mu rumal süda muud ei tea

palverännak

Kodune jäätis näiteks tuleb niimoodi, et ostad poest mõned pakid vahukoort. Kui leiad sama päeva kuupäevaga, on eriti hea - saad odavalt kätte ja läheb kergemini vahtu. Tood need koju, kallad mingisse kõrgesse kaussi ja hakkad mikserdama. Tasapisi kallad igast asju sisse, mis tundub, et võiks jäätises olla. Suhkrut, vanilli, moosi, puuvilju, jogurtit, mett, konspiima... Asi täitsa vahtus on ja lusika peal kõrges kuhjas püsib, tõstad sellesama vahustamise kausiga sügavkülma. Tunni aja pärast tõstad välja ja peksad uuesti vahtu. Pealmine kiht on natu kõvaks läinud ja alt on veel pehme. Et saaks ühtlane, vaata. Ja siis nii teedki. Iga umbes tunni tagant vahustad. Minul oli pärast kolmandat korda veel natu liiga pehme ja neljandat mai viitsind ära oodata, läksin magama. Hommikul oli jäätis külmkapis.

Kiivid, muide, ei ole väga hea mõte, mida jäätise sisse panna, sest nad teevad õudselt mõruks (mingi pistmine pektiiniga vist). Samas - kui keegi juba on nii rumal olnud, et terve liitri mõrut kiivijäätist kokku keeranud, saab vanaema keedetud roppmagusa maasikasiirupiga asja heaks teha ja mõru ongi natuke hea. Nagu greibid ja tume šokolaad ja valus armastus.

Mulle meeldib mõelda, et igasugusest linnatoidust ja looduskaugetest lisaainetest ja E-dest ja mõtlematust keemiast läheb inimene koledaks paksuks ja sellest kodusest naturaalsest puhtast tasakaalustatud toidust läheb ilusaks paksuks. Tead küll, kuidas osa inimesi on ilusad paksud. Niimoodi trullakad ja rõõsad ja pringid nagu noored tüdurkud ja inglid vanaaegsetel maalidel on ilusad. Põsed roosatavad ja silmad säravad ja kõik on üleni tervisest pakatavalt pruntis. Lopsakas.

värvid ja kihid ja (aja)lugu

Kammisin kassi ja pärast umbes kolmandat või neljandat pihutäit lahtise karva loovutamist otsustas kass umbes kordades kiiremini kui hetkega ümber, et talle siiski see asi kohe üldse ei meeldi ja nüüd on mul parem käsi mitmest kohast verine.

Meil on tööjuures üks vene tüdruk ja tead neid seda sorti vene tüdrukuid, kes on alati ilusad. Vot, just selline. Iga kord, kui ma teda maja peal näen, on tal säravpuhtad juuksed väga viisakas soengus ja taevalikult tema keha ja olekuga sobivad riided ja ilusad jalanõud ja kena naeratus ja üleni naiselik ja kaunis. Ja siis ma iga kord imestan, kuidas mul õnnestub teda kohata just nendel päevadel, kui ma ise näen välja nagu viimane kalts (sest ma iga päev ei näe välja nagu kalts, vaata).
Ja ta on alati hästi kena ka minuga. Ja ma alati mõtlen, et kas see on see kena, et ta ongi kena inimene (mida ta tõen. on ka) või see on see kena, mis sa oled kipsis jalaga inimese vastu, kui sul endal on parajasti tantsutuju.

See kena, mis sa oled ülekaalulise inimese vastu samal ajal, kui sa just leidsid endale ideaalselt istuva S suuruses kleidikese.
See kena, mis sa oled tujutseva õnnetu lapse vastu, kui endal on liblikad kõhus.
See kena, mis sa oled märatseva lapsega ema vastu, kui su enda laps rahulikult istub ja on üleni pai.
See kena, mis sa oled külmetavate jalgadega sõbra vastu, kui sul endal jätkus oidu pikad püksid ja villased sokid jalga panna.

Ma olen ni vastik.

et kui sa mõtled, kus fookus on, siis nende kollaste majade peal, ma ise mõtsin
(laenatud fotokas muidugi ka jah)

Ma üleni pööritan silmi, kui inimesed tulevad jälle rääkima, milline tuleks valida oma eluaegne kaaslane ja partner. Nagu see oleks mingi poeriiulilt sobiva kraami üleskorjamine. Niiet kraamil endal pole suud peas ega  omi tahtmisi juures. Nagu inimesed ilmutaksid kõik oma omadused ja kiiksud ja võimed ja kalduvused kohe esiheleküljel. Nagu kõikide inimeste õnn ja rõõm oleksid saavutatavad samade meetoditega ja see ei muutu aja jooksul või muutub kõigil täpselt ühte moodi.
Või veits seotud alateemal see, kui erinevad saavad vanapaarid olla. Ühel päeval hakkab mees tegema mingit asja, mida ta elusees teinud ei ole. Näiteks ehitama. Või maalima. Või kala püüdma. Või parte kasvatama. Ja eit ütleb: "Vanamees on arust ära." või hoopis: "Pärast kõiki neid aastaid suudab ta mind ikka veel üllatada."
Kuigi, eksole, need ei pruugi olla isegi erinevad eided. Võib olla sama eit õhtul ja hommikul. Või esimesel nädalal ja umbes kolmandal, sest kaua sa kannatad seda prääksumist. Või maalimist kasvõi... Või kuidas teinekord saab öelda, et keegi on arust ära ka just niisugusel armastaval toonil.

Jagab inimesed kaheks. Need, kes kaaluvad olukorra ja võimalused enne asjaga alustamist läbi ja olles leidnud ühe stsenaariumi, kus asjast ei tuleks midagi head, jätavad asja tegemata või lükkavad paremate aegade (l)ootuses edasi. Ja need, kes hakkavad asja lissalt otsast tegema ja kui joppab, siis joppab ja kui ikkagi ei tule midagi head, teevad vähe teist moodi.
Ma olen see teine. Ma riputan täna õhtul rasked kardinad hapra kardinapuu külge ja siis vaatab, kas kukuvad alla. Mulle ei meeldi see narts, mis seal praegu ripub ja ma olen kärsitu kannatamatu rahutu ahne isekas jonnakas jäärapäine.

osa ühest puust, mis mulle meeldib

Jooksen bussi peale ja emme küsib, kas mul mütsi ei olegi. Ei ole jah. "Kas sa ei tea, et jääral kardab pea külma." Ma peaksin mütsi kandma, sest ma olen aprillis sündinud.

Õde sortis terve kotitäie kaltse mulle ja nüüd on mul terve kotitäis uusi kaltse ja ni tore. Mul polnudki juba ammu ühtegi paari helesiniseid peaaegu valgeks kulunud altlaienevaid teksaseid. Olid ainult tumesinised sirgelõikelised ja mustad moodsalt kitsad. Rääkimata kõigist nendest valgetest pluusidest, millega isegi mina näen välja jumekas ja peaaegu elav koguni.