster ju ometi. Aga te saate valesti aru - kui ma ei saa täpselt selle sama mudeli suurust valida, ei saa ma päriselt seda pärispoe elamust sealt. Kõik inimesed ei ole suurus 42. Niiet lollid. 

Teine veits veider nähtus on komisjonipoed, mida sageli eksitavalt kaltsukateks peetakse. Need on need kohad, kuhu samas linnas elavad tavalised kohalikud inimesed toovad oma vanu ärakasutatud või kasutamata asju ja panevad neile hinna. Siis paneb pood mingi osa sellele hinnale otsa, sest arveid peab ka maksma. Tulemus on see, et sa saad ühe enamvähem sinusuguse inimese (mitte n võõra rootslase) kantud asja osta kas sümboolse hinna eest või ligikaudu pärispoe hinnaga. Oleneb, kuidas keegi oma prahile hinda annab. Sest vahel inimesed rehkendavad kuidagi lollilt. "Noh, kui mina maksin selle asja eest mitu aastat tagasi 30 eurot ja ma olen seda aint natukene kandnud, ma arvan, et see ei ole eriti kehvemaks läinud ja mulle raha ka meeldib, niiet las see läheb taaskasutusmüüki 20 euroga." Um... aga kas ma kahekümnega uut asja ei saaks juba vä?

Kolmas hoopis mitte hindadesse puutuv täiesti hämmastav asi on kaltsukariiete ajastu. Et kui kaltsukad tulid, sai sealt siuksi trendikaid kaheksakümnendate riideid. Aga millegipärast see fikseeritud asi seal ei ole riiete vanus (et u 10 aasta tagune mood) vaid need neetud kaheksakümnendad. Eks ikka muud kraami tuleb ka juurde, aga põhiosa on ikka kuidagi väga kaheksakümnendad. Kas kaltsukate varustajatel on mingi otseühendus tagasi kaheksakümnendatesse? Kas kusagil on nende riiiete lõputu varu või kui palju selliseid riideid siis lõppudelõpuks ringluses on? Või kas see oligi viimane kord, kui riideid veel taaskasutaval moel valmistati ja suurem osa viimaste kümnendite riideid on lihtsalt moodsalt õhku haihtunud? Igatahes müstika.

Mitte et mul midagi selle vastu oleks.

"Ta on multitalent, midagi ei ole teha."

alguses läksin enne pimeda tulekut pildijahile, aga midagi eriti pold
a mulle muidugi meeldivad pilved (ja ilmselt viltune silmapiir) ka

aga pärast natuke sealkandis ringi ukerdamist jõudsin ikka ära oodata selle umbes pool minutit kestnud hetke ka
eriti meeldivad mulle kõik need varjud seal lume peal, oh

Mille põhjal sa otsustad inimese arukuse üle? Sest otsustad ju kuidagi. Isegi, kui sa ei pea arukas või tark või haritud või intelligentne olemist tähtsaks või eraldi väärtuseks, mingi vaimse võimekuse taju sul ju on. Niisuguse eneseanalüüsimise mõttes - millistest komponentidest sinu IQ-test koosneb? Või rohkem juba natuke see küsimus, et millised (väheratsionaalsed) kiiksud sel on. Kas onju sellega nii, et vahel piisab üleni pisikesest asjast, et kellestki väga tarka muljet saada ja vahel väga tühisest asjast, et seda muljet ennetada või vähemasti üleni ära rikkuda. 

Ma näiteks vahel hakkan kogemata inimest parajaks pudrupeaks pidama, kui ta käitub seltskonnas ebaviisakalt. Kas inimestega või lissalt lauakombetult. Ja ma näiteks kipun üleni targaks pidama inimesi, kes mu naljadest kohe kiiresti aru saavad või spontaanse rollimäng-etendusega kaasa tulevad.

Kuidas täiskasvanud (pere ja maja ja auto ja laste ja kodulaenu ja töökohaga) naised tööalastel väljasõitudel saunas käivad. Ma tean, et sa oled selle pärast muretsenud. Silmist paistab. Ma sulle kõnelen. Tegelikult on selle algoritm väga lihtne.

Kõik algab bikiinidest. Et ujukad peavad kaasas olema. Keegi unustas. Keegi ei leidnud oma ujukaid üles. Keegi kaalub, et äkki nüüd jääb sauna minemata, sest ujukad jäid maha või on koledad või väiksed või suured või ei ole samast komplektist. Igatahes hästipalju tõsist kaasahaaravat põnevat glamuurset arutelu ujukatest.

Tegeliku saunamineku kellaaja lähenemisel tuleb hakata vaikselt tutvustama seda muret järjekorra pärast. Et kes enne sauna läheb, naised või mehed. Või naised. Või hoopis mehed. Või laseks mõnel enne ära käia ja siis läheks. Ja kedagi peab ära ootama ja keegi keeldub üksinda sauna minemast ja mõnda peab ikka veenma, et ta tuleks ikka ja ei ole tema ujukad sugugi nii moest läinud või väiksed.

Kui on otsustatud, et mehed lähevad enne, tuleb võimalikult kiiresti alustada muretsemist, et ega nad liiga kaua seal ei ole. Või kas nad ikka läksid piisavalt vara. Ja et nad ikka kõik ära käiksid, kes tahavad. Aeg-ajalt tuleb käia ukse taga kraapimas ja mingite higiste meestega pragada, et nad ikka jube kaua seal saunas on. Naised tahavad ka juba. Ei, me ei saa ju praegu tulla, kui te seal kõik ees olete!

Kui on otsustatud, et naised lähevad enne, tuleb kogu saunakogemuse jooksul hoida kõrvu ja silmi ja kuratteabmida veel lahti, et ega mehed juba ei tule. Sest äkki nad ootamatult tulevad sisse. Ja ega see, kes seal ukse taga kolistab ometi mees ei olnud. Ja noh see mure ka, et võib-olla tahavad mehed juba tulla ja mõtle, kui nad tulevadki.

Viimase sammuna, pärast kõikide nende ülalkireldatud rituaalide edukat sooritamist käivad kõik läbisegi saunas, igaüks oma eelistatud kostüümis ja rüüs ja osa inimesi joovad ja lähevad ära tuttu ja söövad ja lobisevad niisama ja üleni tore.

Aga algoritm on tähtis. Ei saa asuda viimase sammu juurde, kui esimesed on täitmata. Isegi, kui selle sama seltskonnaga on varem sama algoritmi edukalt lõpuni täidetud. Iga kord tuleb uuesti teha.

Mõtlen, et peaks nädalavahetusel end vägisi Genni vedama, sest muidu tuleb ahk peale. Võibolla kellegagi deidi ka kokku leppima, siis ei saa laiskus takistuseks.

Neljapa juba ju. Tühja loba ajamise kalendri andmetel õige aeg nädalavahetuse plaanidest rääkida. Oh, see kalender mulle tegelt üleni meeldis. Ma kunagi ei oska tühja loba ajada. Tähendab, niimoodi, et see ka loomulik ja mittepiinlik ja kohane ja piisavalt päriselt tühi ja nende õigete poolvõõraste inimestega. 

A muidu ikka, jah.