.ja seinapragudest võib näha ööd

Oranži-roosa gradient
Mitu erinevat rohelist
Pikad teravad varjud

Enesekiituse nurgake. Loetelu oskustest, mille saavutamine võtab mõnel inimesel tohutu palju vaevanägemist ja pingutust ja mis minul tulevad kuidagi seletamatult ja iseenesest (ära muretse, eneselaituse nurgake tuleb kohe järgi).
  • Hularõnga keerutamine ümber keha. Lissalt. Maitea. See on nii lihtne. Mu esimene mälestus hularõngast oli juba selle iseenesest oskamine. Võin isegi mööda õue ringi tippida, rõngas keerlemas.
  • Õpetamisel eriti armastav ja kannatlik olemine. Aga niimoodi heas mõttes. Ma ei pane ise tähelegi, teised vahel ütlevad, et mu olemise viis on niimoodi tähelepanuväärselt soe ja hooliv. Ma vahel olen inimesi kutsunud vaatama, kuidas ma oma tööd teen.
  • Mingi kummaline visuaalne mälu. Näiteks kui ma pean sama teed tagasi minema mingis võõras kandis, olen ma tavaliselt terve tagasitee täiesti kindel, kas see on seesama tee, mida mööda ma enne tulin. Sest siin on seina sees sellise kujuga pragu ja seal on kõnnitee äär just niimoodi lõigatud ja ma olen täiesti kindel, et nende kleepsudega prügikastist ja nonde nipsasjakestega aknast tulin ma enne ka mööda.
  • Mu raamatukoguraamatud on alati pikendatud.
  • Ma lissalt rullin taigna laiali ja panen igasuguseid värke peale ja alati täpselt iga neetud kord tuleb täiesti suurepärane õhuke kodune pitsa niiet kõik kiidavad. Isegi laps ja mees. See on suht kõva näitaja, kas tead.
  • Kiiresti rääkimine. Kui ma hoogu satun. Oh. Ma suudan täiega pikki lauseid ja sada mõtet ja miljon teemasse puutuvat viimase peal näidet koos kümnete pisikeste kohatute (ja kohaste) naljadega esile kutsuda ja suurepärase diktsiooniga välja hääldada nii kiiresti, et ainult mina suudan selle kõige sisu jälgida ja seda ka ainult vaevu.
  • Silmamõõt mööbli paigutamisel. Vaatan toale peale, vaatan mööblile peale ja tean täpselt, mis kuhu mahub. Alati mõõdan üle. Hästi haruldaste eranditega on mul alati õigus. Tavaliselt on nii, et täpselt poole sentimeetri pealt mahubki ja kõik teised ümberringi mauravad, et ma planeerin midagi ilmvõimatut.

Eneselaituse nurgake. Loetelu oskustest, mille saavutamine võtab mul tohutu palju vaevanägemist ja pingutust ja mis teistel inimestel paistavad tulevat kuidagi seletamatult ja iseenesest.
  • Praekartulid.
  • Raha planeerimine, selle mõistlik kasutamine ja juurde tekitamine.
  • Kätekõverdused.
  • Small-talk. Õigete heade asjade ütlemine suures seltskonnas. Terve posu formaalsusi ja viisakusi. Umbes pool täiskasvanud inimeste suhtlusoskusest, võiks öelda.
  • Paaristantsus enda juhtida laskimine. Kuigi see vist ei tohiks siin nimekirjas olla, sest siin on need asjad, mis pingutusega ikka tulevad. Aga seda ei suuda ma ka parima tahtmise ja pingutuse ja püüdluse juures. Keegi mind juhtida üritab, lähen krampi ja kangeks ja kohmakaks ja eeeh.
  • Iga päev mitu korda päevas korralikult tasakaalustatult mitte-liialdades piisavalt söömine. See on nii raske ja vaevaline, et ma peaaegu kahtlustan, et äkki on inimesi, kes polegi mõeldud 'korralikult' sööma ja ma olen üks nendest.
  • Toa, köögi, töölaua, sahtlite, milleiganes korrashoid. Need lihtsalt ei seisa korras. Sassis seisavad väga hästi.
  • Dieedi pidamine. Alati, kui ma otsustan mingit laadi asju vähem või üldse mitte süüa, haarab mind täiesti kirjeldamatu vastupandamatu isu nende järele. Ja sellele isule on taevalikult mõnus järele anda.
See on siis, kui ma olen üleni romantiline ja üks kuivanud roos on prügikasti peale ununenud õhtuses valguses ja oh.


Armastusest ka. Ma mõtlen sellest armastusest, mis niikuinii kõigil kogu aeg igal pool tiksumas on. Mitte tollest teisest haruldasest ja erakordsest, mille üks sümptomeid on aru kaotamine. Sellest võime mõni teine kord rääkida.
Mõtsin just ükspäev, kuidas asjad ja inimesed teevad sinuga (ja minuga) hoopis paremat koostööd, kui nende eest hoolitseda ja niisuguse helluse ja armastusega ümber käia. Mitte neid ära unustada ja unarusse jätta. Vaid neile tähelepanu ja hoolitsust võimaldada.
Näiteks saapad. Jätan pikemaks ajaks viksimata ja jalad saavad märjaks ja saapad lähevad koledaks ja krimpa. Nagu me polekski enam sõbrad. Kuigi me vanasti saime nii hästi läbi. Aga kui ei hoolitse, siis lähebki nässu.
Näiteks arvuti. Paned talle viirusetõrjed kenasti peale ja pärast kasutamist viid kusagile puhkama ja aeg-ajalt puhastad ja tõstad alati kahe käega ja asetad õrnalt. Nii hea ja pai arvuti. Natuke hooletumaks lähed, hakkab vasti jonnima.


Tulen raamatukogust hunnik lapsepsühholoogiat ja pedagoogikat süles ja mitmele teisele veel järjekorras. "Ma kasvatan nüüd oma lapse üleni ära."
Mõtlen, et peaks täna äkki sõõrikuid kodus tegema.
Kukkusin teatrist tulles libeda trepi peal oma põlve veriseks. Samas jällegi - mis naised need on, kes samu õhukesi sukkpükse rohkem kui korra kannavad.
Kui mulle mingi laul meeldib, kuulan ma seda uuesti ja uuesti ja veel kord ja algusest peale mitu korda päevas kuni see on mul üleni pealuu sees ja siis on mõneks ajaks jälle hea rahulik olla.

Comments

  1. Kurat, ma unustasin kätekõverdusi teha täna.

    ReplyDelete
  2. Mul ka on raske end paaristantsul juhtida lasta. Tantsuõpetaja oli minuga hädas. Enam ammu pole tantsinud. :)

    ReplyDelete
  3. Teate, see juhitavuse asi oleneb ikka juhist ka. Kui juhtija ise ei tea täpselt, mida ta järgmiseks teha kavatseb ja mõnikord alustatud liigutuse pealt ümber mõtleb, siis ei tea ka juhitav, lihtsalt mõnel juhitaval on nii üleloomulikult hea reaktsioon, et ta läheb kaasa ka liiga hilje tulevate signaalidega.

    Igatahes ma olen ise keskmisest halvema juhitavusega, aga mõni on selline imejuhtija, et lihtsalt ei ole võimalik mujale liikuda kui see, kuhu ta tahab. sest ta lihtsalt ei lase kuhugi mujale minna, kas mõjutades minu tasakaalu või pannes konkreetselt oma jala ette vms.

    ReplyDelete

Post a Comment