Thursday, February 21, 2013

Obscure Sorrows


fotode taaskasutus jälle puhtalt selleks, et saaks kohe alguses fotoga lajatada

Ma tean küll, et ma pole veel vanuses, kus võib tervisest pajatada ja siis eakaaslased (kaasaegsed) noogutavad mõistvalt ja üleüldine kokkukuuluvus meie ühistes hädades. Liialt noor veel olen ma. Aga ma siiski seekord tahaksin. Sest on olnud huvitav nädal. Peaaegu põnev koguni. Vähemalt igav ei hakka. Lõbustusi jagub.
Näiteks ükspäev läks mul peaaegu terve (töö)päev sellega potist alla (heh. heh.), et mul oli kõhugripp. Lissalt. Äkitselt. Keset ööd tuli, rebis kõikvõimalikel viisidel sisiokonna tühjaks ja kuivaks ja krampi ja ise veel irvitas. Kuigi samas minesatea, äkki ei olnud ka kõhugripp, sest kogu mu ülejäänud perekond jäi sellest puutumata. Ja nakkuhsaiguste diagnostika on tegelikult õudselt lihtne peredes, kus inimesed taaskasutavad teiste juba limpsitud lusikat ja võtavad tassi kahepeale ja ampsu teise koogitükist. Ja musid ja kallid. Niiet mine võta kinni. Ja võta näpust ka, kui sa juba lähed.
Täna hommikul ärkasin hops-hops sulpsti otse migreenisse. Migreeni. Algul oli raske öelda, et mis see siis nüüd ometigi on, sest nad tavaliselt algavad mul ärkveloleku ajal ja neil on niisugune hästi äratuntav eelmäng. Kust mina tean, kas mul oli nägemisväljas mingi aura enne valu algust või polnd. Ma magasin, kuratvõtaks. Aga siis muidugi tundsin ära, et migreen muidugi, sest see vana tuttav valu, millega tõmbad ennast teki alla väikeseks prahipallikeseks kokku ja valad vaikselt pisaraid. Aeg-ajalt niutsud, kui jõudu on. Olles veetnud pool tundi möödunud aegade meenutamiseks ühe lahja ibuka mõju oodates, koperdasin ravimikarbi juurde ja otsisin välja oma migreenirohu. Saadsaaru, milline vastutustunde ja täiskasvanulikkuse väljenduslikkus minu poolt - ma olin käinud kuid enne uue migreenihoo tulekut perearsti juures ja lasnud tal välja kirjutada migreenirohtu ja käinud sellel apteegis järel. Umbes tund(?) hiljem ärkasin juba inimese tundega ja praegu juba liigutan. Ei saaks öelda, et otseselt hea tunne on, aga annab olla.
No ja siis loomulikult korjasin ma enne kogu seda tsirkust ühe külmetushaiguse ka üles. Tead neid väikeseid palavikke, mis teevad olemise üleni veidraks lihtsalt? Niimoodi, et nahk on tundlik ja üleni on mingi elekter või värin sees, aga see pole sugugi see mõnus. Hoopis pigem siuke eeeh...  Vot sihuke oli paar päeva. Rääkimata minu klassikalisest nohust, mis ähvardab igal kolmandal minutil aevastada, aga siis mõtleb viimasel hetkel ümber ja ajab hoopis silmad vett täis ja nina veel rohkem umbe. Üks nendest. Üleüldine häda. Kaanisin liitrite kaupa erinevaid mahlasid ja pooleks päevaks viskas väiksed allergiatäpid ka üles, sest liiga palju apelsini, mu pisike.

Just mõtlesin, et äkki on kõik need kehalised hädad selle eest, et mul niisugune ajaline nihe kevadesse on. Vahel tulevad asjad valedest mõtetest ka.

türkiis

Mind vahel haaravad niisugused veidrad soovid oma lapsele igasuguseid asju osta. Kuidagi täiega tahaks. Et tal oleksid asjad. Igasugused kõikvõimalikud ägedad asjad. Tahaks tervet tema tuba asju täis panna. See oleks nii fantastiliselt tore, kui tal seal kõksuguseid asju oleks. Matean, see kõlab täiega sarkastiliselt, aga ma olen praegu üleni siiras. Kui mul oleks veel vähem enesedistsipliini ja vähegi rohkem raha, ma ostaksin talle kõik asjad. Niiet mul on natuke tunne, et äkki seal on mingi üksikut last kasvatava ema sündroom. Või see ongi ema sündroom. Või see on siiras materialistlik asjaarmastus, mida ma enda peal välja elada ei söanda. Igatahes on see asjaostmise tahtmine ja selle tahtmise kahtlustavalt piidlemine õudselt tülikas kooslus. Sest ma ei tea, kas ma tahan seda asja, sest see on hea kasulik mõistlik arukas mõte või selle pärast, et ma olen peast ema või selle pärast et ma olen patoloogiline koguja.

