Things are sweeter when they're lost.

mulle meeldib, kuidas telliskiviseinad on värvilised

Doktorantuurist ja tahtmisest.
Mõtsin õhtul voodis, et äkki ma ei tahagi doktorantuuri ja selle pärast ma pole selle suhtes suurt midagi ette võtnud. Sest teadlane olemine ei kõla nagu unistuste töö. Poole rohkem on igasugused õpetamised ja sotsiaalsed tegevused mu töö. Või mingite asjade tegemine ja loomine. Mitte andmete vihaselt jõllitamine või korrektse jura kirjutamine ja misiganes sinna juurde veel käib. Loomulikult, nagu mulle pidavat kombeks olema, seadsin kogu oma mõttekäigu kohe täie kahtluse alla. 
Kuidas ma saan teada, kas ma tahan midagi, mida ma kunagi saanud ei ole. Veel enam - kuidas ma saan öelda, et ma seda ei taha. Ma ei tea ju. Ma olen täiesti juhm selle koha pealt. Nagu laps, kes vaatab üle köögi diagonaalis mingi söögi peale ja ütleb: 'mulle ei maitse see.' Sa ei tea, kullake. Kuidas sa võiksidki teada. Sa ei tea mitte midagi, niiet ära ülbitse.

Tittedest ja tahtmisest.
Tittede tahtmisega on natuke sama moodi. Et kui mingi inimene hakkab titte tahtma, siis ta ju tegelt ei tea, millest ta räägib. Kuigi see ei ole minu põhiline hingepiin viimasel ajal. Viimasel ajal käib mulle rohkem hinge peale see, kui naeruväärselt palju võimu on tühistel inimestel käes (mitte, et osa inimesi oleksid tühisemad, rohkem et inimesed ongi tühised). Lissalt selle pärast, et sina tahad, et sul on isu, et sulle tundub, et võiks ja miks mitte, kutsud sa eksistentsi uue täiesti enneolematu inimese. Aga mida tema sellest arvab? Kas keegi temalt küsis? Lissalt niimoodi isekalt oma tahtmiste pärast teed kellelegi nii, kellelegi täiesti uuele ja võõrale. Kutsud ta siia. Ja niimoodi nad teevad. Naised. Igal pool. Võtavad kätte ja sünnitavad. Uusi inimesi. Sest nemad tahavad. Aga sealt tuleb ju päris inimene. Kogu komplekt. Kuidas võib ühele (või paremal juhul kahele) inimesele sellist võimu anda, et teeks veel mõned inimesed. Teeks. Inimesi. Toodaks. Valmistaks. Inimesi, kastesaatearu!
Oh. 
Kui sa nüüd ütled, et ma mõtlen üle, siis originaalsust ei saa sulle küll ette heita.

sest see lumine põõsas nagu õitseks
(kas sinumeelest on ka natu viltu?)

Iluoppidest ja enesekindlusest.
Vaatasin eile osaliselt ühte väikest (dok)filmi plastilisest kirurgiast. Suured tissid ja pringid pepud ja tõstetud kulmud ja kõik see. Ei, ma ei pane linki, see pole sugugi nii oluline. Tavaline sedasorti film. Mingi tüüp käib ringi, esitab igasugustele asjaosalistele rumalaid küsimusi ja mõnitab nende väärtusi ja siis need vastavad endast parimat andes või teinekord vihastavad või käsevad kaamerat kinni panna, aga mitte eriti.
Näiteks oli seal üks koht, kus ta küsitles ühe kirurgi assistenti, kes pärast tissisuurendust ja kõhupingutust hakkas tahtma oma puusade kohalt pehmemat küljeliha vähendada ja oma kühmuga nina tavaliseks barbinuku ninaks lõigata. Või mingid täiesti normaalse kehaga täiesti perses psüühikaga inimesed võtmas end kaamera ees paljaks ja laskmas enda 'koledaid' kohti markeriga ära märkida juurde seletades, kui õnnelikud ja elevuses nad kõige selle üle on. Lisaboonuseks need hirmsad vanamehed, kes lasevad endale siirdada musklid. Jep. Nad ei tee kätekõverdusi, nad imevad rasva välja ja topivad naha alla mingid kühmud. Niiet nad näevad veits välja nagu sokke täis topitud sokinukk, kellel on natuke nagu tissid.
Huvitav tegelt poldki mitte niivõrd see film, vaid see, kui ilusa ja normaalsena ma end pärast selle vaatamist tundsin. Täiesti perfektses tasakaalus ja nõustumises kogu oma iseloomuliku välimuse ja omadustega. Mitte et ma muul ajal hullult rabeleks sel teemal, aga see imeliku perfektsionismiga veidrike nägemise värske kogemus andis veits teise nurga sellele kõigele.                                                  

