April for instance, still drove people crazy by not being springtime.

tead seda tunnet, kui istud õhtul sõpradega veini juues ja rumalat juttu ajades ja siis järsku avastad, et üks hiigelsuur mänguloom on sind kogu selle aja põrnitsenud kogu oma halvakspanu ja põlglikkusega.
nüüd tal selline nägu ongi

Eraldi ving ja hala spämmirobotitest.

Robotipiiraja on blogis peal ja kõik ilusad inimesed otsast otsani hädaldavad, et see on tülikas ja nad ei saa sellest mööda ja see võtab nii palju aega ja vaeva ja siis jääbki kommenteerimata.

Võtan robotipiiraja maha ja viimasest viiekümnest kommentaarist 7 (seitse!) on olnud päis inimestelt, kõik teised on spämmirobotid. Kuidas ma spämmiroboti ära tunnen, küsid sa? Noh, üldiselt on need mingi suvalise ammuse postituse kommentaarid, mis räägivad inglise keeles, kuidas see on parim blog maailmas ja kas ma tahaksin äkki sellele lingile klikkida.

Kus kõik need ilusad inimesed nüüd on oma seni vaka all hoitud kommentaaridega, maitea.

Mul on üleni kevad juba. Näen kogu aeg unes, kuidas kevad on. Kõnnin kodus koguaeg ringi ja mõtlen, et kevad on. Akna tagant lumehelbeid möödumas näen, siis natuke ehmun muidugi. Vahel mõtlen, et käin kippelt poes ära, siis tuleb meelde, et praegu ei saa ju jalgrattaga. Vahel mõtlen, et lähen õue puu alla raamatut lugema, aga siis vaatan, et see lumi on ikka veel millegipärast seal. Ei, aga see on üleni hea mõnusa tunde seisund. Ja ainult kohati kentsakas. Üldse polnud praegu vingumise nurk.

Ma tean ühte inimest, kes ütleb minu talvetüdimuse peale alati, et see segab tema talverõõmu. Rikub ära.

Helesinised hommikud ja unustatud kivitrepid

Hennarituaal on jõudnud järgmisele tasemele. Kui vanasti oli üleni hädavajalik, et värv saaks pähe õhtul võimalikult vara, sest muidu peab ju poole ööni üleval olema, siis nüüd seda muret enam ei ole. Ma olen nüüd  arenenud juba. Keeran turbanile kõvema vindi peale, panen kuklast haaknõelaga veel kinnigi ja lähen magama, kui uni on. Öösel millalgi teeb telefon piiksu ja siis ma käin läbi une tuterdades korraks pesus. Hommikul on märja peaga magama minemise volangid ja turritamised. Aga mul on niiiiii pikad juuksed juba, et see väga ei kõiguta. 

Juuksed ulatuvad varsti õlgadeni, saadsaaru.

Külmkapis on kolmapäevast maapiima ja hiigelsuuri õhukese koorega talumune, millest ma pean tegema kollaseid krõbeda servaga ülepannikooke ja siis neid meega alla loputama. Kohv ka. 

Kui lapsele internet ära keelata, hakkab ta pärast nautke aega vingumist ja märatsemist ja nutmist ja meeleheidet üleni uskumatult hea keskendumisvõimega püsivaks loominguliseks geeniuslapseks. Täna hommikul tuli sellise legodraakoniga, et tule taevas appi.

Telekas päris nii nüristavalt ei mõju. Maitea, võibolla see pole piisavalt interaktiivne või õige sagedusega premeeriv,* et täielikult paeluda ja sõltuvust tekitada.

Ma kogu aeg ütlen talle, et igavus on hea, sest kui selle ise üksi oma jõududega välja kannatad, hakkavad varsti huvitavad mõtted tulema. Maitea, kust ma neid asju võtan. Aga esialgu paistab, et mul on üleni õigus.

