Friday, January 04, 2013

She's a radical dame who likes to play games!


Muutuste inseneerimine. Ehitusteadus muutuste kohta. Muutuste ülesehitamine.
Ja ma mõtlen nüüd neid muutusi, millest eneseabiõpikud räägivad või nõustajad julgestavad või mina koguaeg hobi korras harrastan. Sellised kohalikud hoiaku või käitumise või olekumuutused eelkõige. Aga saab muidugi laiendada juhtimisele või poliitikale või gruppidele või sellele kõigele ka, aga ma praegu ei viitsi.
  • Väikesest suureks. Võiks isegi öelda, et see on väljaspoolt sissepoole. Hästi süstemaatiline. Kergesti hoomatav. Vahetult mõõdetav. Üheseltmõistetav. Lihtsalt hakkad teist moodi tegema. Jätad valesti tegemise järele ja teed hoopis õigesti. Kohe. Täna. Nii, et välja ka paistab. Mitte midagi keerulist või suurt või tohutut. Mitte midagi traagilist. Hakkad soovitud viisil tegema ja küll siis hoiakud ja sisemine olek selle käigus ka vastavaks väändub.
    • Näiteks: oleks vaja kaalus alla võtta. Lihtne - vähem süüa, rohkem liigutada. Juba täna ennelõunal jätad näksimise tegemata ja paned kohvi sisse vähem suhkrut (on sulle üldse kohvi vaja?) ja sööd lõuna ajal ainult ühe portsu ja enne telekat ei vaata, kui on kilomeeter või kaks ennast värskes õhus liigutatud.
  • Suurest väikeseks. Hakkad teiseks inimeseks. Muudad mingit suurt tähtsat hoomamatut tohutut asja oma tuum-olemuses ja kuna sellest niikuinii kõik lähtub, siis sellest muutusest hakkavad aja jooksul need väikesed asjad ise õigeks. Muudad oma elufilosoofiat ja teed Silmad lõpuks lahti ja Saad Aru.
    • Näiteks: oleks vaja kaalus alla võtta. Tegelikult on kõik kaaluprobleemid sügaval peituvad täitmatajätmised või keerukad keerukused, mis vajavad aastatepikkust teraapiat, et üle saada ja enne ei ole mõtet midagi oodata, kui pole leitud Vastuseid ja Seletusi sellele kõigele. Kõigepealt tuleb ennast leida ja tunnustama õppida ja alles siis hakkavad väiksed pinnapealsed asised asjad aegamisi rööpasse tagasi veerema.

Näiteks: oleks vaja rahaga mõistlikult ümber käia. Aga ära siis osta mõttetusi.

Heh, ma olen eelmises postituses kirjutanud tähelepanuÄärseid tähelepanuVäärsete asemel. Mis on ka tore mõiste. Täpselt seal tähelepanu ja -panematuse ääre peale jäävad asjad.

Eha, Eha, Eha,
(sul on ilus keha)

Ja siis üks teine päev ma mõtlesin nende väljendite peale, mis enam ei ole naljakad, aga nad vist kunagi äkki olid. Ja nii kahju, et inimesed neid ikka ütlevad. Või natuke veider. Või võib-olla juba mingis teises keerulisemas mõttes naljakas.
Näiteks ei hakka keegi (peale ütleja enda) naerma, kui öeldakse: "Võite lähemale ka tulla, ma ei hammusta." Püüdlused sealt veel mingit seksuaalse kinki vihjeid välja pigistada kipuvad ka üldiselt ebaõnnestuma.
 Ja tegelikult päriselt korrektne eestikeelne viis kommenteerimisest keeldumiseks on öelda 'ei kommenteeri' ja kui keegi ütleb ikka veel 'ei kommentaari,' siis see pole üldse enam kuidagipidi aktuaalne või vaimukas või teravmeelne.
 Ma kujutan ette, et probleemide peale öelda 'vähemalt igav ei ole,' on ka mingi kunagise nalja ära auklikuks kulutatud versioon.

Üks nendest jõledatest asjadest, mis enne Hansatalli juures seisid, mõlgutab nüüd kurvalt oma makrofleksimõtteid ühe hüljatud haiglakompleksi hoovis.