Et siia pikaajalistele lugejatele veits järjejutu elamuse boonust ka sisse põimida, väikesed järelkajad varasemalt tõstatatud pigem maistest küsimustest.
  • Jep, tõstsin tugitooli kamina eest ära. Panin seina äärde ja seina peale ühe vanaaegse vanatädide klaaskupliga seinalambi. Nüüd ongi hea.
  • Esiemade vaiba pesin ka ära ja lõngade kohta on mul mingi hägune oletus, et ma tean, millises kotis need võib-olla on. Ja võib-olla leian isegi koti üles, kui veits otsin.
  • Elamine on jätkuvalt, nagu arvata võiski, kastide ja kottide hunnikute muinasjutumaa. Eile saime ühe kardina veel üles ja ühe tüki mööblit tegin tükkideks ja tõstsin teise kohta. Proovisin kappi ka seina panna, aga akutrell tegi humoorikat häält ja siis enam üldse mitte midagi. Vist peaks ikka korralikumaid tööriistu hakkama ostma.
Vaata vahepeal seda videot meestest viskamas kivi nende teise käega ja natu naljakas lahe.

Mõtlesin, et peaks diivanile erinevate pastelsete velvetijääkidega padjakatted tegema, on veits muhedam. 
Mõtlesin välja, kuidas ma teen ühte kleiti, mida tehakse liiga paljudest värvilistest pikkadest lipsudest, mida mul juba on varutud ja see on geniaalne. Esiteks on muidugi geniaalne teha lipsudest kleit. Üleni tervenisti rõõmustav idee muarust. Ainus asi, mis mind selle juures kurvastab on, et ma selle mõtte peale ise ei tulnud. Teiseks sai pärast pikka kuklakratsimist geniaalne see mõte, kuidas ma seda teen. Sest see mõte sisaldab esimesi ettevaatlikke katseid ise õmmelda korsetti ja ma saan kellegi kulunud sinised teksad taaskasutusse lisaks nendele lipsudele ja ni tore.
Peaks vist õmblusmasina kusagilt laenama.

lipsut

Teen vahel akent natuke lahti ja kass nuusutab läbi võrgu seda taganevat talve ja on veits kahtlustav.

Comments

  1. Isegi täiesti mõistlik operatsioon,mis on ette võetud tervise pärast, aga annab ka natuke ilu juurde, võib inimestel imeliku perfektsionismi välja tuua: vaatasin kunagi üht Gok Wani saadet, kus oli noormees, kellel oli eluaeg raske skolioos olnud, kuni talle tehti seljaoperatsioon ja õgvendati ära. Ta oli sinnamaani olnud silmatorkava küüruga ja elanud õnnelikku seltsielu, aga pärast operatsiooni hakkas vaatama, et appi, ma olen nii pikk ja kõhn ja väheste musklitega, üks normaalne mees ei ole selline.

    Umbes nagu oleks küüruga olnud ka vana keha okei, sest nagunii on küür selline silmatorkav iluviga, et kõik muu paistab kena, aga ilma küüruta hakkas järsku tundma Ideaalse Keha (TM)) vajadust.

    ReplyDelete
  2. Anonymous11:43

    Täpselt haakuv artikkel: "Enesetõlgendus ja soovid" Uku Tooming. AKADEEMIA nr. 6 - 2012.

    ReplyDelete

Post a Comment