Don't blame it on the sunshine; Don't blame it on the moonlight


Mul on üldiselt viimastel päevadel olnud kolimisjärgne koristamine käsikäes kolimisjärgse lahtipakkimise ja kolimisjärgse maiviitsi parem teen siin diivaniotsapeal ühe tudiga.
Kolimine üldiselt, vähemalt minul, käib nii, et mööbel tõstetakse asjadest tühjaks. Asjad tõstetakse kastidesse. Mis ei mahu või mis on näiteks riided, lähevad prügikottidesse. Siis tulevad kolimismehed, tõstavad tühja mööbli autosse ja kotid kastid hunnikud mööbli vahe ja peale kusagile ja sõidutavad selle, kuhu vaja. Kus vaja, tõstetakse mööbel ja kotid kastid hunnikud põrandale ja uutesse hunnikutesse. Siis ma otsin üles, kuhu nad mu madratsi panid ja magan natuke. Siis järgmised pikad venivad lõputud nädalad ma pakin asju lahti ja nuputan, kus kõik asjad küll olla võiksid. Eriti põnev on see näiteks süüa tehes või hommikul riietuda üritades. Vahel on köögis magamistoa asju ja vannitoas köögi asju ja magamistoas vannitoa asju ja nii edasi. Siis ma jõudumööda tõstan kaste eest ära, nihutan mööblit soovitud kohtadesse ja tühjendan kaste ja kotte sellesse mööblisse. 
Seekord on kolimisjärgne koristamine level kaks, sest eelmised asukad võtavad väljakolimise viimast otsa pigem rahulikult ja siin-seal on veel nende asju. Siis ma tõstan kolin pakin sorteerin neid ka.

tõstsin kappi teise kohta ja tükk seina kukkus ära ja selle tagant tuli välja teine sein, kus oli ühte oranži ja ühte kitsekestega tapeeti ja ni ilus muarust



Praegu on näiteks see dilemma, kas jätta suur pruun tugitool kamina ette, sest nigunii on kamina ees istumist. Või hoopis jätta kaminaesine vabaks ja panna vaip maha ja siis saab mitmekesi eelmiste suvede paistel peesitada. Tugitooli mahub ülimalt kaks piisavalt kõhna teineteiselembelist inimest. Samas jällegi on kütte panemisel istumist nigunii vaja ja veel kütmata toa põrandal kükitada pole sugugi nii tore. Oh. Valikud, valikud.


Ükskord ma lapsena rääksin, kuidas mulle jubedalt meeldib veega keedetud kaerapuder, kuhu on värskeid sõstraid sisse pandud. Ja siis ema ütles tüdinult, et see on ainult selle pärast, et ma sõin seda mingil ajal või mingis kohas, kus oli vähe süüa ja ma lissalt olin näljas ja see tegelt mulle nii palju ei maitse.
Vahel ma kohtan uuesti neid inimesi, keda ma olen kohanud mingitel üritustel või kusagil väljasõidul või seoses mõne muu pikema tutvusi võimaldava kodust äraolekuga. Siis ma nuputan, et kui ma nende inimestega ühes linnas elaksin, kas ma siis ka nendega nii palju tahaksin suhelda, kui tolle ürituse ajal suhtlesin ja üldse kas ma sain nendega sõbraks, sest nad on universaalselt äge või sest nad olid parim tolleaegsest piiratud valikust.
Ja teinekord ma mõtlen, et kas mõni mees on hea, sest ta pole päris niisugune mölakas nagu teised mehed tavaliselt ja seni on olnud. Või tegelt ka ongi hea inimene ja lissalt juhtumisi mees.