* Seal on üks psühholoogide eksperiment ja teooria sellest, et vaimset sõltuvust tekitavad asjad annavad mingi õige sagedusega preemiat. Mitte iga kord (sest see oleks liiga nüri) ja mitte liiga harva (sest siis kaob igasugune lootus). See õige sagedus on vajalik, et tekiks sõltuvus, aga ma ei leia seda  teooriat wikipediast praegu. Aganoh, loogiline ka ju. Iga kord 9gagi minnes ei hakka hästi hea, aga hakkab piisavalt tihti, et ei saa jätta minemata. Iga kord kasiinos kangi sikutades ei hakka kiiresti hästi hea, aga hakkab piisavalt tihti, et ei saa jätta tõmbamata. Või võõraga seksides. Või linna jooma minnes. Või igaks juhuks külmkappi vaadates. Jne. Tead küll, onju?

Üldiselt on nii, et kui lapsel on igav, pole tema hooldajal küll selle vastu mitte kui midagi teha. Võinoh, peale ta internetti lubamise. Sest igavuse küüsi sattunud laps ei ole nõus ühegi ideega. Kui tal on igav, ei taha ta värviraamatuid värvida, plastiliinist voolida, õue lume sisse minna, legodest ehitada, raamatuid lugeda, joonistada, kirjutada... Tal ei ole isu oma koolitööd teha ega koristada (kui lollid mõtted ühel emal olla saavad, eksole). Igavuses vähkrev laps ei taha mitte ühtegi ideed, mis sa talle abivalmilt pakud. Pole mõtet üritadagi. Täiesti endast välja minemata võib igavleva lapse saata tagasi tema lõputute mänguasjade ja meisterdamiste ja raamatutega ülekuhjatud tuppa ja las piinleb. 

Mõelda, milline julm ema. Laseb oma lapsel piinelda ja appi ka ei lähe.

Okei, heaküll ma lähen teen pannukaid ja siis vaatab, kas saab pilti uskumatust kukupikali draakonist ja siis näeb, kas see on mingi emalik dispositsioon või päriselt ka äge draakon. 

see on tegelt üks teine, esialgse tükid läksid juba mingisse ringlusesse

Too armastuseraamat on vähem äge, kui ma mõtlesin. Suur Gatsby on täiega äge, loen seda eesti keeles ja kuulan vahele sama asja ingliskeelse audioraamatuna ja need sõnad need sõnad. Rowlingu mitte-lasteraamatut kuulan ka ja olen üleni haaratud. Eile lugesin ühte Vonneguti lühijuttu internetist ja mõtsin kohe, et nii üleni Vonnegut ju. Ühte toiduteemalist teadlikkust ja paranoiat tõstvat raamatut tahtsin lugeda, aga mees võttis käest ja loeb ise.

Vahel on hakkan-kohe-tubliks tunne poole mõnusam kui päriselt tubli olemine või elamus värskelt tubli olemisega lõpule jõudmisest. 

Ma pesen ära ja siis parandan ära ja siis õmblen uue voodri ka sellele tikitud vaibale, mille mu ema vanaema talle minu sündimise puhul tegi. Nii tubliks hakkangi, just.

Supervõimed ja üleolevus, mida inimesed teiste erialade inimestel ette kujutavad ja naljakas.

Näiteks osa inimesi lähevad kuuldes, et keegi on psühholoogiat õppinud/lugenud/kogenud nii ähmi täis. Nüüd ta analüüsib mu ära. Nüüd ta näeb mu sisse. Nüüd ta kindlasti sai aru kõigist nendest asjadest, mida ma iseendagi eest varjan. Kindlasti ta naerab mu hingeelu üle seal salaja.

Või see, milliseid aritmeetilisi oskusi osa inimesi arvavad, et matemaatikutele antud on. Null koma seitse protsenti kuuesaja kaheksast, sul on see juba kindlasti välja arvutatud, ära naera mu aegluse üle, ma ei ole nii tark.

Teine on see, kui ma mõne inimese kuuldes mingi kahesammulise kiire ligikaudse arvutuse teen ja küsin, kas tundus mõistlik ja selgub, et nad ei kuulanud üldse, sest nad ei suudaks ju niimoodi mõelda nagu keegi, kes on kunagi ülikoolis matemaatikat õppinud.

Samas kategoorias on see, kuidas mõned inimesed endal aju küljest ära ehmatavad, kui lauses on mõni hirmuäratavalt suur teise eriala sõna. Viimane kord oli selleks sõnaks vist 'kultuuritaust.'