Analoogne arutelu riietega. Ma tahaks endale veel suuremat garderoobi. Tahaks sitaks palju igasuguseid riideid. Lõputult tohutult palju. Mul ei ole ühtegi mummulist kleiti. On ainult täpilised ja seal on suur vahe, tänan küsimast. Seda õiget väikest musta kleiti ka pole. Rääkimata umbes vähemalt kümnest maikast, mis mul on üleni puudu ja kõkidest nendest saabastest ja kampsunitest ja kübaratest ja sallidest ja mantlitest, sukkadest, põlvikutest, pluusidest... Printsessikleite on mul ka umbes ainult 5 vist praegu. Kuidas niimoodi saab?
Ühelt poolt võib see olla lissalt ahnus ja kogumine, eksole. Teiselt poolt võib seda vaadata kui mingit kunstnikuvärki. Sest ma vahel vaatan ennast nagu ma oleks see 'kunstniku tüüpi.' Ja mood mulle ju meeldib. Mood selles mõttes nagu see on kunst ja eneseväljendus ja eksperimenteerimine ja silmale hea vaadata. Mitte selles trendijälgimiskohustuse mõttes. Tead küll. 

Kas selle kohta on eraldi sõna? Selle riiete ja aksessuaaride ja iluvidinate moe armastuse kohta, mis ei ole trendijälgimine vaid hoopis see kunstnikuvärk. Tahaks sõna selle kohta. Mood on vastiku maigigu sõna. Või disain ongi see sõna vä? Kas see natu gei ei ole vä? Kas mingit maakeelsemat sõna ei käi selle kohta?

Enda kunstnikuna vaatamine on ka mingi värk. Et ma esialgu ei saa sellele jälile, kust see täpselt algas. Kas ma kõigepealt hakkasin isevärki välja nägema ja siis inimesed hakkasid imestama, et ma ei olegi kunstiga seotud erialal või oli vastupidi. Et üks-kaks korda keegi (kogemata või püksironimise mõttes) imestas ja siis ma hakkasin selle pärast endast teist moodi mõtlema.
 Ma mõnikord hakkan endast ja muidugi teistest asjadest ka teist moodi mõtlema lissalt selle pärast, et keegi ütles. 
Ma olen tuulelipp.


trepist alla

Selleks, et selles toas, kus riided elavad, oleks kapp, tuleb:
  1. Tõsta sealt toast välja üks katkine laud ja üks katkine kapp ja suure taguotsaga iidne monitor. Neile tuleb leida parem koht või transport prügimäele.
  2. Võtta mingi piirini tükkeks üks kapp, mis on 4 ruumi kaugusel. Uksed eest ja riiulid välja. Enne tuleb sealt muidugi need asjad ja riided ja värk välja tõsta, mis sinna eelmiste olijate poolt unustatud on. Võib-olla kappi natuke küürida ka.
  3. Tõsta esikus terve kuhi asju teise kohta, sest muidu ei mahu kapp kurvi välja keerama. 
  4. Vedada ukerdada kantida nügida suurem tükk kappi läbi 4 ruumi õigesse tuppa. Seal tuleb muidugi hunnik riideid ka eest ära tõsta vahepeal.
  5. Tassida, kruvida ja asetada paika kõik riiulid ja uksed, mis said lahti kruvitud. 
  6. Mõelda midagi välja nende asjade jaoks, mis said esikus teise kohta kuhjatud. Tõenäoliselt samasse kohta tagasi kuhjata esialgu.
  7. Vaadata mõtlikult kapi endist kohta, võib-olla natuke küürida ka ja sinna kohale midagi muud tõsta.

Ma kuulan The Cure'i ja Amy Winehouse'i sest ma lihtsalt olen niisugune tüdruk ja lihtsalt on selline päev. 
Üleni tahaks seelikuga tööl ja linnapeal käia, aga mõte soojadest sukkpükstest või retuusidest tundub nii loomuvastane.
Huvitav, et paljud lapsepõlvest pärit esemed tekitavad segaseid tundeid, aga see tikitud vaip on alati hea ja õige.
Tegin kohupiimakooki ja segasin pihutäie peenikesi kaerahelbeid muretaigna sisse ja virsikute asemel hoopis papaia. Sai hea





Neile, kellele inglise keel raskusi ei valmista ja keel üldiselt meeldib ja sõnad ja inimeseks olemise magus valu, soovitan Kummaliste Kurbuste Sõnaraamatut: http://www.dictionaryofobscuresorrows.com/ (tervitustega Laurale)

1 comment:

  1. selle vaiba tikkis mulle mu vanaema, kui Sa sündisid
    olen seda vaipa alati hoidnud, kui kullakest, mälestust oma vanaemast ja sündmusest, kui mu ellu tuli üks laps :)

    ReplyDelete