Kevadsemester tuleb ja on juba tõotatud, et tunniplaan saab olema kordades hõredam ja nii aega kui seda koha ja ajaga seotud paindlikkust saab rohkem olema. Sellega seoses olen ma umbes novembrist peale kõigile rääkinud, kuidas mul veebruaris on aega puhkuseks ja kuidas ma kevadsemestril teen seda kõike. Lähen trenni ja läbin täienduskoolitusi ja osalen igasugustel asjadel ja käin igasugustes kohtades, teen ja loon ja moodustan ja. Võtan lisakohustusi ja leian aega enda jaoks ja avastan maailmu ja mõnda. Alustan uusi hobisid ja võibolla lähen autokooli ja teen teadust ja maailma paremaks ja kõik see.
Aga kuna üle- ja topeltplaneerimine ajab mind paanikasse ja ülesannete rohkus toob kaasa vastutuse rohkuse kirjeldamatutes kogustes, tegelen ma üleni rahulik olemisega ja püüan endale mitte rumalusi ette kujutada. Ka minu võimetel on piirid, kastead.
Samas jällegi - kuigi ma ühelt poolt tahaksin mitte kiirustada ja olla rahulikult ja omada aega kaalutlemiseks ja mõtlemiseks ja lugemiseks ja kellegi kaisus vedeledes aastaaegade vaheldumise jälgimiseks... Ma tegelikult olen ju ikka rabeleja ka. Ja ma tean, kuidas tegevusetus mingi tühjuse sisse uuristab ja kui ma midagi mõttekat ei suuda välja mõelda, teen lihtsalt enda tegevuses hoidmiseks midagi mõttetut. 
 Ja pärast on jälle nii, et minuvanused inimesed kirjutavad raamatuid ja revolutsioneerivad kogu riigi haridust ja kohtuvad presidendiga ja saavad igale poole kõnelema kutsutud ja teostavad end ja/või seda kõike and I'm just sitting here masturbating.


He did it this morning... he gives me that look.
What look?
To say... your life is trivial. You... are so... trivial. Just daily stuff, you know, schedules and parties, and... details - that's what he means. That is what he's saying. When I am with him, I feel Yes, I am living... and when I am not with him, yes, everything does seem sort of... silly. False comfort.

Ma üleni teen ühe Jake'i mütsi, mis on sinepikollane ja lotendavate kõrvadega ja paela otsas tolgendavate tuttidega ja ühe Fini mütsi, mis on valgest fliisist ja käib lõua alt kinni ja siis ma panen ühe omale pähe ja teise annan lapsele ja sis on ni äge. 
Aga see ootab, et ma viitsin kangajahile minna ja see võib aega võtta.

2 comments:

  1. Mu arust see "väiksest suureks" töötab küll, aga ainult siis, kui kuskil all on töötamas ka "suurest väikeseks".

    Nt sellesama kaalujälgimise näite puhul ei ole inimesel ju mingit motti üldse kaalust alla võtta, kui ta käib ringi põhiideega, et "olen üldse mõttetu tegelane, kes ei ole head tervist/välimust/mida iganes ära teeninud ja üldse mul ei tohi kunagi hea olla, sest ma olen nii nõme".

    Ma olen seda väljast-sissepoole värki ise katsetanud - kehahoiakute ja harjumuste muutmisega ja enesetunne läheb paremaks küll. Aga selleks, et ma üldse tahaks ennast sellise nikerdamisega aidata, on vaja sinna alla ettekujutust, et mind üldse tohib keegi (sh ma ise) aidata ja et mul üldse tohib parem olla. et see ei ole universumi korraga vastuolus.

    Nii et sellised väljastpoolt rakendatavad nõksud töötavad ainult siis, kui ma olen piisavalt adekvaatne, et endale üldse midagi head ja kasulikku tahta.

    üks võimalus ehk on peale selle juba tekkinud adekvaatsuse, aga seda ei ole alati käepärast: mingi väline surve. Ma tulin kord peagu 20 aastat tagasi ühest väga sügavast depressiooniaugust välja, sest ma pidin teiste inimeste ees normaalset inimest teesklema ja normaalse näo tegemine tegi ka enesetunde tasapisi normaalsemaks, nii et oli lihtsalt ja inimese moodi halb olla, mitte midagi hullemat. a poleks neid teisi olnud, kelle ees teeselda, ei oleks vist voodist väljagi saanud.

    su kaalust allavõtmise näite peale tuli veel meelde, et ma kuulsin kunagi ühte lugu naisterahvast, kes justkui tegeles kaalust alla võtmisega. regulaarselt. võttis alla ja kohe sõi jälle (häirivalt) paksuks tagasi. kuni tuli välja, et meeste tähelepanu, mida ta standardsemates mõõtmetes saab, ajab teda paanikasse. st tal ei olnud üldse kasulik alla võtta, seni kuni see paanika iga kord tuli. pmst oli tal kaks vastukäivat eesmärki, ametlik eesmärk oli "alla võtta" ja sinna juurde halada, et oh, miks ma küll nii tahtejõuetu olen ja pärast uuesti paksusk lähen; ja salaeesmärk ennast paksuks süüa, et oleks rahulik.

    no ei oleks ju võimalik selliseid risti vastukäivaid eesmärke väljastpoolt täitma hakata. õigemini kordamööda on, nagu tema tegi, aga pikemas perspektiivis tolku ei ole.

    ReplyDelete
  2. ahjaa, kaalust rääkides. ma olen viimase kümne aastaga juurde võtnud ja mul on üks umbes nr 38 oranž mustade triipudega teatraalsevõitu kleit üle jäänud. biedermeierlike puhvvarrukate, pika liibuva pihaosa ja kroogitud seelikuosaga. miskipärast on tunne, et see võiks just sinu garderoobis uue kodu leida.

    ReplyDelete