Jogurtitriibud

Parim meetod kuhugi jõudmiseks ja millegi ärategemiseks ajal, kui tegelt võiks kevad juba ometi tulla, on mitte päris ärkvel ja teadlik olla. Ennast ära trikitada. Olla autopiloodil. Mitte võtta hommikul tund-paar nuputamaks, mis tunne on ja mis võiks ja mitte uimerdada ega venitada. Tuleb ennast kiiresti kiiresti jalule ajada, kiiresti kiiresti riidesse ja kiiresti kiiresti uksest välja. Hetkel, kui lõpuks kohale jõuab, et mai viiiiiitsi ja see kõik on veits tobe ja mis tähtsust sel üldse on, on juba pool tööpäeva möödas ja mitu asjagi muuseas korda saadet.
Ja siis on ju see õhtute dilemma ka. Ma tean, et kui ma sellest niimoodi mõtlen, on õhtune söögitegemine ja koristamine ja nõudepesemine hästi toredad asjad, mida saab teha lõbusalt raadio 3 saatel puusi nõksutades ja enesega rahul olles. Söögipulgad punast turris juuksekrunni üleval hoidmas ja täpiline seelik lontivajunud põlvikute kohal. Lapsele süüa ja endale kohvi ja öö poole võibolla veinike ja šokolaaditükk põses ja muuseas tantsklevalt lapse koduste ülesannete vaatamine ja luuletuse kuulamine ja kooskasvamine ja üks osa Adventure Time'i enne muinasjutu lugemist.
Ja kui ma sellest kõigest teist moodi mõtlen, on see kõik ainult vastik tüütu tülikas lõputu jura ja minge kõik purki, ma tahan lissalt magada ja olla rahule jäetud. 
Ja kõige selle peale see kolmas kiht, mis ütleb, et kui minu rõõm ja rahulolu tänaõhtul (või üldse) on ainult ja ainult minu hoiakute ja valikute küsimus, on nad ju tühised. Need rõõm ja rahulolu. Tähtsusetud. Minu väljamõeldis. Kui ma olen rõõmus, sest ma otsustasin olla, siis kuidas see saaks olla päriselt mingi hea päev ja kõik üleni taevalikult hästi. Ei saa ju.
Rääkimata neljandast kihist, mis ütleb eelmise ütlemiste peale, et kui sa niimoodi oskad mõelda, ju sulle ikka on päriselt puhkust ja rahulejätmist vaja, sest mis normaalne inimene mõtleb nii masendavaid mõtteid. 
Siis tuleb viies kiht ja küsib, ega see neljas kiht pole ometi lissalt sialgse probleemipüstituse tüdimus ja magadatahtmine maskeerituna meta-aruteluks. Kuigi ma pole päris kindel, mis rakendust oleks nende kahe eristamisel. Peale puht meelelahutuse, ma mõtlen.

See müsliga jogurt, mis on kohe poes müslit täis topit (mitte ei kohtu värske krõbeda müsliga mõnel saatuslikul hommikul), on hästi tore ja maitsev idee täpselt selle hetkeni, kui need läbivettinud nätsked müslitükid hakkavad tunduma nagu kellegi teise tuukrid. Nagu keegi oleks oma müslipuruse suuga mu jogurtitopsist lohakalt rüübanud.

Peaks raamatukokku minema, tuli mulle meelde, kui ma hakkasin oma raamatuid pikendama ja ühte ei lubatud pikendada, sest ma olin selle saali tellinud ja polnud veel järel käinud, sest ma millegipärast segase peaga mõtsin, et saali tellimine on sama aeganõudev kui mingi raamatu lugemisjärjekorras istumine. 
Mõtsin, et loen H. Fisheri armastuseraamatut.
Heh, ta on hoopis antropoloog, ma alati arvasin, et mingi bio- või neuro- või midagi sellist. Vot kus lops.


Ega muud poldki. Kuidas sul läheb? Mida sa loed?

Comments

  1. Hoidlast tuleb kahe tunniga kojulaenutusse või saali. Tundub keeruline, aga tegelikult klõpsklõps ja valmis :)

    ReplyDelete
  2. Ei, ma tegelt tean, kuidas raamatukogu töötab. Lissalt vahel, kui unise peaga saja muu asja hulgas estris istuda, võib igast asju valesti meelde jääda. Ühe raamatu järjekorda panin ennast ka seda tellides ja siis jäigi valesti meelde.

    ReplyDelete
  3. a miks omaotsustatud rõõm tühine on ja vähem päris?

    ReplyDelete
  4. Sest tahaks mingit universaalset vaieldamatut rõõmu. Omaotsustatud rõõm on vaieldav. Või ta on nagu liiga kaine ja korralik. Tahaks sellist metsikut hullu mujalt mulle antud rõõmu. Sest siis see äkki ei ole nii habras nagu mu otsustusvõime.

    Või nagu omaotsustatud armumine pole pooltki nii päris kui armumine äkitselt ootamatult paratamatult.

    ReplyDelete
  5. armumiseks on jah ka teisi asjaosalisi vaja, aga rõõmul on mu arust väiksemad nõudmised.

    ega ilma omaenda õige hormoonita tööta kumbki, selles mõttes on mõlemad omatehtud.

    ReplyDelete
  6. ah, ma mõtlesin, et see va Fisheri armastuseraamat tuleb kuidagi tuttav ette - ja meelde tuli, Elli lugudes oli sellest huvitavalt juttu.

    ReplyDelete

Post a Comment